Mäletan 1991. aasta suve. Olin kaheksateist, äsja lõpetanud keskkooli. Vaba. Vaba oli lõpuks ka minu riik ja meie vabadusega harmoneerus meie noorus. Vananemine oli abstraktne mõiste, mida kuulsin siin-seal nimetatavat, aga mis ei puudutanud ei mind, mu sõpru ega mu riiki. Surm näis olevat tõenäolisem kui vananemine: lennuk võis alla kukkuda, auto võis vastu puud sõita, venelased võisid Eesti tagasi võtta ja meie äsja munast koorunud riigile lõpu teha. Küpsemine, kuivamine ja krimpsutõmbumine oli miski, mis ei saanud minuga juhtuda ei täna, homme ega ka aasta, paari või kümne pärast. Helsingi ülikooli endine kirjandusprofessor Merete Mazzarella kirjeldab oma raamatus „Kui suvi pöördub: vananemise kunstist“ („Då svänger sig sommaren kring sin axel: om konsten att bli gammal“, 2000) meie suhestumist iseenda vananemisega: „Viieteistkümneaastasena suudad oma elu ette kujutada kõige rohkem kahekümnenda eluaastani – sel hetkel tee pöörab järsult ja selle edasine kulg kaob tundmatusse. Kahekümneaastase kujutlused ulatuvad kõige rohkem kolmekümnenda eluaastani, kolmekümneaastase omad ehk juba viiekümnenda eluaastani. Vanadus algab hetkest, mil märkad, et suudad mõttepingutuse varal oma elu ette kujutada kuni selle lõpuni.“ Aga mida tähendab see väljend: vanadus algab? Mis on vananemine ja miks me vananeme? Kuidas on vananemise mõistmine ja kogemine ajaloos muutunud? Ja mismoodi peaksime me vananemisele vaatama nüüd, kui vaevalt sajandi jooksul on inimese eeldatav eluiga kahekordistunud?
Neile ja paljudele teistele vananemisega seotud küsimustele püüab vastata ka Kopenhaageni ülikooli hollandlasest geriaatriaprofessor Rudi Westendorp oma raamatus „Elada vanaks, tundmata end vanana“ („Oud worden zonder het te zijn“, 2014). Vaadates Youtube’ist doktor Westendorpi loenguid, võib temasugusele mehele anda loa vananemise teemal suu täis võtta küll. Tegemist on 59aastase saleda, hallipäise ja punapõskse vitaalsusest pakatava härrasmehega, kes naudib publikult naerupahvakute väljameelitamist täiel rinnal. Westendorp keksib laval ja väidab, et vananemisel ja elujõul puudub igasugune seos; ja ta ei lahmi, tal on viited vastavasisulistele teadustöödele. Westendorp, kes paar aastat tagasi lahkus Hollandist ja alustas uut karjääri Kopenhaageni ülikoolis, on elav tõestus, et elu teise poolde jõudmine ei tarvitse tähendada süvenevat apaatiat ja vaimustusvõime kuhtumist.
„Elada vanaks, tundmata end vanana“ on mitmekülgne ja mahukas teos, mõjudes tõenäoliselt inspireerivalt nii mõnelegi meedikule, samal ajal on see mõistetav ja hariv lugemine ka erialase ettevalmistuseta inimesele. Iga peatükk algab järgneva kohta lühikokkuvõttega, mis hõlbustab lugemist, raamatu viimased kolmkümmend lehekülge koosnevad bibliograafilistest viidetest „edasijõudnutele“, kes soovivad käsitletavate teemadega põhjalikumalt tutvuda. Westendorp ise nimetab oma teost satelliitnavigatsiooniseadmeks, mis aitab meil leida rada elus, mis veel ees seisab. See näib ambitsioonikas plaan, aga raamatu uudseid teemapüstitusi ja lõpus antud tulevikuretsepti silmas pidades võib öelda, et mitte üle pakutud. Westendorpi „navigatsiooniseade“ on ühtaegu nii nutikas juhis kui ka sisukas mõttematerjal neile, kes on astumas elu teise poolde. Sest maailmas, kus inimese oodatav eluiga pikeneb iga kümne aastaga paari-kolme aasta võrra, on vananemine ja vanana elamine üha elulisema tähtsusega küsimus, millele vastamine või vastamata jätmine mõjutab otseselt nii iga üksiku inimese heaolu kui ka ühiskonna toimimist. Seda hoolimata tõsiasjast, et loodusliku valiku seisukohast on olulised vaid meie arenemise aeg ja täiskasvanuiga, mil kasvatame üles oma järglased. Evolutsiooni seisukohast on meie elu lõpp pelgalt midagi järelmõttetaolist, nagu märgib Westendorp. Aga ei tohi unustada, et see järelmõte võib kesta viiskümmend aastat.
Teadus
Westendorp tsiteerib kümneid teadusuuringuid, kus käsitletakse vananemise iseärasusi ja tagamaid. Tema sõnul on praeguseks sõnastatud sadu vananemisteooriaid valkude lagunemise, DNA-kahjustuste, tüvirakkude nappuse, vabade radikaalide, insuliini, kasvuhormooni ja telomeeride otsustava tähtsuse kohta vananemisprotsessis. Iga teooria lammutab osadeks ühe bioloogilise mehhanismi, aga ükski neist ei selgita, miks me vananeme. Vastus sellele küsimusele saab aga Westendorpi sõnul peituda vaid sadade bioloogiliste mehhanismide lagunemise ja nõrgenemise koosmõjus. Sellise lagunemise tegelik põhjus peitub aga tõsiasjas, et me panustame oma geenide edasiandmisse oma keha arvelt. Paradoksaalsel kombel ei ole aga järjest kasvavad vanainimestehordid teadlaste huviorbiidis. Westendorpi sõnul eiravad teadlased vanu inimesi ja nende paljusid tervisekaebusi lausa süstemaatiliselt sel ainsal põhjusel, et nende huvikeskmes on noored. Westendorp nimetab seda tendentsi tüüpilise vanuselise diskrimineerimise näiteks, mille tagajärjeks on olukord, et arstidel ei ole piisavalt teaduslikku materjali, selleks et pakkuda adekvaatseimat hooldust neile patsientidele, kes moodustavad arstiabi vajavate inimeste enamiku. Ja tõepoolest, evolutsioonibioloogia seisukohast ei olegi meid seadistatud vanade inimeste vastu huvi tundma. Tekib absurdne olukord: eakad pendeldavad ühe eriarsti ukse tagant teise taha, võtavad päevas kümneid tablette, mille koosmõjust ei ole ülevaadet kellelgi, ja ravivad iga tervisekahjustust eraldi, kuigi organismi kui terviku jälgimine ja ravimine ning vanainimese elukvaliteedi hindamine eeldab hoopis teistsugust raviskeemi.
Eestis ei ole geriaatria iseseisvaks erialaks kujundamine seni küllaldast toetust leidnud, küll aga on see eriala olemas Austrias, Belgias, Taanis, Soomes, Prantsusmaal, Saksamaal, Itaalias, Hollandis, Hispaanias, Rootsis ja mujal. Teadus ei aita meil üha paremini ravida vanu ja haigeid, küll aga praeguste keskealiste vanadust edasi lükata, varustades neid näiteks metallist puusaliigesega, paigaldades silma tuhmunud läätse asemele kena läbipaistva kunstläätse või parandades pärgarteri vereringet stendi abil.
Maailm
Oli aeg, mil surma ja haigusi ei seostatud vananemisega, nüüd käivad need kolm käsikäes. Arenenud maade linnade tänavapilt on muutunud, kirjeldab Westendorp: varasemalt noorte ja keskealiste vahel silma paistnud üksikute hambutute vanainimeste asemel tungleb kaubandustänavatel palju hallide juuste, säravvalgete hammastega prouasid ja härrasid. Sünnitusabi paranedes, imikusurmade vähenedes, vaktsineerimisprogrammide rakendudes ja toitumise paranedes on meie ühiskondlikust demograafilisest püramiidist saanud pilvelõhkuja, mille korrused on täis kord sündinud ja nüüd kaua elus püsivaid põlvkondi. 110 aastaga on maailma rahvastik kasvanud 1,5 miljardilt 7 miljardile. Me jääme ellu üha kauemaks, meid on üha rohkem seal pilvelõhkuja ülemistel korrustel ja Westendorpi soovitust arvesse võttes peaksime paluma oma XXI sajandil sündivatel lastel vaim valmis panna keskeltläbi saja-aastaseks eluks.
Inimene
Westendorp tuletab meelde, et inimese vanus ei ole ühene mõiste: võib eristada kronoloogilist, bioloogilist ja sotsiaalset vanust. Kui traditsiooniliselt jagatakse inimelu lapsepõlveks, täiskasvanueaks ja vanaduspõlveks, pakub Westendorp välja neli uut eluetappi, mille alguse määrab eelkõige inimese bioloogiline vanus: ennetamine, mitme kroonilise haigusega elamine, vanadusnõtrus ja teistest sõltumine.
Ennetamine saab alguse enne inimese sündi ja on eluetappidest pikim. Sel perioodil valib inimene treeningu, suitsetamisest loobumise, mõõduka söömise-joomise ja elupõletamise vahel ning saab nõnda ise perioodi kestust ja tulemusi mõjutada. Huvitav on, et uuringute järgi ei ole ennetustöö kõige tähtsam punkt seotud klassikalises mõttes tervislike eluviiside harrastamisega, vaid hoopis suhtlemisega. Nagu Westendorp oma teoses, toob ka Postimehe teemaleht 60+ välja Brigham Youngi ülikooli uurija Julianne Holt-Lunstadi keskealiste inimeste seas läbi viidud uuringu, millest selgus, et kõige tähtsamaks kriteeriumiks inimese ellujäämisel on tema sotsiaalne integratsioon, elav seltsielu. Seltsielu mõiste hõlmas siin muu hulgas nii suhtlemist täiesti võõraste inimestega kui ka juhukohtumisi tänaval, samuti klubilist tegevust. Teisel kohal olid inimese suhted lähedastega ja alles kolmandal suitsetamisest loobumine. Seega osutavad teadusuuringud siin tervise kontekstis uudsele mõttele: esimene punkt tervislike eluviiside loetelus peaks olema „lobisemine ja naljaviskamine“.
Teine etapp tähendab elu krooniliste haigustega. Arstide pilgu läbi on 65% üle 65aastastest inimestest multimorbiidsed, s.t neil on vähemalt kaks kroonilist haigust. Selles etapis inimene võib sattuda eriarstivisiitide surnud ringi, aga hoolimata ravist tunda end halvasti. Westendorp näeb lahendusena üldmeditsiini taas esikohale seadmist, sest just perearst peaks tema sõnul olema see, kes loob oma mitme haigusega eaka patsiendi raviks tegevusplaani, mis võtab arvesse inimese seisundit tervikuna.
Kolmas etapp, mitme haiguse tagajärjel tekkinud vanadusnõtrus. Iga väike tagasilöök võib tekitada katastroofi. Selles etapis on esimesel kohal inimese hakkamasaamine igapäevaeluga, tema üldine heaolu.
India päritolu Ameerika arst Atul Gawande jõuab oma bestselleriks saanud raamatus „Olla surelik“ („Being Mortal“, 2014) järelduseni, et elu lõpuosas ei ole oluline mitte niivõrd inimese elu pikendamine kuivõrd selle kvaliteedi parandamisele kaasaaitamine. Liiga sageli määratakse viimases staadiumis vähki põdevale kõrges vanuses patsiendile järjekordne kurnav keemiaravikuur, mille tõenäoline kasutegur on nullilähedane, selle asemel et tagada talle viimastel elukuudel palliatiivne ravi ja toetada sobiva hoolduse pakkumisega tema psühholoogilist ja füüsilist heaolu.
Neljandas eluetapis, sõltuvusfaasis on erakordselt oluline hooldajate võrgustik. Westendorp nimetab neid inimesi asendusadvokaatideks – need on inimesed, kes seisavad heaolu ja õiguste eest siis, kui ise seda enam ei suudeta, ja need inimesed tuleb leida meil endil siis, kui me selleks veel võimelised oleme.
Westendorpi raamat tekitab peas huvitavaid võnkeid. Ta väidab: mida kiiremini meid haigeks tembeldatakse, seda parem on meie tervis. Paljud seisundid, mida vanasti seostati loomuliku vananemisega, on nüüd haiguste nimekirjas. Vananemine on haigus, kahjustuste kuhjumine, ütleb Westendorp. Tänu meditsiini edusammudele väheneb meie tervena elatud aastate arv pidevalt (sest me saame oma vaevustele varakult diagnoosi), tajutavate tervisekahjustusteta aastate arv aga kasvab. Meil on diagnoos(id), aga me ei tunne end haigena. Elu konarlik lõpp, tajutavate tervisekahjustustega eluetapp püsib aga ajas muutumatu ja kestab keskmiselt kümme aastat. See aeg lükatakse lihtsalt kaugemasse tulevikku.
Rääkides eutanaasiast ja ravimatu haigusega patsientide hooldamisest, tuletab Atul Gawande oma raamatus „Olla surelik“ meelde, et meedikute ja patsientide tähtsaim eesmärk ei ole lõppeks mitte niivõrd hea surm kui hea elu. Kas elu saab hea olla vaid siis, kui ollakse noor ja terve? Leideni ülikoolis ajavahemikul 1997–2013 Westendorpi osalusel tehtud üle 85aastaste uuring näitas, et selles osalenud eakad hindasid oma elukvaliteeti kümnepallisüsteemis keskmiselt kaheksa palliga. Enamikul neist oli hoolimata kõrgest east ja haprast tervisest hea elu, sest nad olid eaga kaasnevate muutustega kohanenud. Just siin saavad Westendorpi sõnul abiks olla arstid: peale haiguste ravimise peaksid nad aitama eakatel patsientidel oma säilinud elujõudu parimal viisil rakendada, oma elu juhtimisel aktiivseks jääda ja nõnda vananemismuresid leevendada.
Raamatu viimasel leheküljel visandab Westendorp 96aastase Aafje portree. Aafje on elujõuline naine, kellele meeldib kohvikus espressot rüübata ja ta osaleb hooldustöötajate koolitusel vanaduse asjatundjana. Olles kaotanud abikaasa ja kodunt välja kolinud, ütleb ta naeratades: „Laske sel minna. Te peate kõigel minna laskma.“ Elu polegi kingitus, vaid omamoodi laen, kirjutab ka prantsuse kirjanik Éric-Emmanuel Schmitt oma raamatus „Oscar ja Roosamamma“ („Oscar et la Dame rose“, 2002; tõlkinud Indrek Koff, 2006), elu on midagi, mille me peame ühel päeval tagasi andma. Ivan Võrõpajevi näidend „Joobnud“ (tõlkinud Tiit Alte) lõpeb ravimatult haige filmifestivali direktori Marki tõdemusega: „Me kõik elame siin ja mõtleme, et kõik mis meil on, on meie oma ja me tahame aina rohkem ja rohkem, me aina võtame ja võtame ja võtame veel. [—] Aga see kõik on ju ainult krediit! See on ainult krediit! Krediit! Selle kõik me peame tagasi andma, kõik, viimse sendini, pluss protsendid, mis selle ajaga on tekkinud!“
Raamatu esimeses peatükis võrdleb Westendorp väga vana inimest sajanditevanuse piibliraamatuga – sa teed selle lahti, pöörad lehte, leht pudeneb tolmuks. Ja märgib siis: on üks osa piiblist, mis ei vanane, ja see on sisu. „Seda loetakse ja kantakse ette, lauldakse ja trükitakse ikka uuesti ja uuesti. Tekst jääb sama elavaks, nagu see on alati olnud.“
Inimene on oma lapsed suureks kasvatanud. Aina pikeneva eeldatava eluea tingimustes on tal ees veel neli-viiskümmend aastat planeedil Maa. Millise tähenduse ta neile aastakümnetele annab? Mille nimel nii kauaks siia jääb? Ta ei saa seda küsida elult, ilmarahvalt. Elu ja ilmarahvas küsivad seda temalt.