Sealtpeale oleme elanud „modernilt”: orienteerume oma kaasajale ja loodame suuri asju tulevikult. Ilmar Laaban, seitsmeteistkümneaastane gümnasist, rääkis kahetseval toonil sellest, et Nobeli auhinna komitee eelistavat XIX aastasaja kirjanikke XX sajandi suurustele. See on esinduslik näidis lineaarsest mõtlemisviisist: XX sajandile tagab üleoleku juba see, et ta on eelnenule järgnenud. Paraku auhinna määrajad, üldreeglina alalhoidlikult meelestatud inimesed, eelistasid vanamoelist esitusviisi ja seepärast pidid uuendajad ootama, kuni teosammul edenev üldsus küünib nende pioneeritööd hindama.
Teisena väärib Prantsuse presidendi puhul märkimist meeldivalt mõjuv iseteadvus: ajal, mil uutes metropolides tavatsetakse Euroopat kujutada kaitset vajava eidekesena, pole Pariisis kesksuse tunne ikka veel kadunud. Sest mida muud saaks kõnealune ettekuulutus tähendada kui mitte seda, et ülejäänud inimkonnal tuleb uuendust varem või hiljem järgida? Või üldistavamas sõnastuses: „Euroopalikud väärtused”, olles arengulugu sajandite vältel suunanud, pole oma juhtseisundit ikka veel kaotanud.
Kõigest teisejärgulise möönduse korras tuleb arvesse, et tegemist on poliitikuilt pärineva uuendusega, need aga jaotuvad laias laastus kaheselt: arukaiks ja kutsumuslikeks. Esimesed püüavad oma tegevust kooskõlastada enamuse suhtumisega, teised, keda õnneks pole sageli esinenud, tunnistavad ainult üht väärtust: valitseda oma alamate üle kakskümmend neli tundi ööpäevas. Selles suhtes on iga arukas riigimees mäekõrguselt üle kõigist kutsumuslikest. Kahjuks väärib meelespidamist ka tema olenevus enamusest, viimasena toodust on aga juba Goethe ammendava kokkuvõtte teinud; iseäranis tuleb seda arvesse võtta asjus, mille ühene lahendus juba ette välistatuks osutub.
Ja just sellega, üheselt vastamatu küsimusega, on antud juhul tegemist. Meie suhtumine pole püsiv ja, mis eriti halb, seda võivad mõnikord määrata nii teisejärgulised tegurid, et meil endilgi pole hiljem kerge oma toimeviisi põhjendada. Olen kindel, et täielikku üksmeelt ei valitsenud ka tolles enamuses, keda Aivar Kivisiv on kujutanud artiklis „Tolerantsus kui vaenamise vorm ja relv põhiväärtuste lõhkumiseks” (Sirp 3. V 2013). Ülevoolav inimarmastus, mille kandjana enamus end tundis, võis johtuda esmajoones soovist peale jääda, tugevam olla. Pealegi toimus kõik anonüümselt, s.t kõige kindlama egiidi all. Individuaalsemas vormis peab inimlik mitmekesisus end diferentseeritumalt tutvustama. Hiljaaegu nimetas üks meie kirjanikke maailmakultuuri suurkuju „pederastiks”; sellel lapidaarsusel, meie oludele iseloomulikul, oli vähemalt üks pisivoorus: otsekohesus. On ju reegliks, et kõnealuses küsimuses rakendatakse kahesuse põhimõtet: avalikkusele üks, enesele teine. Juhtkuju, keda me kõik tunneme laitmatult tolerantsena, olevat eraviisilises vestluses esitanud puudega tuttava kohta täpsustava küsimuse: „Too pederast või?”. Selline on meie sallivus tegelikult ja meie, kannatades alatise igavuse all, oleme kahesuse avaldumiste suhtes ülimalt tähelepanelikud. Ka ennist toodud küsimus, olgugi eraviisil esitatud, levis nii laialt, et jõudis isegi minuni.
Kõige mõjusamalt on mulle filosoofiat õpetanud lambad; kaudseid kujundajaid leidub arvutult, aga lambad koolitasid vahetult: olen oma silmaga näinud, kuidas valged isendid musta liigikaaslast möödumisel peaga müksasid. Sõnum kaikus hääletult, kuid seda mõistetavamalt: mis pagana päralt pead sina must olema, kui sa ometi näed, et meie kõik oleme valged? Kaldun arvama, et meie, olgugi jumalikku päritolu, neljajalgseist õpetajaist olemuslikult ei erine. Loomus oma nime sellepärast kannabki, et me tõrget hälbelisuse, s.t loomuvastasuse suhtes ei suuda ületada täielikult. Sellest üldistav järeldus: hälbelisust lahkavais poleemikais teesklevad vaenajad vähem.
Mispärast on kõnealune küsimus säärase teravuse saavutanud? Saab siis inimene selle eest vastutada, et ta pidi teistsugusena, enamuse esindajaist märgatavalt erinevana sündima? Ometi on seda neile pikki sajandeid süüks pandud ja seepärast katsutakse ülekohut vähemalt tagantjärele kuidagimoodi heastada. On see lubamatu? Mitte ei saa siinkohal mööda tekstilõigust Thomas Manni „Päevikus”, kust saame teada, kuidas kirjanik mingit noorukit huultele suudles. Vahest rääkis kaasa soov „järelpõlvedele” teada anda: tema ikka ka, Thomas Mann, on armastanud. Tutvus seda laadi eneseväljendustega võib vee silma võtta.
Lõpetuseks üritagem üldistavamat tõlgendust: mispärast uuendusi taotlevas Pariisis nii ägedalt lärmitsetakse? Aga kas Vabadust, Võrdsust ja Vendlust nõuti vaiksemalt? Oleks kahju, kui võtaksime neid lööksõnu kõigest retoorika väljendusena: koondkujul sisaldub neis kogu õhtumaine vaimulugu. „Vendlus” on puhtreligioosne mõiste: „Inimene on inimesele sõber, seltsimees ja vend” („Kommunismiehitaja moraalikoodeks”). Kommunismist oleme esialgu kaugel, kuid vähemuste õigused on meile seda lähedasemad. Kelle juurde Kristus tuli? Eks ikka kadunud lammaste juurde. Ilmalikes oludes nimetatakse „kadunud lammasteks” vähemusi: ka nemad on meie vennad. Ei usu, et tähiste teisenemist tuleks kõige olulisemaks pidada; kõrgemalt tasandilt jälgija jaoks oleme kõik endistviisi kristlased. Kuhu meil pääseda.
Hõiska, sigimatu!