Mängufilm „Salajased paberid“ („The Post“, USA 2017, 116 min), režissöör Steven Spielberg, stsenaristid Liz Hannah ja Josh Singer, operaator Janusz Kaminski, helilooja John Williams. Osades Tom Hanks, Meryl Streep, Sarah Paulson, Bob Odenkirk, Tracy Letts, Matthew Rhys, Carrie Coon, Bruce Greenwood jt.
Võiks ju väita, et ajakirjanikkond on alles Donald Trumpi administratsiooni valitsusajal tule alla sattunud. Pidev viitamine „libauudistele“ ja lubadused sulgeda meediakanalid, kus julgetakse natukenegi kritiseerida tema juhtimisstiili, on tekitanud Ameerika ja teatud määral ka maailma ajakirjanduses võitlusliku õhkkonna. Ajakirjandus hakkas aga alla käima ammu enne Trumpi jõudmist poliitareenile. Briti telefonide pealtkuulamise skandaal paljastas tabloidajakirjanduse, mille huvides on iga väikese eksimuse spinnimine lehelooks. Trükiajakirjanduse aeglast surma tundus kiirendavat võrgumeedia, mida juhib klikijaht ning kus intelligentne ajakirjanduslik reportaaž (mille eest makstakse ka mingit tasu) on pigem erand kui norm.
Näiliselt on Steven Spielbergi „Salajased paberid“, kus on taastatud 1970ndatel kurikuulsate Pentagoni dokumentide avalikuks tulek ja nende New York Timesis ning Washington Postis avaldamisega seotud sündmused, kiirrünnak selle pihta, kuidas Trumpi administratsioon kohtleb peavoolumeediat. See on aga ka film, mis mütologiseerib ja fetišeerib ajakirjandusmaailma, ülistus elukutsele, mis on paljude arvates tänapäeval juba peaaegu välja surnud.
Filmi avastseenides seatakse lugu vilunult üles. Sõjaväenõunik Daniel Ellsberg (Matthew Rhys) leiab end keset lahingut Vietnamis ja kuuleb hiljem kaitseminister Robert McNamarat ütlemas Lyndon Johnsonile, et seda sõda ei ole võimalik võita. Aastate pärast teeb Ellsberg koopia saladokumentidest, mis kinnitavad sama, ja lekitab need pressile. Ameerika valitsus ja president Richard Nixon kibelevad õige pea keelustama iga väljaannet, kus julgetakse Pentagoni dokumendid avaldada.
Algusest peale tuleb Spielberg lagedale žanriomaste klišeedega: murdunud ja võbeleva valgusega ilmetute valitsushoonekoridoride summutatud värvid tuletavad meelde terve rea 1970ndate paranoiatrillereid. Näiteks Alan J. Pakula „Kõik presidendi mehed“,* mille Watergate’i skandaali uurimisest rääkiv sündmustik leiab aset vaid aasta hiljem. Sarnasus on mõneti mõistetav (mõlema loo keskmes on ajaleht Washington Post, aeg ja ruumgi on sama), tundub, et Spielberg pole hoidunud „Pentagoni paberites“ võrdlusest eelkäijatega. Vaatamata sarnasusele nende filmide stiili ja tooniga, pole Spielbergi filmis seesugust mitmeti mõistetavust, mis on mitmete 1970ndate poliitiliste filmide (ja ka üldisemalt reaalsuse) tuumaks. Spielberg on küll juba ammu maha raputanud „noortele ja lastele filmide tegija“ tiitli (mitte et see kuidagi halb oleks), aga loomult on ta siiski muinasjutuvestja ja filmis jääb selge sõnumi edastamiseks puudu teatud nüansseeritusest.
See ilmneb juba siis, kuidas meile tutvustatakse Kay Grahamit (Meryl Streep), Washington Posti omanikku. Ekspositsiooni osa täitvas dialoogis kuuleme, et ajalehte tahetakse viia börsile („erakordsed asjaolud“ võivad seda protsessi ohustada) ning et Graham leidis end ootamatult ajalehe ainuomaniku olevat pärast abikaasa enesetappu. Isiklikke panuseid esitletakse Hollywoodi kassafilmi tõhususe ja detailsusega. Mõned üsna etteaimatavad troobid annavad filmile vaata et müütilise mõõtme ning seetõttu sarnaneb see pigem õpetliku moraaliloo kui tõsielusündmuste kuiva ümberjutustusega.
Seda tunnet süvendab veelgi otsus panna Washington Posti toimetajat Ben Bradlee’d mängima Tom Hanks. Too särab selles rollis iseomasel onulikul moel ajakirjanike tiimi karmi, kuid isaliku ülemusena. Temas on Ameerika Ühendriikide kangelase kvaliteeti: tal on omad vead, aga ta on valmis tegema kõik vajaliku, kui tuleb ilmsiks, et Ühendriikide valitsus ei kohku meedia vaigistamise nimel tagasi millegi ees. USA valitsus kui selle loo ilmne negatiivne tegelane on taandatud isikutele, kes on ilmetud kui arvud või koodid: valitsusametnikud ähvardavad telefonitsi, seljaga seisev Nixon teeb oma kabinetis Henry Kissingerile telefonis ebatsensuurseid märkusi ajakirjanduse hulljulguse aadressil jne.
Ainult McNamarat näidatakse inimesena ja antakse talle võimalus esitada tasakaalustatud vastuargument dokumentide avalikustamisele. Isegi laia pintsliga maalimise puhul on siiski hästi näha, et Spielberg on endiselt väga tugev filmitegija. Ta oskab lausa hiilgavalt kujutada argist erakordsena, tõsta au sisse tegelaste püüdlemise inimlikkuse poole. Palju tähelepanu on ta pühendanud 1970ndate aastate pingelisele lehetööle: ükshaaval laotakse metalltähti, suured masinad mürisevad ja purskavad välja värskeid ajalehti. Siin on eepikat ja grandioossust, mille järelkaja on kosta ka olulistes stseenides, kus Washington Posti ajakirjanikud on kogunenud Bradlee’ koju, et panna tükkhaaval kokku Pentagoni järjekorranumbriteta dokumentide tuhandete lehekülgede lugu. Neis stseenides on närvilist energiat ja kaosetunnet, vaataja peaks kogema uudiste edastamisega kaasnevat püüdlust tõe suunas. Tegu on ametiga, mida iseloomustab käegakatsutav pingutus. Siin esitatakse palju romantiseeritum nägemus ajakirjanikuametist, kui seda on tänapäevane kujutlus Wikipedia sirvimisest kontorilaua taga. Keeruline on vastu panna sellisele mütologiseerimisele ja mõttele, et Washington Post ja selletaolised võitlesid kogu rahva nimel, astudes vastu valitsusele, kes proovis hakata vabale ajakirjandusele ette kirjutama, mida võib teha ja mida mitte. „Pentagoni paberid“ käsitleb ka poliitikute ja ajakirjanduse keerukat suhet. Ühes stseenis meenutab Bradlee oma kunagise sõbra John F. Kennedy mõrva ja piiri sõpruse ja professionaalsuse vahel.
Selle kõige keskel püütakse Grahamit näidata meile feministliku kangelasena, kes seisab vastu hirmunud, patriarhaalsele Washington posti juhatusele, kes tahab valitsuse nõudmistele järele anda. Jälle tehakse seda kuidagi üldistavalt: ühes stseenis näeme lõunasööki Grahami pool, kus mehed ja naised jagunevad, et esimesed saaksid rääkida poliitikast ja teised kodustest toimetustest. See aspekt jääb loos küll kõige muu varju, aga Streepi esitus päästab olukorra. Grahamit ei kujuta ta tulise feministina, pigem on too õukonnadaamiliku elustiiliga rahul olev selle maailma vägevate võõrustaja. Ta teeb peene ja kaalutletult kõhkleva rolli, kujutades vaikse häälega naist, kel piisavalt selgroogu.
„Salajased paberid“ on ajaloolise dokumendina läbikukkumine. Filmi üsna kiiret valmimist (filmima hakati 2017. aasta mais) arvesse võttes tekib aga kahtlus, kas ta sellisena üldse kunagi mõeldud oligi. Spielberg räägib hoiatava loo pressi mõjuvõimu kahanemisest ja ajakirjanduse olulisusest valitsevate jõudude ohjeldamisel. See film on mõjuv ja kohati kõhedust tekitav hoiatus, mis võib juhtuda, kui inimesed lasevad valitsusel ajakirjandusele suukorvi pähe panna. Ühtlasi on „Salajased paberid“ järjekordne tunnistus ka Spielbergi kaheldamatu loojutustaja-ande kohta.
Tõlkinud Tristan Priimägi
* „All the President’s Men“, Alan J. Pakula, 1976.