Meinhard Laks oli mitmekülgselt andekas, paljude huvidega ja teokas inimene. Ta oli innustunud emakeeleõpetaja ja -kaitsja, koduloolane ja kodukandi traditsioonide looja, suur loodusesõber ja rännumees, luule-, kunsti- ja muusikaharrastaja. Tema luulevihikute pealkirjad peegeldavad ühtlasi nende sisu: „Ootaja väraval” (1977), „Kimp koduküla lihtsaid lilli. 525 aastat Uljaste küla esmamainimisest „Taani hindamisraamatus”” (1993), „Aastaringid. 160 eepilist haikut” (2001), „Väike valimik värsse emakeelepäevaks 2004” (2004). Tema luulet on viisistanud Tiina Kiilaspea, Ülo Vinter ja ka ta ise. Luulevihikutes leidub tema sulejoonistusi ja linoollõikeid.

Meinhard Laks oli varasest noorusest saadik veendunud patrioot. Teda oli kodumaa-armastuse vaimus kasvatatud kodus ja koolis ning talle oli loomulik, et inimene töötab oma kodumaa heaks, hoiab oma kodu, väärtustab oma keelt ja kultuuri. Tema arvates oli oluline teha mis tahes jõupingutusi, et hoida eesti keelt ja kultuuri, sest suurte rahvaste keelte ja kultuuride vahel olek on väikesele rahvale nii füüsiliselt kui vaimselt väga raske. Tema kui idavirulane teadis seda eriti hästi.

Juba päris küpses eas asus Sonda pensionärist emakeeleõpetaja levitama Eesti üldsuse hulgas “Üleskutset ülemaalise eesti emakeele ja rahvuskultuuri päeva sisseseadmise toetamiseks”. Ta lootis, et niisugune päev aitaks meie rahva püsiväärtusi pidevalt hoida ühiskonna tähelepanu keskmes. Sobivaimaks päevaks pidas ta 14. märtsi, Kristjan Jaak Petersoni sünnipäeva. Viis pikka aastat tutvustas ta väsimatult oma ideed nii rahvale kui otsustajatele, koges tõsiseid vastulööke, kuid jõudis ihaldatud eesmärgini: 11. veebruaril 1999. aastal seadustas riigikogu VIII koosseisu IX istungjärk 14. märtsi kui emakeelepäeva, riikliku tähtpäeva.

President Lennart Meri autasustas Meinhard Laksi Valgetähe medaliga. Ta ise pidas suurimaks tasuks seda, et tema mure eesti keele pärast kristalliseerus suureks ideeks, mis ruttu levis üle Eesti ja sai rahva osaks.

Suur töömees Meinhard Laks lahkus 4. märtsil, urn tema põrmuga saadetakse Sonda koolimajast Viru-Nigula kalmistule 13. juulil kell 11.

Emakeele Selts