Selle osalise vormilise kattumise tõttu tekib tõsine kiusatus raamatuid võrdlema hakata. Tundub, et mõlemad koostajad on otsinud kuldset keskteed, kuidas kirjutada huvitavalt nii muusikalise taustaga kui ka n-ö tavalugejale. Mõlemas trükises on analüüsitud heliteoseid, raamatud on varustatud põhjaliku diskograafia ja bibliograafiaga ning tuumiku moodustavad intervjuud heliloojatega. Räätsa puhul on teosed asetatud ka sotsiaalsesse konteksti ning antud alustuseks sõna ka kaasheliloojatele ja õpilastele. Just need mälestused ja kommentaarid annavad raamatule konventsionaalse hõngu, sest mõjuvad justkui kohustusliku kummardusena suurvaimule.
See aga ei tähenda, et üldise kiidulaulu taustal midagi Räätsa (demokraatlikest) pedagoogivõtetest välja ei joonistuks. Kõige paremini võtab oma õpetamisprintsiibid siiski kokku Jaan Rääts ise, kelle sõnul ei saa pedagoogid heliloomingut eriti mõjutada. Nad võivad suunata, kuid jäävad tudengile siiski pigem firmamärgiks. Sümpaatsena jääb kõlama ka Kerri Kotta mõtteavaldus, mille kohaselt õppis ta Räätsa käest, et muusikateose komponeerimine ei alga mingi filosoofilisesteetilise programmi väljatöötamisest, vaid siiski puhtalt muusikalistest detailidest (asi, mida ka praegused noored heliloojad meeles võiksid pidada). Muide, kolmandate isikute tsitaadid on täiesti olemas ka Ester Mägi raamatus, kuid mängu tuuakse need vaid siis, kui on vaja iseloomustada mõnda heliteost. Võib-olla just seetõttu mõjuvad need kaalukamatena, mitte vaid formaalsete kummardustena. Neile, kes ise muusikast kirjutavad, võivad need raamatud osutuda huvitavaks ühest üsna ootamatust aspektist.
Nimelt ilmestavad tekste 1950. aastatega alustades muusikakriitikute tsitaadid, mis annavad üsna hea pildi, millist retoorikat on eesti muusikast kirjutamisel läbi aegade kasutatud. Üllataval kombel pole see poole sajandi jooksul justkui üldse muutunud (seik, mida ise asja sees olles ei pruugigi märgata). Isegi kujundid, mille abil muusikast räägitakse, on jäänud samaks. Sarnast mõtlemisainest pakuvad ka teoste muusikalised kirjeldused ja analüüsid, mis muidu lugejale ei ütle vahest midagi, kuid on muusikalise haridusega rahvale ülimalt tuttavad. See pole iseenesest halb, kuid paneb mõtlema siinse muusikast kirjutamise traditsiooni ja selle püsivuse üle. Mõlema raamatu parim osa on Ester Mägi ja Jaan Räätsa enda sõnad, esinegu need siis intervjuude või tsitaatide kujul. Just need panevad raamatu elama, olgu jutt heliloojate loomingust või vaadetest.
Ning just intervjuud annavad huvitava võimaluse vaadata, kui erinevalt on intervjueerijal võimalik oma objektile läheneda. Kas selle taga võib näha mingit soolist käekirja? Sest just selline mõte tekib konkreetseid tekste lugedes. Tundub, et Timo Steiner on rääkinud Jaan Räätsaga nagu „mees mehega”, sissetallatud rajast ülearu kõrvale kaldumata. Siin-seal on tehtud küll kõrvalepõikeid isiklikumatele teemadele nagu perekondlikud sidemed, religioon jms, kuid üldises plaanis pühendatakse neile ruumi siiski üsna vähe. Kesksel kohal on nii-öelda avalik sfäär nagu haridus, õpetajad, nende õpetamismeetodid, erinevad töökohad, looming jne. Tiia Järg on valinud Ester Mägi kui helilooja avamiseks intiimsema tooni. Siin ei teki tunnet, et dialoogi peavad Huviste ja Targaste, vaid reaalsed võrdsed inimesed. Tundub, et siin on kaks inimest, kes tõepoolest omavahel vestlevad. Teisisõnu, Tiia Järgi intervjuus on olemas kõik see, mida seostatakse naiseliku kirjastiiliga. Ja see pole üldse laiduväärt, sest hoolimata esmamuljest, et jutt areneb omasoodu, on tekstis peidus selge programm. Pealegi ei tasu alahinnata naiselikku sfääri paigutatud igapäeva-elukogemust, millele Järg Mäega vesteldes nii palju tähelepanu pöörab, sest ega muusikagi sünni isolatsioonis.
Ja lõppeks ei tasu unustada, et ühel juhul vestleb õpilane oma õpetajaga, teisel juhul aga põlvkonnakaaslane omasugusega. Muide, allakirjutanu silmis olid Jaan Räätsa intervjuu põnevaimad osad need, kus kirjeldatakse nõukogudeaegset kultuurielu, helilooja tööd Eesti Heliloojate Liidu esimehena, kokkupuuteid kaasaegsetega, ühesõnaga kõik see, mis peegeldab kunagi valitsenud ideid ja ajalugu üldisemalt. Kahtlemata on ka muusikaanalüüsid vahvad, kuid, nagu öeldud, ühe muusikateooriast kauge inimese jaoks võivad need olla kaunis pelutavad. Õnneks on mõlema raamatuga kaasas plaat. Ja tore on, sest las seekord kõneleb muusika iseenda eest.