Klaveriduo on üks keerukamaid ansamblivorme, kus kõlaliselt paindliku ja tervikliku tulemuse saavutamiseks on tarvis head teineteisemõistmist ja sarnast muusikalist tunnetust. Siit tõenäoliselt põhjus, miks paljude kuulsate klaveriduode liikmed on sugulussidemetes (vennad Paratored, õed Labèque’id ja kaksikõed Pekinelid) või ollakse vähemalt elukaaslased. Viimane fakt kehtib mõlema eestlastest duo puhul ning kontserdil kuuldu  põhjal võib järeldada, et teineteise põhjalik tundmine tuleb tõepoolest laval musitseerimisele kasuks. Mõlemad duod pakkusid sulanduvat koosmängu, otsekui kõlaks üks klaver ja mängiks üks inimene. Ratassepa-Mikalai duo on tegutsenud üle kümne aasta ning kodumaise tunnustuse kõrval on võidetud esikoht mainekal ARD konkursil Münchenis.

Ansambel Müntel-Toots, kelle koostöö algas 2004. aastal, on samuti võtnud  koha kõrgprofessionaalide ridades. Duo on silma jäänud rahvusvaheliselgi areenil: möödunud sügisel naasti Poolast Białystoki kõrgetasemeliselt konkursilt V kohaga. Ratassepa-Mikalai kontserdi avalöögiks oli Mozarti avamäng ooperist „Võluflööt” (Ferruccio Busoni seades kahele klaverile), mis kujunes säravaks ja soojaks sissejuhatuseks. Järgnesid Brahmsi „Variatsioonid Robert Schumanni teemale” op. 23, mille lugu on  järgmine. Schumanni kujutlustes ilmutavad end Mendelssohn ja Schubert, lauldes meloodia, millele Schumann loob variatsioonitsükli („Kummituse-variatsioonid”).

Helilooja meeltesegadus on aga liialt suur meenutamaks, et nimetatud teema pärineb osaliselt tema enda Viiulikontserdi aeglasest osast. Samal teemal loob variatsioonitsükli neljale käele Johannes Brahms ja võrreldes Schumanni „Kummitusevariatsioonidega”, kus teema arendamisel sellest kuigi kaugele ei liiguta, kasutab Brahms pisut suuremat kontrastsust, mille Ratassepp-Mikalai ühtset tervikut silmas pidades hästi välja mängisid. Teose religioosse alatooniga peateema oli helisev ja laulev, arendusosas käidi läbi faktuurilt ja rütmilt mitmekesised variandid, pääditi teema naasmisega pühalike marsirütmide foonil.

Kui Brahmsi teos rõhus introvertsusele, siis Saint-Saënsi „Variatsioonides Beethoveni teemale”  op. 35 läksid käiku mängulust ja bravuur. Vahest oli kavas kõrvutatud teoste kontrast põhjuseks, miks Beethoveni menuetil põhinevate variatsioonide peateema tempo osutus liiga kiireks. Ent koosmäng kahel klaveril ja solistlike lõikude suurepärane käest kätte andmine avaldasid muljet. Kontserdi teises pooles esitati elegantselt Mendelssohni Andante ja allegro brillante op. 92 neljale käele ning Liszti „Pateetiline kontsert”  kahele klaverile, millel kujundlikke seoseid Liszti h-moll sonaadi ja Faust-Sümfooniaga. Kontserdis võttis juhtpositsiooni Mati Mikalai, kes tavaliselt on teise klaveri rollis, ning tulemuseks oli haarav ettekanne, kus ühelegi pianistlikule raskusele alla ei vannutud.

Mastaapse Liszti kõrval mõjusid võluvana lisapalad Bizet’ tsüklist „Laste mängud”. Ebe Müntel ja Jorma Toots esitasid sisuka kava, liikudes maaliliselt portreteeritud  kalendrikuudelt hoogsale ja müstilisele viini valsi apoteoosile. Nii Tšaikovski „Aastaajad” kui Raveli „Valsi” on neljale käele seadnud teised heliloojad, ent tulemus on originaalidega samaväärne. Münteli ja Tootsi mängust õhkus teadlikkust ja head maitset ning ansambli lavalises olekus hakkas silma midagi eriliselt rahulikku, meeldivat ja sümpaatset. Tšaikovski kaheteistkümnest karakterpalast koosnev tsükkel kujundati üheks suureks  tervikuks, ilma et tsükli populaarseimad palad „Barkarool”, „Troika” ja „Jõulud” liialt kulununa oleksid mõjunud. Igas palas tabati ainuomane karakter, tempod ja iseloomulik rütmika ning vaevumärgatav vabadus fraseerimisel andis muusikale vajaliku hingamisruumi.

Unustamatult kaunilt kõlas kontserdi toimumisajaga sünkroonis eleegiline „Oktoober – sügiselaul”. Raveli „Valss” (1920), mis on algselt loodud Sergei Djagilevi tellimusel koreograafilise  poeemina orkestrile, peidab särava viinivalsiliku pinna all süngeid allhoovusi, kui mõelda kas või ajajärgule, mil teos loodi. Duo tabas teose kujundeid suurepäraselt, olles suuteline orkestrivärve imiteerima ja valsiteemaga mitmeti ümber käima, lubades sel sündida, areneda ning lõpus kõrgetel pööretel hävida. Lisapalaks kõlanud Schuberti Andantino-variatsioonid h-moll lasid valsimöllul rahuneda ning duo süvenenud ja tõsine suhe muusikaga  andis tulemuseks kõrgeklassilise ettekande.