Kõigepealt paar sõna käsitluse raamistikust. Tänapäeva teaduse seisukoht on, et meie maailm koos kõigega, mis seal sees, alates aatomitest ja tähtedest kuni liberalistliku ideoloogiani, on tekkinud universumi isearengu tulemusel. Meie universum on struktureeritud, seal olelevad ja askeldavad üksused, kel on võime end säilitada ja taastoota, kuid kes alluvad juhuslikele muutustele. Sel teel tekivad uued või uute omadustega üksused, kelle seast loodus teeb oma valiku. Need, kes on juhtunud olema looduse soovidega kooskõlalisemad, jäävad ellu, teised kaovad. Kohastumise mõõduks on võime end taastoota. Ka inimene kogu oma terviklikkuses – luudest ja lihastest kuni psüühikani – on looduse poolt lihvitud nii, et oma keskkonnas liigina püsida, see tähendab võimalikult palju elujõulisi järglasi saada. Inimene on tervik, mis pole suvalistest osadest kokku seatud.
Seega ei saa neid ka suvaliselt muuta. Meie konstruktsiooni kõige fundamentaalsemad osad on meie ülesehitusplaanis, meie geenides, jäigalt fikseeritud. Loomulikult ei saa see plaan olla jäigem kui väliskeskkond. Keskkonna muutudes muutub ka inimene, kohastumine tähendabki sellega kooskõlas olemist, kuid see kohanemine toimub ikka eelkirjeldatud mehhanismi järgi: vähem kohastunud surevad välja. Siit loodusliku mitmekesisuse tähendus: alati peab olema neid, kes jäävad muutunud oludes ellu. Evolutsioonipsühholoogia ütleb, et ka oluline osa inimeste psüühikast on kirjas selles geenides fikseeritud ülesehitusplaanis. Paljud meie tunded ja teod – isegi siis, kui neid tahtlikena kujutleme – on jäigalt kinnistatud käitumismehhanismide väliste olukordade poolt esile kutsutud avaldumine. Kui tahame mõista inimeste tundeid ja tegusid, ei piisa kaugeltki hetkeolukorra teadmisest, meil tuleb ka süüvida sügavale inimese olemusse ja minna ajas kaugele tagasi, sinna, kus loodus inimese loomise kallal oma tööd alustas. Selleks, et mõista mehe ja naise erinevust, tuleb tunda inimese bioloogilist aluspõhja.1
Praegusaja inimese kuju on seega määranud eelkõige tema võime järglasi saada. Inimene on looduse poolt kujundatud lapsi saama ja suureks kasvatama. Looduse tahtel panustab naine lapsesaamisse palju rohkem kui mees, mistõttu on temal lapse kaotamise korral palju rohkem kaotada. Erinevus algab juba sugurakkudest, mille arvu naisel mõõdetakse sadades, mehel aga miljonites. Mehe suguraku, mis sisaldab vaid pärilikkusainet, mass on tuhandeid korda väiksem kui munarakul, mis sisaldab kõike loote arenguks vajalikku. Naine kasvatab lapse sünnihetkeni oma kehas üles. Suure osa sellest ajast on ta suhteliselt piiratud tegutsemisvõimega ning sõltus paleoliitikumis, inimsoo kujunemisajal, kust pärineb ka meie geneetiline kood, teistest. Edasi, inimese ülesehituse eripära tõttu (püstiasend ja suur aju/pea) sünnivad lapsed teiste imetajatega võrreldes rängalt enneaegsetena – inimeste eluiga silmas pidades ligi 12 kuud varem. Seetõttu jääb laps veel aastaiks tihedalt emaga seotuks, sest rinnapiim on lapsele selles eas asendamatu. (Tõsi, meie võrdõiguslikkuse eest võitlejad arvavad dr Adik Levini protestidele2 vaatamata teisiti. Inimese ehitust ja käitumist määrav geneetiline kood kujunes ja salvestati varasel kiviajal, mil piimasegusid, rinnapumpasid ja külmkappe poes ei müüdud.)
Kõige selle tulemusena pidi naine kujunema partneri valikul äärmiselt valivaks. Lastesaamine ja kasvatamine oli sellastes tingimustes aga sedavõrd raske ettevõtmine, et ellu jäid põhiliselt need lapsed, kus kasvatamisel oli olemas ka mehe tugi. See seadis kohastumusliku surve alla ka mehed, selektsioon vormis vastavalt ka mehe füüsist ja mõttemaailma ning seksuaalpartnerist kujunes elukaaslane. Tänapäeva mees ja naine on nii füüsiliselt kui käitumislaadilt selle aja produktid. Seda kinnitavad ka vastavad teadusuuringud: need näitavad, et ka praegu valib seksuaalpartneri ja elukaaslase naine, mehe areng on olnud suunatud sellele, et selles valikus edukas olla, valitud saada. Seejuures määrab naiste valiku eelkõige mehe võime aidata järglane üles kasvatada. Naiste jaoks ei ole niivõrd olulised meeste vanus või välimus – ehkki ka viimane tervise märgina on tähtis, kuivõrd nende majanduslik edukus ja ühiskondlik positsioon. Ning selline eelistus ei tähenda „põgenemist vaesusest” – varanduslikult kindlustatud naistel on täpselt samad eelistused. Meestele seevastu ei ole tähtis ei naise jõukus ega haridus, nemad eelistavad nooremaid ja nägusamaid – ühesõnaga neid, kelle välimus viitab võimele anda palju täisväärtuslikke järglasi. Näiteks üheks universaalseks, kõigis kultuurides kehtivaks valikukriteeriumiks on naise viljakusega korreleeruv piha-puusa ümbermõõdu suhe 0,7, mis ilmub „uudisena” aeg-ajalt ikka ja jälle kõmuajakirjanduse lehekülgedele. Eelistuste erinevuse tõttu asetuvad mehed ja naised oluliselt erinevasse positsiooni.3
Naine võib end teostada, valida ametialase karjääri ning hüljata perekonnaelu, ta võib püüda neid ühitada, kuid ta võib ka pühenduda ainult perekonnaelule, ajamata taga ei teadmisi ega tööalast edukust. Meestel viimast võimalust ei ole. Veel enam, kui nad karjääris edukad ei ole, võivad oma unistuste naisest suu puhtaks pühkida. Alateadlikult tunnetab seda iga mees. See on see, miks mehed on valmis tööl rohkem pingutama, ületunde tegema, riskima, tegema ohtlikke ja ebameeldivaid töid. Ja teistpidi: sellise sisemise sunni puudumine ja vastutus lapse eest on see, miks naised eelistavad rahulikumaid ja suuremat vabadust võimaldavaid töökohti ja -tingimusi. Sotsioloogid (ka meie omad, muidugi mõista)4 räägivad „ametialade soolisest segregatsioonist”, „soolise tööjaotuse klaasseintest” jne kui millestki naisi ahistavast. The Jobs Rated Almanac5 toob 250 meeldivuse järgi järjestatud töö edetabeli; järjestamisel arvestati selliseid tegureid nagu palk, töötingimused, ohutus, füüsilise pingutuse määr jpm. Loetelu viimane kümme algab prügikoristajaga ja lõpeb metsalangetaja ja õlivälja töölisega.
Kõik need, isegi loetelu viimased 25, on peaaegu puhtalt ainult meeste pärusmaa.6 Mis puutub töötasusse, siis, mis te arvate, kus makstakse rohkem, kas seal, kus on töösoovijaid murdu, või seal, kus tegijaid tuleb tikutulega otsida. Järeldus on lihtne ja selge: on täiesti lubamatu ja talumatu, kui võrdse töö korral saavad naised meestest vähem palka. Kuid ka siis, kui meeste ja naiste keskmine palk on võrdne, on midagi täiesti viltu, siis vägistatakse loodust ja karistus saabub kas varem või hiljem. Maksta tuleb meeste (ja naiste) frustratsiooni, perekondade lagunemise, joomarluse, vähese eluea, laste arvu languse, aga ka töö väiksema efektiivsusega – kui ametikohti hakatakse jagama sookvootide jms, mitte aga ametialase võimekuse järgi. Kuidas on lood Eestis? Huvitaval (või tegelikult mitte väga) kombel me ei tea. Ei tea sellest hoolimata, et Eurostati andmetel teenivad Eestis naised 30,3% vähem kui mehed. Kuna selle numbri teatavakssaamisel oli soolise võrdõiguslikkuse volinik esimesi, kes seda liig suureks pidas ja selle õigsuses kahtles, ei saa selles arvus kindel olla. Aga see on teisejärguline.
Põhiline on see, et me ei tea, kas juttu on keskmisest või sama töö eest makstavast tasust. Kui see on sama töö eest makstav tasu, siis on asi muidugi kohutav, kuid selles seoses tundub selline number täiesti ebareaalne. Harvardi psühholoogiaprofessor Steven Pinker kirjutab, et Clintoni valitsemisajal, kui USAs soolise võrdõiguslikkuse eest võitlemine tuure kogus, räägiti palju sellest, et naised teenivad vaid 75 senti iga mehe teenitud dollari kohta, samas kui 27–32aastaste lastetute naiste seas läbi viidud uurimus näitas, et nende vastav teenistus oli 98 senti.7 Pole põhjust arvata, et need suhtarvud oleksid Eestis palju teistsugused. Kahjuks on kogu sellekohane teave täiesti politiseerit
ud, mis sunnibki vastava info suhtes ettevaatlikkusele. Samas pole kahtlust, et mingil määral naiste diskrimineerimist kindlasti esineb.
Tasub vaid meenutada, et kõrgkooliharidus ja valimisõigus said naistele kättesaadavaks alles möödunud sajandi algul. Soome oli üks esimesi ja Eesti tegi seda kohe, kui meil endil mingi otsustamisvõimalus tekkis. Põhiküsimus praegu on välja selgitada, mil määral on see keskmise palga erinevus tõepoolest tingitud diskrimineerimisest, mil määral aga vastab naiste endi soovidele, sest nad tahavad vähem koormavat töörežiimi ja võimalust vajadusel (lapsed!) töölt puududa. Kuid kogu selle küsimuse käsitlemise on kaaperdanud nn academic left, kes ei luba tekkida mingitki kahtlust selles, et kõige taga on „meeste ühiskonna” diskrimineeriv suhtumine, mis püstitab naiste karjääri takistamiseks „klaasist lagesid” ja töökoha valiku kitsendamiseks „klaasseinu”. „Võimalust, et mehed ja naised võivad erineda teineteisest viisil, mis mõjutab seda, milliseid töökohti nad peavad või kui palju nad tasu saavad, ei mainita kunagi avalikult, sest kardetakse, et see võib anda tagasilöögi võrdõiguslikkuse üritusele ning kahjustada naiste huve,” nendib Pinker.8 Aga mis siis, kui naised eelistavadki veidi väiksemat tasu veidi suuremale vabadusele tööl? Kas keegi on kunagi naiste käest küsinud, mida nad ise tahavad?
Või on asi nii, et ei küsitagi, sest küsijad teavad ise, mis neile parem on. Liiatigi oleks ebameeldiv avastada, et kaasmaalaste seas leidub veel selliseid mahajäänud ja tagurlike vaadetega tüüpe, kes seavad pere või laste huvid „võrdsusest” kõrgemale. „Euroopas on asjad teisiti,” on tavaline väide. Kuidas siis? „Emadus on naise rõhumine,” teatab prantsuse filosoof Elisabeth Badinter9, „ökoloogid, rinnaga toitmise pooldajad ning käitumisspetsialistid teevad naised oma laste orjadeks.”10 „Ühtegi naist ei tohiks lubada koju jääda lapsi kasvatama. Ühiskond peaks olema täiesti erinev. Naistel ei tohiks sellist võimalust olla, just seepärast, et kui neil selline võimalus oleks, valiks liiga paljud neist selle.” See viimane tiraad kuulub Simone de Beauvoir’le.11 Ja nii edasi.
Kui soolist võrdõiguslikkust nii mõista, siis pole ime, et „kõikjal, kus on asutud jälgima soolist võrdõiguslikkust, on rahvastiku kasv lakanud”, nagu sedastab matemaatilise statistika emeriitprofessor Ene Tiit.12 Euroopa liigub väljasuremise kursil ning on arusaamatu, miks me teiste rumalusi peaksime järele tegema13. See Simone de Beauvoir’ academic left’ile nii tüüpiline „peaks olema” tekitab külmajudinaid, selle loosungi all on möödunud sajandil tehtud tegusid, mille kõrval inkvisitsiooni kordasaadetu on nagu leebe kevadtuule soe puudutus. „Põrgutee on sillutatud heade kavatsustega,” ütleb rahvasuu. Aga jällegi kutsutakse üles „ühiskonda uueks looma”, ilma et oleks täit arusaamist muutuste tagajärgede suhtes. „Rahulolematust tekitavad aga oodatust aeglasemad muutused, mis on sageli seotud vaimse keskkonna inertsusega – meie mõtlemisega –, mille muutmine pole võimalik ilma haridussüsteemi ja meedia sihipärase tegevuseta,” kirjutab Marju Lauristin.14
Suures osas just meedia sihipärane või vähemalt järjekindel tegevus on see, mis on meie mõttemaailma muutnud selliseks, nagu see praegu on: puhtmateriaalseks, mittevaimseks, isegi irratsionaalseks, hedonistlikuks, tühiseks ja labaseks. Sotsid armastavad siinkohal heita kivi “kauboikapitalismi” vms pihta, kuid nii nemad kui nende kritiseeritavad on mõlemad ühe ja sama liberalistliku puu võrsed. Teistega mittearvestav raha kokkukraapija ja tõsielusaates või kus tahes mujal oma tühisuse ja rumaluse edev demonstreerija on kõik „eneseteostuse ülimuslikkuse” ja utopistlike „heaolumudelite” ideoloogia produktid, mis innustab vahetama lapsed tarbimise või enamasti sisutuks logelemiseks osutuva „eneseteostuse” vastu. Kuid kui erinevused meeste ja naiste töötingimustes ja töötasus on suuremalt jaolt tingitud meeste ja naiste reaalsest soolisest erinevusest, kas see siis tähendab, et naised peavadki jääma meestest sõltuvaks ning saama meestest väiksemat töötasu? Üleüldse mitte! See erinevus ja see sõltuvus kaob, kui loobutakse ühest tõepoolest iganenud ja tõepoolest diskrimineerivast tavast, mille kohaselt naistele ei tasuta nende põhitöö – laste kasvatamise eest.
Nimelt see arusaam, et laste kasvatamine on ainult eralõbu, on praegu täiesti ajast ja arust, vähemalt Eestis ja Euroopas. Mitte meeste ja naiste erinevuste eitamine,15 vaid nende tunnistamine ning naiste laste kasvatamisel tehtava töö tunnustamine ühiskonna poolt – see on see, mida on vaja. Vanemahüvitis näitab, et see tee on vältimatu, samas tehti seda liberalistliku ideoloogia kirjatähest kramplikult kinni pidades. Täpselt nagu N Liidus, kui kogeti, et põllumajandusliku sotsialistliku suurtootmise ehk kolhoosimajanduse tingimustes kõngeme me kõik, lubati hambaid kiristades maainimestel oma hilisõhtust aega ja teepeenra „ressurssi” kasutades pidada lehma. Tee, mida mööda me praegu liigume, tähendab seda, et naist püütakse võõrutada talle looduse poolt antud rollist. See tee viib väljasuremiseni, Euroopa on selle tõestus.
Teine tee on see, et ühiskond tunnustab ja väärtustab naise rolli. Tuleb loobuda ettekujutusest, et töö on vaid selline tegevus, mille tulemuseks on mingi asi, mille puhul saab rääkida materjalikulust ja lisaväärtusest ja muust sellisest. Laste kasvatamine on samuti töö, veel enam, see on kõige olulisem töö, ilma selleta ei ole ühelgi tööl mõtet. See ei tähenda „naiste sünnitusmasinaks muutmist”, nagu feministidele meeldib rääkida, vaid seda, et see, kas keegi kavatseb elu suurest mängust välja astuda, peab olema vaid tema enda otsustada. Teisisõnu, kui naine kavatseb oma elu vaid ametialasele karjäärile pühendada, peab tal see võimalus olema ning palka peab ta saama ainult oma tööpanuse järgi, mitte oma soost lähtuvalt. Kuid kui naine peaks tahtma end realiseerida oma laste kaudu, peab tal ka see võimalus olema. Naiselikkust ja emadust ei tule mitte „ületada”, vaid tunnustada. Eelkirjutatu on tegelikult lihtne ja ammu teada asi ning ma oleksin ilmselt jäänud edasigi toimuva üle imestama ja pead vangutama, kui ma poleks mõni aeg tagasi, seoses teadusaparatuuri ostmiseks vajaliku raha taotlemisega, pidanud kirjutama seletust, „kuidas spektromeetri ost edendab soolist võrdõiguslikkust”. Kirjutamata jätmine ähvardas niigi kasina rahasaamise lootuse kindlat luhtumist. Seda tehes valdas mind äkki tuttav tunne: see oli täpselt sama tunne mis siis, kui koolikirjandis või ajalootunnis või ülikoolis NLKP ajaloo seminaris tuli rääkida või kirjutada teemal „Kommunistlik partei kui meie võitude innustaja”. Või midagi muud samalaadset. Jälle see väljapääsmatu vajadus välja mõelda ja tõsise näoga rääkida ilmselget rumalust, jälle see skisofreeniline lõhe mõeldu ja valjusti väljaöeldu vahel. Säästke meid selle jaburuse kordumisest!
1 Põhjalikumalt selle kohta vt näit L. Workman, W. Reader, „Evolutionary psychology”, teine trükk 2. ptk „Mechanisms of evolutionary change”, 3. ptk „Sexual selection” ja 4. ptk „The evolution of human mate choice”.
2 Adik Levin, Last sünnitab ikka ema. – Maaleht 18.10.2007.
3 E. M. Gander, „On our minds. How evolutionary psychology is reshaping the nature-versus-nurture debate”, lk 188-189.
4 Anu Laas, Kes ees, see mees. – Postimees 23.03.2010.
5 http://www.egguevara.com/shopping/articles/j
obsrated.html
6 E. M. Gander, ibid., lk 188.
7 S. Pinker, „The blank slate. The modern denial of human nature”, lk 351, 357.
8 Ibid., lk 353.
10 http://www.guardian.co.uk/world/2010/feb/12/france-feminismelisabeth-badinter
11 S. Pinker, ibid., lk 171.
12 http://amor.struktuur.ee/orb.aw/class=file/action=preview/ id=20520/Rahvastikuareng_sooline_tiit.ppt
13 See pole muidugi Euroopa füüsilise hääbumise ainus põhjus. Põhipanuse sellesse annab siin kasutatav pensionisüsteem, mis soosib laste vahetamist mugava äraelamise vastu, aga ka muu ideoloogiline kraam, mis kõik kuulub sellesse sotsialistide-liberaalide pakutavasse „Brežnevi pakikesse”.
14 Marju Lauristin: hangumise ohus. – Postimees 20.03.2010.
15 Seisukoht, et peale väliste sootunnuste on kõik muu sotsiaalne konstruktsioon, on nii rumal, et sellega vaidlema hakkamiseks peab olema paadunud pedagoog. Steven Pinker oma ametilt seda aga on ja nii võib tema kannatlikku selgitustööd lugeda tema eeltsiteeritud raamatu lehekülgedelt 337–359.