Mele Pesti

on Ladina-Ameerika kultuuri ja poliitika spetsialist, kes peab loenguid, tõlgib ilukirjandust, kirjutab artikleid, toimetab raamatuid ja vaatleb valimisi. Õppinud ajakirjandust (BA), kirjandusteadust (MA), romanistikat (PhD). Viimase aasta jooksul on tõmmanud käima Kuressaare Edukontori nimelise vabakontori.

Milline on Eesti kultuuripoliitika suurim õnnestumine või läbikukkumine?

Eestis luuakse palju suurepärast kultuuri. On see nüüd kesiste olude ja tillukse turu kiuste või tänu imelisele kultuuripoliitikale, mine võta kinni. Mõningane puudujääk on aga selle ilu välja näitamises kodumaal.

Üha enam räägitakse soolisest ja maakondlikust palgalõhest, märksa harvem tuleb jutuks piirkondlik kultuurilõhe.

Kujutle, kultuurisõber, end nüüd järjest kahte ruumi. Esiteks Tallinna muusikanädala (TMW) õhtupoolik, seisad vanalinna serval ja sätid sihikut, kuhupoole kihutada, et uuest eesti popist sõõmu võtta. Küllus on nii suur, et isegi vana hea Siim Nestor enam ei jaksa.

Ja siis mana silme ette mõne väikelinna (Tartust tillema) kevadõhtu. Mõni pisikene kontsert või pidu meie oma uuema muusikaga? Pakkuda on Marju Länik, ikka Länik, ei muud. Ela sa Kuressaares või Kohtla-Järvel, laval on ikka Marju.

Gregor Taul kirjutas siinsamas rubriigis (5. I), et „Eesti riigil tuleb oma kultuuripoliitika kaudu kinni maksta integratsioon ja ääremaastumise peatamine“ – nõustun temaga. Meie kirev pop- ja indie-muusika ei jõua iial toetusteta Eestis tiirutada, turg on liialt väike, kulud suured. Sama kehtib moodsa kunsti kohta. Kino ja kirjandust leiab lihtsamini, teater ka veidi liigub. Aga üks ülemaaline eesti popprogramm kuluks väga ära. Sest mis mõtet on eesti kultuuril, kui eestlane seda ei kuule ega näe.

Sirp keskendub sel aastal kultuuripoliitika põhialustele koondnimetusega „Kultuur 2030“. Praegune põhialuste dokument kehtib aastani 2020, seega on viimane aeg hakata koguma ideid järgmiseks.