„Mehe tee” on sinu esimene fotonäitus. Kuidas sai kontseptsioon alguse?
Idee pildistada meesakte looduses tekkis soovist soostereotüübid ümber pöörata: paigutada mehed loodusesse naiste asemel. Looduses kujutatud passiivne naisakt, kes pakub end meesvaatajale ilusana, on kunstiajaloole tüüpiline. Loomulikult on meesakte looduses enne ka pildistatud, aga meesaktide ajalooline traditsioon justkui puudub. Pealkiri „Mehe tee” oli kohe olemas, sest ma teadsin, et lähen rattamatkale, mis on hea võimalus kolme meest intervjueerida. Tundsin neid kõiki hästi ja teadsin, et neil ei ole eesmärke. Minu jaoks olid nad täielik müstika, sest mul on eluaeg olnud ju eesmärgid. Mu isa ütles, et minust saab geenius ja suur kunstnik – ja järelikult pidigi saama. Nii et eesmärkide omamine sõltub ilmselt kasvatusest ka.
Milliseks kujunes tööprotsess? Kuigi idee tuli ammu, läks reaalseks tegevuseks alles sellel suvel. Fotosessioon oli väga lõbus tegevus: osa mehi grillisid, käisime ujumas ja saunas. Ma olen nendele meestele väga tänulik, kes osalesid lihtsalt entusiasmist. Üks mees on EKAs modell, teised on nudistid, keda tean ajast, kui hakkasin Eesti nudistidega rohkem läbi käima. Nad kõik on toredad, eelarvamusvabad mehed. Algul huvitusid minu projektist mitu sõprade sõpra, kes olid nõus akti poseerima, aga mõtlesid ümber, kui proovipildistamise käigus selgus, et nad peavad koos alasti poseerima: võidakse arvata, et nad on homod.
Nii panid nad pärast paari proovipilti kiiresti püksid jalga. Hiljem leidsin kaks nudisti. Neil polnud hirmu, et neid võidakse homodeks pidada, kui nad koos poseerivad. Pildistamise ajal oli huvitav, kuidas mõned mehed kujutasid ette, et nad peavad võtma sisse nn mehelikke poose. Nad olid jalad harkis ja käed olid üleval rusikas ning võtsid kramplikult mõnest oksast kinni ja tegid sellise tigeda näo ette – see oli nende ettekujutus, et „ma olen ju mees, ma ei saa poseerida nagu naine”. Ma ei tahtnud neid ise poosidesse väänata, kuna ei leidnud sellel mõtet, see ei näitaks midagi nende meeste kohta. Vahepeal, kui nad seebimulle puhusid, sattusid nad ise nii hasarti; hakkasid mööda võsa ringi hüppama – see oli äärmiselt tore. See, et osal meestel on Veneetsiast ostetud maskid ees, tuli praktilisest vajadusest tagasihoidlikumate modellide identiteeti varjata. Lõpuks, kui läks pildistamiseks, tahtsid ka julgemad mehed maske, lihtsalt naljapärast. Eesmärk oli näidata mehi kui mingeid haldja või nümfi moodi olevusi looduses.
Hirm, et pildid kuidagi homoerootilisena mõjuksid, on küllaltki asjatu, kuna seda seal lihtsalt pole.
Minu eesmärk pole kunagi olnud näidata midagi seksikat või erootilist. Leian, et alasti keha ei pea sugugi seksikana välja pakkuma. Inimene on niikuinii seksuaalne olevus ja minu eesmärk ei ole seda eraldi rõhutada.
Oled korraldanud avamistel alasti meestega performance’eid. Seekord oli avamisel kaks värvitud meest. Millega nad värvitud olid?
Kehavärvidega värvisin. Üle värvisin nad lihtsalt sellepärast, et oleks lõbusam, aga erilist muud eesmärki ei olnud. Tahtsin, et nad sobiksid fotodega. Aga skulptuurilaadse mulje jätavad nad tõesti.
Kuidas on esoteerikud, keda oled mitmetes oma töödes intervjueerinud, mõjutanud sinu mõtlemist?
Eks kunstniku mõtlemist ikka mõjuta see, millega ta tegeleb. Ma olen täiesti veendunud, et kõik esoteerikud, keda intervjueerinud olen, on mõjutanud minu mõtlemist. Aga õnneks olen piisavalt tugev isiksus, et mitte lasta end nende ideedest täielikult kaasa haarata. Pigem olen mõelnud sellele, kuidas võisid esoteerikute peas hakata kujunema nii keerulised ja kummalised teooriad. Ise ei tuleks ideele, et naised on maa peal ja võtavad tulnukatena saabuvad mehed siin vastu ja lõppkokkuvõttes saavad tulnuk-meestest ka naised. Või kui naised pole kodused pereemad, vaid käivad koolis, õpivad ja töötavad, teevad iseseisvaid valikuid ja lähevad poliitikasse, et siis nad on nagu mehed.
Tegelikult on Eestis igasugune esoteeriline kirjandus ja film ülimalt populaarne.
Esoteerika on Eestis populaarsem kui näiteks kristlus. Ma kahtlustan, et paljud inimesed lasevad end üsna kergekäeliselt esoteerikutel ära veenda ja jäävad uskuma, et naine ei saagi kunagi olla number üks, vaid on määratud oma soo tõttu olema elu lõpuni Teine, kuna vastasel juhul pole tegemist õige naisega. Uskumust, et kui naine tahab karjääri teha, minetab ta oma naiselikkuse, süvendasid näiteks ameerika 1950. aastate naisteajakirjad ja Eesti Delfis kirjutatakse tänapäeval samasuguseid artikleid.
Kuivõrd on sinu näitus päevapoliitikaga seotud? Kas sa jälgid päevapoliitikat aktiivselt?
Jälgin uudiseid igal hommikul. Ma leian, et kunstnik peab olema päevapoliitikaga kursis. Sel semestril annan EKAs kursust „Guerrillaplakatikunstist superkangelase Buffyni”, kus muuhulgas räägin tudengitele, et selleks, et teha sotsiaalselt suhestuvat kunsti peab olema kursis päevapoliitikaga. Minu jaoks on suhestuv kunst oluline. Samas, muidugi ma tean, et galeriis on raske seda teha, aga arvan, et mul tuli see enam-vähem välja. Ja ma arvan, et sotsiaalne kunst ei tähenda alati seda, et see peaks kunstiliselt olema kuidagi halvem kui esteetiline kunst. Teost peab olema hea vaadata, aga samas võib selles olla ka tugev kriitiline sotsiaalne sõnum.
Üles kirjutanud R. P.
