„Avatud Eesti raamatu“ sarjas ilmunud Thomas Nageli „Vaade eikusagilt“ (1986, ee 2015) ja Adrian W. Moore’i „Lõpmatus“ (1990, ee 2015) räägivad näiliselt küll eri asjust, ent Moore’i raamatus leidub üks kõnekas vastuargument Nageli maailmavaatele. Seda argumenti saab käsitleda ühena paljudest samalaadsetest keelefilosoofilistest argumentidest, mille eesmärk on näidata, et Nageli kaitstav metafüüsiline realism – iseenesest usutav maailmavaade – peidab endas vastuolu. Siinkohal tutvustangi Moore’i abiga seda realisti kimbatust.
Niisiis, Nagel esitab kaasuse metafüüsilise realismi kaitseks. Metafüüsilise realismi järgi on olemas meist sõltumatu väline maailm, mida meil on võimalik oma kirjeldustes ja teooriates tõeselt esitada. Meie mõisted osutavad objektidele välismaailmas, kust nad saavad oma tähenduse, ja nii saabki maailma objektiivselt kirjeldada. Võib ka juhtuda, et me saame asjadest valesti aru ning meie välismaailma kirjeldused osutuvad ekslikeks ses mõttes, et ei vasta tegelikkusele. See kõik tundub tervemõistuslik ja usutav.
Paraku on oma võlu ka realismile vastanduvatel, pragmatistlikel ja konstruktivistlikel seisukohtadel. Antirealistid väidavad, et meil ei ole objektiivset ligipääsu välisele reaalsusele, mistõttu muutub see millekski müstiliseks, mille olemasolu pole võib-olla üldse mõtet postuleerida. Nad rõhutavad, et oleme alati juba omaks võetud teooriate ja mõisteskeemidega koormatud, nii et me mitte ei leia objekte maailmast eest, vaid pigem konstrueerime need. Me ei pääse oma mõtlemise ja keele piiridest välja: sõnad ei haaku mitte maailmaga, vaid teiste sõnadega. Pragmatistlikult meelestatud keelefilosoofi meelest ei tulene sõnade tähendus mitte sellest, et need osutavad objektidele välismaailmas, vaid sellest, kuidas mõistetakse keelekogukonnas lausete omavahelisi seoseid. Sõnade ja lausete tähendus võrsub sellest, millist kasulikku rolli mängivad need kavatsuste ja uskumuste koordineerimisel ja kommunikeerimisel. Ühesõnaga, metafüüsilise realismi asemel võime rääkida hoopis mingisuguse pragmatistlik-konstruktivistliku loo. Ja ka see võib järelemõtlemisel näida mõistlik ja usutav, võib-olla selleni välja, et saab mõistetavaks Derrida loosung, et väljaspool teksti pole midagi.
Juba vihjasin, et metafüüsilise realismiga kaasneb skeptitsism: meie teooriad võivad osutuda vääraks. On isegi võimalik, et meie meeletajudega mängib mõni kartesiaanlik deemon või oleme ajud tõrres. Kui võtame omaks seisukoha, et on olemas meist sõltumatu väline reaalsus, mida meie teooriad peaksid kirjeldama, siis peame ka tunnistama, et meie teooriad võivad maailma valesti esitada. Ja mitte ainult – me võib-olla ei suudagi tegelikku reaalsust mõista. Sellist seisukohta kaitseb ka Nagel: „Ühes väga tugevas mõttes ulatub maailm teispoole meie vaimu haardeulatust“ (Nagel, lk 132). Reaalsus on suurem ja laiem kui meie väljendamis- või mõtlemisvõime. Sellist skepsist võib kirjeldada nii: vaatepunkt, millest me parasjagu maailma mõistame, on piiratud. Sellest hoolimata on Nageli järgi võimalik vähemalt rääkida neist vaatepunktidest, kus vaimu haardeulatus on suurem. Näiteks saame seda teha üldmõiste kõik abil või kasutades väljendeid nagu „kõik, mida inimesed ei suuda käsitada“ (Nagel, lk 143). Nii saame justkui sõnadega viidata asjadele või reaalsusele väljaspool oma piiratud vaatepunkti või mõtlemisvõimet.
Niisiis, realistliku positsiooni juurde kuulub loomupäraselt skeptiline osutus, et meie vaatepunkt on piiratud. Moore aga argumenteerib „Lõpmatuses“, et see osutus on vastuoluline. Ja kui see nii on, siis on vastuoluline ka Nageli realism. Moore ei esita oma argumenti mitte otseselt realismi vastu vaieldes, vaid hulgateoreetilises kontekstis. Löwenheimi-Skolemi teoreemi üle arutledes (11. ptk) võtab Moore (lk 261) hüpoteetiliselt skeptilise hoiaku ja küsib: kuidas me teame, et see, mida mõistame kõikide hulkade hulgana, pole tegelikult kõigest kaduvväike osa kõikidest olemasolevatest hulkadest?
Miks ei võiks see, mis paistab meie vaatepunktist loendumatult suur, olla loenduv kellegi teise vaatepunktist? Moore leiab, et selline skepsis pole koherentne. Moore’i argument on järgmine. Kõnealune meie vaatepunkt peaks esiteks piirama seda, kuidas meie reaalsusest aru saame (nt mida me mõistame kõikide olemasolevate hulkadena), ja teiseks peaks samal ajal olema midagi, mille saame sellise piirajana ära tunda või millest saame vähemalt niimoodi mõelda (Moore, lk 263). Esimene aga välistab teise. Kui meie vaatepunkt tõesti piirab meie arusaama reaalsusest, s.t kui see on tõeline piir, milleni meie mõistmine ulatub, siis ei ole meil võimalik seda piirajana ära tunda. Selleks, et seda sellisena ära tunda, peab juba ulatuma oma vaatepunktist välja. Seega ainult teeseldakse, et meie vaatepunkt piirab meie mõistmist. Selle vastuolu näitlikustamisel on abiks, kui üritame mõelda kõikide hulkade hulgast ja samal ajal siiralt tunnistada, et see on kõikide hulkade hulk kõigest meie vaatepunktist. Kui mõtleme siiralt kõikide hulkade hulgast, siis ei saa samal ajal kooskõlaliselt mõelda sellest kui millestki, mis võib mõnest teisest vaatepunktist olla kõigest millegi suurema alamhulk.
Nageli metafüüsilisse realismi kätketud meie vaatepunkti piiratuse sedastust ähvardab just selline vastuolu, millele Moore on viidanud: see peaks piirama absoluutses mõttes meie arusaama reaalsusest, samal ajal aga peaksime suutma sellest mõelda kui oma vaatepunktist. Kui see tõepoolest piirab meie arusaama reaalsusest, siis pole meil samal ajal võimalik seda ära tunda kui oma vaatepunkti. Kuid see asjaolu ei pruugi veel iseenesest olla metafüüsilisele realismile tõsiseks probleemiks. Realist saab oma skepsisele kindlaks jääda ja vastata, et me võime ikkagi olla kammitsetud oma piiratud vaatepunktiga, mis siis, et seda pole võimalik ära tunda. See realisti vastukäik lükkab tagasi teise punkti Moore’i argumendis. Tõepoolest, Moore’i argumendi dialektika toimib ainult siis, kui hakkame oma vaatepunkti piiranguid kuidagi sõnastama või mõeldavaks tegema – seda üritades tõstabki vastuolu automaatselt pead. Nii et Moore’i argument eeldab meie vaatepunkti mõeldavust ja täpsustatud argument saab järgmise kuju: kui meie vaatepunkt on mingil moel artikuleeritav või isegi mõeldav, siis see pole enam selles absoluutses mõttes meie vaatepunkt, nagu see on vajalik Nageli realismis. Sõnastamine ja mõeldavaks tegemine on selles mõttes lõksulangemine. Seda tuleb seega vältida. Ja siin näeb realist (või ükskõik kes, kes ei suuda loobuda meie vaatepunkti ideest) ka pääseteed: tuleb lihtsalt möönda väljendamatute, isegi mõeldamatute asjade olemasolu. Üks selliseid on näiteks see, et meid piirab meie vaatepunkt.
Seega, realist on sunnitud tunnistama, et on olemas mõeldamatuid asju. Esimese hooga tundub, et probleem on lahendatud: peaaegu religioosse innuga võiks hüüda, et muidugi on väljendamatuid, lausa mõeldamatuid asju – maailm on ju nii mitmekesine ja üüratu! Aga mida õigupoolest tähendab väide, et mõeldamatu on olemas? Pole lihtne aru saada, mida sellega silmas peetakse. See paistab lähenevat tähendusetusele. Ja kust peaksid algama selgitused? Nagel toetab oma seisukohta pikkade arutlustega, et võimalikud vaatepunktid, mis on meie omast nii erinevad, et me ei pruugi neist aru saada, on mõeldavad. Me saavat nendest ka rääkida, viidata nendele sõnadega nagu „kõik, mida inimesed ei suuda käsitada“. Nagel teeb selle mõeldavuse meile arusaadavaks võrdlusega: me ju saame aru, et nt kainiku eas metafüüsilised realistid ei suuda mõista Einsteini relatiivsusteooriat, ometigi on mõlemad vaatepunktid maailmale olemas.
Realisti maailmavaade
Tunne, et ka minu praegune vaatepunkt võib olla selles mõttes piiratud, püsib visalt. Võrrelnud kahte mõeldavat ja arusaadavat vaatepunkti (nt kainiku ja Einsteini oma), laiendab Nagel selle idee meie vaatepunktile absoluutses mõttes: meiegi võime olla mõne arenenuma suhtes kainikud, aga me ei suuda seda arenenumat vaatepunkti endale mõeldavaks teha. Ent pole ju selge, kas nii võrdlust mõeldamatu valda laiendades üldse enam öeldakse midagi mõttekat. Nagel ei pööra minu arvates piisavalt tähelepanu sellele, et küsimus pole mitte erinevate, ent mõeldavate vaatepunktide võrdlemises, vaid mõeldavuses endas.
Realisti maailmavaade sunnib teda möönma, et on olemas midagi sellist, mis pole mõeldav. Probleem, mis nüüd kimbutama hakkab, seisneb selles, et mõeldavus näib olevat tähenduslikkuse eeltingimus: selleks et miski saaks omada tähendust, peab see olema mõeldav, vähemalt põhimõtteliselt. Nii osutub realisti maailmavaatega kaasas käiv väide, et olemas on ka midagi mõeldamatut, sõna-sõnalt võttes tähendusetuks sõnakõlksuks. Realistist arusaamiseks peaksime hakkama tema sõnu tõlgendama kujundlikult või mõtlema mõeldamatusest mängult, aga siis räägime juba millestki muust. Mõeldamatu olemasolu järele küsides olemegi juba märkamatult hakanud sõnu kasutama metafooridena ja vaid inertsist jäänud illusiooni kütke, et räägime otsesõnu. Me ei jää vastamisega hätta mitte seetõttu, et oleme liiga rumalad või laisad, vaid seepärast, et küsimusest pole võimalik aru saada. See on keele kuritarvitamine.
Mõtteka keelekasutuse piiride kompamisele läheneme näiteks siis, kui proovime vastata küsimusele: mida õigupoolest peetakse silmas mõistega „olemasolemine“, kui väidetakse, et mõeldamatu on olemas? Võib-olla on mõistlik arvata, et meil on mõtet tunnistada ainult selliste entiteetide olemasolu, mida postuleerib meie parim teooria maailma kohta: eksistents ei laiene suvaliselt, vaid piirdub nende asjadega, mis on tarvilikud nähtuste seletamiseks. Mõeldamatutel asjadel pole aga seletuslikku jõudu – sest need on mõeldamatud …
Nagel polemiseerib muu hulgas Donald Davidsoniga (Nagel, lk 137–143), kes väidabki, et pole võimalik mõistlikult rääkida Nageli mõttes erinevatest mõisteskeemidest või vaatepunktidest. Davidson argumenteerib, et tähenduslikkuse eeltingimus pole mitte ainult mõeldavus, vaid ka tõlgitavus: selleks et mõnest teistsugusest mõisteskeemist või vaatepunktist üldse tähenduslikult rääkida kui mõisteskeemist, peab see olema põhimõtteliselt meie mõisteskeemi tõlgitav. Sellisel juhul pole see aga enam selline mõisteskeem, mis erineb meie omast põhimõtteliselt või on meile täiesti mõistetamatu. Kui nüüd Nageli kombel rõhutada meie vaatepunktist mõeldamatute mõisteskeemide võimalikkust, siis viitame kas millelegi tähendusetusele või pole need ikkagi nii mõeldamatud. Nii et kimbatus, mis Nagelile lõppude lõpuks rahu ei anna, on küsimus, miks peaks tähendusetusse jõudmine või sellele osutamine viitama meie omast laiemale vaatepunktile? Kui mingi sõna peaks osutama meile mõeldavast või meie tähendusväljast väljapoole, siis mille poolest peaks see erinema suvalisest häälitsusest?
Mulle näib, et Nagel vaatab mööda Davidsoni argumentide keelefilosoofilisest tuumast, milleks on, et mõisted nagu „tõesus“, „tähenduslikkus“ ja „mõisteskeem“ piiravad üksteist ja on samal ajal omavahel seotud. Neid mõisteid saab mõttekalt kasutada ainult vastava mõisteskeemi raames. Nii jõuame Nageli esitatuga vastanduvale seisukohale, et meie mõtlemis- ja väljenduspiir on ka meie maailma piir. Kui meile näib, et saame siiski tähenduslikult rääkida maailmast väljaspool „meie vaimu haardeulatust“, siis on see ikkagi kas meie vaimu haaratud või on tegemist hoopis millegi muuga, kui esmapilgul paistab, nt tundeväljendusega, veidra keelekasutuse või suisa tähendusetusega.
Võimalikkuste piirid
Mõistete nagu „tõde“, „tähenduslikkus“, „mõeldavus“, „meie vaatepunkt“, „eksisteerimine“ omavahelistel seostel on teatud piir, neid ei saa mitte igat moodi kokku klapitada. Meenutame, et metafüüsilise realisti hädad said alguse teatud võimalikkuste tunnistamisest, nt sellest, et meie vaatepunkt on piiratud. Võtmemõistete omavaheliste seoste ja tähendusliku kasutuse analüüs tõi aga välja üllatava asjaolu, et mitte kõik skeptilised stsenaariumid pole võimalikud, sest tähendusliku sisu tootmisel on omad piirid. Need on piirangud, mida seab see kunatine olukord, kuidas meie tähenduslik keelekasutus ja mõtlemine on seotud maailmaga. Nende piiride selgitamine ja väljatoomine on olnud selliste filosoofide nagu Ludwig Wittgensteini, Donald Davidsoni, Hilary Putnami jt elutöö osa.
Kas siis „mõeldamatu“ või „meie vaatepunkt“ ei tähendagi midagi? Küllap tähendavad, aga nii nagu kõik mõisted on needki arusaadavad ainult mõisteskeemi piires, mitte absoluutses mõttes mõisteskeemist väljapoole osutavana. Kui miski on mõeldamatu, siis saame sellest aru nii, et kujutame ette kahte vaatepunkti, kus ühes on see mõeldamatu, teises mitte. Kuid kahte vaatepunkti juba ette kujutades me kõigest mängime mõeldamatust. Mida suurema tõrke teise vaatepunkti ettekujutamine meis tekitab, seda raskem on mõista väidet, et asjalood on nii kõigest meie vaatepunktist. Näiteks võib väide, et meie vaatepunktist on laste piinamine halb, tekitada võõristust – et mis mõttes meie vaatepunktist? Laste piinamine on ju üleüldiselt halb. See väide pole siiski täiesti mõistetamatu just seetõttu, et alternatiivne vaatepunkt on kujuteldav: väikese pingutusega võib mõelda eetilisest antropotsentrismist laiemalt ja kujutada ette mitte-inimesi, kelle arvates on laste piinamine aktsepteeritav. Metafüüsilise realismi puhul peaks aga see teine vaatepunkt olema midagi väljendamatut või mõeldamatut – ja see imeb meie vaatepunkti mõistest juba otsese tähenduse välja. Me alustame arusaadavast meie vaatepunkti mõistest lokaalses mõttes ja laiendame seda absoluutse vaatepunkti mõisteni, mis õõnestab iseenda tähenduslikkuse jalgealust. Sellest saab metafoor, kujund. Ja mida me siis tahame öelda kujundiga, et maailm jääb meie vaimu haardeulatusest välja? Ma arvan, et see väljendab metafüüsilist või religioosset tungi või igatsust, võib-olla lootust või hoopis eksistentsiaalset ängi, mis meid maailmas asjatades aeg-ajalt vaevab.
