Näitus „Neitsi Maarja. Naine, ema, kuninganna“ Niguliste muuseumis kuni 26. IV. Kuraator Merike Kurisoo, kujundaja Liis Lindvere ja graafiline kujundaja Tuuli Aule.
Nimetuse „Terra Matris“ ehk „Ema maa“ võttis 1201. aastal kasutusele Riia piiskop Albert, samastades selle sümboolselt ristisõdade sihiks olnud Palestiinaga, mis oli tuntud kui Terra Filii ehk Poja maa. Läti Henriku sõnul olevat piiskop Albert IV Lateraani kirikukogul kohtunud paavst Innocentius III ning paavst oli vestluses avaldanud toetust Maarja austamisele Liivimaal. Sõda uskumatute vastu kuulutati pühaks sõjaks. Eelnimetatud dialoog võis aset leida 1215. ja 1216. aasta vahetuse paiku. Professor Jüri Kivimäe arvamuse kohaselt võis Terra Mariana Liivimaa sünonüümina käibele tulla keskajal, mis kestis Eesti ja Läti aladel umbes kolmsada aastat. Piiskop Alberti püstitatud Üksküla (Ikšķile) kirik, mille ehitamisega alustati enne Riia linna rajamist, pühitseti neitsi Maarjale. Kuidas kõik täpselt oli, selle üle vaidlevad ajaloolased tänini, kuid just kristianiseerimise maamärkide ehk kirikute kaudu kinnistus Maarja kultus Liivimaal. Jumalaema oli midagi suuremat ja üldisemat, nii et keskaegsetel maakaartidel kujutati Euroopat kauni kroonitud kuningannana. Kihelkonna tarvis oli tema nimi liiga võimas ja seetõttu on meil vaid Väike-Maarja kihelkond, mis on nimetatud neitsi Maarjale pühitsetud kiriku järgi.
Õige näitusepaik
Kirikuid aga pühitseti neitsi Maarjale mitmeid. Kolme sajandi jagu hiljem alanud reformatsioon jõudis Liivimaale 1524. aastal. Pildirüüste hirmus auväärsed Tallinna kaupmehed asusid päästetöödele ning viisid Vene tänava Katariina kloostrist mõned retaablid ära. Mõni neist sai uue elu perekonna epitaafina Niguliste kirikus. Sada aastat reformatsioonist edasi teatavad luteri pastorid Rootsi riigivõimule, et ikka veel esineb ebausukombeid, sealhulgas Maarja kummardamist.
Kuraator Merike Kurisoo on Niguliste kiriku näitusel sidunud Maarja elukaare muuseumi püsiekspositsiooni kuuluvate artefaktidega, kusjuures täiendanud tühjad kohad Eesti ja Läti muuseumidest toodud rariteetsete kunstiteostega.
Näituse ruumiloogika põhineb keskaegse katoliku kiriku altarite paigutusel. Seesuguse sünergilise sümbioosi saavutamine nõudnuks mõnel praegusaegsel ekspositsioonipinnal tohutuid pingutusi. Katoliku kirikus oli üks kõrgaltar, kust peeti päeva tähtsaim jumalateenistus, pühakute kõrvalaltarid nende austamiseks ja altari püstitajate hinge eest palvetamiseks. Kõrvalaltarite arv muutus pidevalt. Neitsi Maarjale kui kristliku kultuuri kõige tähtsamale naisele oli linnakirikus pühitsetud vähemalt üks altar. Traditsiooniliselt paiknes see kiriku põhjalöövi idaseinas ehk kooriruumis või selle lähedal.
Ülesehitus
On teada, et XV sajandi algul oli Niguliste kirikus üks neitsi Maarja altar koori ees ja teine torni all. 1485. aastast asus püha Jüri kabelis, viimase arvamuse kohaselt tornist põhjapoole jäävas ruumis, kust trepp viib garderoobi, raehärra Heise Patineri altar, mis oli pühitsetud neitsi Maarja seitsmele valule (praegu jääb kolme roosiga nišš Roseni ehisseina taha).
Näitus algab Maarja perekonnalooga kohas, kus keskajal asus püha Anna, Maarja ema altar. Siin võib näha ka haruldust, Tallinna dominiiklaste kloostrile kuulunud käsikirja „Innocentius III. Ritus celebrandi officium missae, Tractatus de sacramentis. Versus“ neitsi Maarja sugupuuga.
Samm-sammult tuleb näitusel liikuda kõrgaltari suunas. See retaabel, tuntud ka meistri nime järgi Rode altarina, on Põhja-Euroopa kõige suurem tiibaltar ning jäi oma algsele asukohale ka luteri kirikus kuni 1863. aastani. Retaabli pidulikema positsiooni keskseks motiiviks on Anna ise kolmas, selle kohal oma poja kroonitud neitsi Maarja koos teda õnnistava Kristusega. Selle taha koorilõpmikku on kujundatud kabel, taustaks näitlejate loetud palved. Kabelis on leitud koht Maarjaga seotud väikevormidele: ehetele ja isiklikuks palveks mõeldud amulettidele. Uhkeim on hõbedast medaljon „Neitsi Maarja kui apokalüptiline naine ja kuusirbimadonna“, mille hinnalisust tõstavad vääriskivid. See Eesti Rahva Muuseumile 1940. aastal antud arheoloogiline juhuleid on saanud näitusel algupärase kõlajõu.
Maarja tähtsaim roll oli olla ema. Üldlevinud ema ja poja piltide ja skulptuuride kõrval on näitusel Vormsi kirikule kuulunud „Neitsi Maarja lapsevoodis“. Selliseid skulptuure on Euroopas alles vaid mõni. Meie varasem kirikukunst ongi väga fragmentaarne, vanimatest kujudest on säilinud vaevalt pea ja natuke õlga. Nii on mitmel madonnal laps puudu.
Kristliku kunsti kõige olulisem motiiv on Kristuse ristilöömine. Matteuse kabel on pühendatud leinavale emale. Siin asub Risti kirikust pärit Kolgata grupp ning Riia Jakobi kirikule kuulunud pietà, elutu poja keha leinava ema põlvedel – ängistav inimlik traagika.
Ring sulgub torni all: tsükli lõpetab seitsmeharuline Maarja lühter, motiiviks Maarja tõusmine taevaseks kuningannaks. Neli meetrit kõrge keskaegne kandelaaber on üks suurimaid omataolisi maailmas.
Arvatavasti oleks olnud võimalik tuua Tallinna ka XVI sajandil Kaarma kiriku altarisse paigutatud neitsi Maarja kroonimise reljeef. Jämaja kiriku põhjaseina müüritud „Maarja kuulutus“ on aga vaadeldav vaid nii-öelda statsionaaris. Jämaja reljeef osutab ka teema adapteerimisele. Algselt naiste poolel asunud altarikaunistusest sai reformatsiooni järel kantslipilt, millele sealsed aadlikud lisasid oma vapid. 1861. aastal avaldas pastor Martin Körber jutukese „Maria ja ingel Kaabriel. Paasto Mariapäwa jutlus“. Sisekaanel on aga autori märkus, et tegemist ei ole ametliku jutlusega. Ometi pidas pastor Körber vajalikuks sel teemal rääkida.
Kasutamata võimalused
Saartel olid katoliku kombed või ütlused käibel veel XIX sajandil. On teada, et Rootsis viidi lapse sünni puhul Maarja altarile kooki ning seetõttu on seda ka koogialtariks nimetatud. Komme jätkus ka luteri kirikus. Maarja kuulutus on otseselt seotud Jeesuslapse sünniga üheksa kuu pärast ning seetõttu aktsepteeris luteri kirik seda motiivi. Pühakud ongi kõige tugevamalt säilinud inimese sünniga seotud nimeloomes: Maarja, Kadri, Mihkel ja Siim on populaarsed eesnimed tänapäevalgi.
Kuigi näituse voldik annab sisuka ülevaate, olnuks nii haruldase väljapaneku puhul võinud piltidena esitada kogu Eesti ja Läti neitsi Maarjat puudutav keskaegne pärand. Seda pole ülearu palju. Kui midagi näitusele ette heita, siis teoste pealkirjade esitus: sildid on paigutatud sellise nurga all või niisugusele kõrgusele, et neid on raske lugeda. Koorilõpmiku „kabelis“ on mõned tumbad. Istudes oleks ehk lihtsam pealkirju lugeda, kuid tumbasid pole kerge nihutada. Filigraansete esemete vaatamiseks oleks vaja luupi või tuleks need paigutada vitriini esiserva.
Näitus, millel on Euroopa mõttes laiem tähendus, võiks olla avatud vähemalt aasta. Väga õrnad eksponaadid saab ajuti hoidlasse puhkama saata või asendada need mõne samaväärsega. Niguliste kiriku keskaegsed altarid ja kandelaaber kuuluvad just sellesse ruumi ning loovad näitusele võimsa telje. Lätis pole terviku loomiseks nii häid võimalusi, sest nende keskaegsed altarid on säilinud märksa fragmentaarsemalt. Seega on lätlastel põhjust tulla Tallinna meie ühist pärandit vaatama. Näituseturism on majandusharu.
