Eneken Maripuu ja Hannes Starkopfi näituse pealkiri “Mees, naine ja köök” vallandab juba iseenesest assotsiatsioonide ja nende kaudu ka tõlgenduste jada. Sootsiumi algrakukese, perekonna põhitalade mehe ja naise suhted puudutavad igaüht nagu ka kodu keskne paik köök. Kui veel juurde lugeda väljapaneku pressiteksti, mis osutab Euroopa kunstiajaloo ühele kummalisemale kunstnikule, manerismi suurkujule Giuseppe Archimboldole, siis on juba enne näituse vaatamist huvi piisavalt üles köetud.
Nii et naine ja mees kui kooslus, paar, perekond, mis eeldab nende suhete vaatlemist ajalisel teljel, ja ühispaik, mis peaks kaardistama ka ruumilise telje. Sellele juurde veel tagasivaateline ekskurss Euroopa ühte (mitmetest) üleminekuaegadest, mida iseloomustab (paljude teiste joonte kõrval) võõrandumine, muut(u)mise vajadus ja samas ka oskamatus, kohanemisraskused iseenda ja ümbritsevaga ehk identiteedikriis. Peamiselt Austria õukonnas tegutsenud itaalia/saksa kunstniku loomingus omandas see kriis ka (vähemalt väliselt) ülimalt kummastava visuaalsuse. Samas on aga teada (nii vähe, kui Archimboldost üldse teada on), et ta oli ise ülimalt huvitatud antiikkreeka filosoofiast ja eelkõige Platonist ning lähtus tema harmoonilise maailma terviklikkuse teooriast ka oma loomingus. Nii et tema puuviljadest, lilledest, lehtedest, kividest, putukatest ja lindudest koosnevaid portreesid ei tohi mitte mingil juhul vaadata nii-öelda veidriku fantaasialennuna, vaid teadlase tüüpi kunstniku maailmamõistmisena. Seda enam, et ka aastaaegu-portreesid maalis ta ikka ja jälle uuesti, lisades (või võttes ära) detaile, puhastades ja tihendades oma metafoorset maailmamudelit. Nelja aastaaja seeria juurde kuulus ka põhielementide (tuli, vesi, maa, õhk) seeria, igale aastaajale vastas spetsiifiline element, ning ka elementide seeriat maalis Archimboldo ikka ja uuesti. Eks ikka terviku huvides. Ega ta asjata pidanud ennast Leonardo da Vinci õpilaseks.
Kuigi pressitekstis puudutab Archimboldo mõlemat kunstnikku, on reaalselt tema “Suvest” lähtunud siiski ainult Hannes Starkopf. Nii et mehe (lähtudes näituse kontseptist) positsioon perekonnas ei ole esitatud mitte ainult mehe-naise suhte kaudu, vaid mitmekordse tagasivaatena identiteedikriisi olukorda. Ning kunstnik peegeldab seda olukorda oma eeskuju Archimboldo kõige küpsema metafoori kaudu: kunstniku suves ei peitu mitte ainult viljakus ja rahulolu, vaid ka hõõguva kire võimalus (seotus tulega). Kunstniku enda rahulolule just selle tööga osutab tema ülielegantselt teostatud signatuur portreteeritava krael. Kahjuks pole Starkopf oma tõlgenduses nii sügavale kaevunud: tema efektsed ning tõepoolest Archimboldo väärilised kummastust tekitavad objektid, ülisuured puu- ja juurviljad, mõjuvad kontekstist lahti rebitud fragmentidena, millele on püütud küll uue personifitseerimise abil anda uus tähendus (“Proua Kurk”, “Herra Peruna”, “Tovarištš Tšesnok”, “Pan Jabłoko”). Kuigi, jah, kui Archimboldo sümbolistlik jutustavus on selge tervik, siis Hannes Starkopfi maneristliku naisefiguuri roll (kui mitte mõelda naiselikkuse ehk edevuse ning välise sära ihaluse stereotüübile) jääb hägusaks.
Eneken Maripuu on jätnud ajaloolise tasandi ning lähtunud võistluse tasandist mehe ja naise (aga ilmselt igasuguses) suhtes. Tema poliitiliselt korrektselt viiki jääva kabemänguga video on ideelt vaimukas ning visuaalselt nauditav.
Kuigi, Starkopfi ajaline ning Maripuu ruumiline tasand täiendavad teineteist ning moodustavad perekonna, mehe-naise suhte väärilise terviku. Loodetavasti ei ole Hannes Starkopf Archimboldo ja Eneken Maripuu suhtemängudega lõpetanud, sest just nii nagu Archimboldo maalid läksid uute variantidega ikka sügavamaks, nii saab ilmselt ka “Mees, naine ja köök. Vol 2” küpsem, harmoonilisem ja selgem.
Reet Varblane
Raul Rajangu koduideaalid
Alates esimesest etteastest mõjuvad Raul Rajangu maalid hallutsinatsiooni kummalise selgusega. Keha viimine piirseisundisse, näiteks paastumise ja füüsilise koormusega, teravdab aistinguid ja avardab mõttetegevust. Pärast kooli lõpetamist töötas ta hauakaevajana. Kalmistu muldse kodu metafüüsiline maailm, vaiksed päikeseloojangud ja peieliste heietused kadunukestest väetasid noore kujuneva kunstniku kujundimaailma. Tema 1988. aasta maalil Viljandi bõliinavägilastest on vaiba motiiv, mille ta leidis kalmistuvahi, 70aastase vene naise verandalt. 1983. aasta sügisest 1984. aasta kevadeni pani ta kirja oma aistingud ja tunded, mis on jäänud loomingu kondikavaks. Edaspidi on vaevelnud Raul Rajangu enda sõnul peamiselt vormistuse pärast. Sisu ja sõnum on selged, ent lõpuni välja ütlemata, lahti jäetud otstega.
Raul Rajangu ema oli Venemaa eestlanna. Lapsepõlve kuldne kodu materialiseeris nõukogude lastekirjanduse ideaalmaailma. Nende illustratsioonide realism, nagu Siima Škopil, köidab laste meeli. Koolipoisi esimesed lemmikkunstnikud olid Vrubel ja Petrov-Vodkin. Raul Rajangu tahtis saada kunstnikuks kui täiuslikuks meediumiks, töövahendiks, kes väljendab ühiskonnas ilmnevaid nähtusi.
Näitusel “Kuldne kodu. Muldne kodu” reageerib Raul Rajangu tänapäeva kodule, nagu seda reklaamivad trendiajakirjad. Lõbusad mudilased vanadest propagandistlikest juturaamatutest sobivad kinnisvarafirmade kaasaegse ajupesuga, mis algab liivakastist. Sõiduautost ja kaatrist saavad kaisuloomad. Näitust valitseb pleksiklaasist tahukas, kinnisvaramulli arhitektuurselt korrektne, sama läbipaistev ja sama umbne mudel. “Oma tuba, oma luba” mull, millesse võib tõmbuda kui tigu kotta. Kõigi mugavustega, mille moodustavad voodi ja pornovideo ekraan. Hubane koht, kus isegi surma pärast ei pea muretsema, sest voodiks on surnukirst, matusteks alati valmis. Modell Kalev Lebedev lebas avamisel kirstus ning kulutas loetud hapnikuliitreid. Peos oli tal telefon, millega enne teadvuse kadumist abi kutsuda. Ent nii on ainult kunstis. Päriselus pole põhjust kuldsest kodust lahkuda, muidu kui telekat vahtides, mugavas asendis muldsesse kodusse libisedes.
Täpp ja tervik
Olga Temnikova näituse mõte oli näidata konkreetseid venelasi vastukaaluks Eesti ühiskonnas ja ajakirjanduses levinud üldistustele. Vähemusrühmade ristiks on fokuseerida üheks pildiks ettekujutus endast ja teiste seas ringlevad stereotüübid. Niihästi Eesti kui ka Vene võimud demonstreerisid 26.–28. aprilli Tõnismäe sündmuste osas ilmekat rahvuspoliitilist kõõrdsilmsust. Ent hulga varem, juba kolm aastat tagasi, pakkus Olga Temnikova Hausi galeriisse näituseprojekti “Mul on väga kahju”. Väga “kahju”, et olen venelane? See näitus tahtis veel laagerdamisaega. Noorest kunstnikust sai Hausi avatud Artdepoo galerist.
Olga Temnikova arvates on kunst suhtlusvahend, mitte ainult reeglite järgi vormistatud ja asutuse heaks kiidetud näituseilmutus. Kunst kui keskkond, kuhu peale ateljee-erakute ja kuraatorite mahub ka laiem seltskondlik läbikäimine. Sõpruskonna, perekonna jne loomulik pikendus. Ainult selle vahega, et igat liigutust kunstis varitseb kriitika. Seepärast on riskantne end publikule lihtsalt kaela heita ja kõik südamelt ära pihtida. Galeristina tunneb Olga Temnikova Eesti kunstielu pulssi ning on esitanud viis suure rastriga fotorealistlikku maali ja ühe video. Videol liigutab ta suud, justkui laulaks vana hea perekonnatuttava, sõjaveterani ja kitarrimeistri Gennadi Zubkovi häälega. See on tema esimene isikunäitus Eestis. Varem on ta esinenud hoopis maalilisemate, ta enda hinnangul emotsionaalsemate piltidega Soomes ja Saksamaal.
Graafilist disaini õppinud kunstnikule sobib foto järgi maalimine. Koridori teisest otsast üldmuljet kontrollides maalib Olga Temnikova rastritäppe üle, tõmbab kontuurjooni ümber. Justkui portreteeriks putukaid, lavastades neid koreograafiliseks seadeks, mis joonistab sõbranna irvituse lõuendile nagu rahvatantsukujundi muruplatsile.
Täpid pidid vanimad motiivid olema, nagu osutab arheoloog David Lewis-Williams Aafrika ja Euroopa kaljujooniste alusel. Tema teooria kohaselt võtnud transis nagu ka pimedas koopas viibimine šamaanidel silme ees virvendama, mistõttu nad vahendasid zoomorfseid hingi justkui läbi parmupilve. Tänapäeva tehnoloogilises ja digitaalses maailmas jääb täpile statistiline roll, suurte arvude puhul tekib kaosest korrapära. Näiteks metafoor trükimasina taga lõputu aja- ja paberivaruga ahvidest, kes varem või hiljem Shakespeare’i teoste kogu välja trükivad. Piisavalt kaua lõpmatusse valgesse seina Uzi padrunikassette tühjendades joonistub sinna varem või hiljem Anna Politkovskaja portree. Olga Temnikova vahendab vene hinge pigem ida-kristliku mosaiikpildi abil, kus üksiku põhiomaduseks ei ole juhuslikkus või vabadus, vaid suhe tervikuga. Kus Aadama langemine tähendas tema hinge killustumist maiste kehade vahel ning lunastus seisneb kõikide hingede tagasipöördumises, nii et moodustub taas tervikhing ehk pleroma. Seal, kus inimkonna süüd põdev narodnik paneb pomme, kus noor tüdruk laulab vanameeste kauboilaule, kus ka mina tapsin Anna Politkovskaja, on omavaheline sobimatus näilik. Aga mitte ainult.
Khmeeri templite must-valge maailm
Angkor oli Khmeeri impeeriumi keskus, kuhu ehitati X–XII sajandi jooksul üle tuhande pühamu. Mõni hääbus kivihunnikuks keset välja, kõigist võimsaim on Angkor Vat, suurim kultusehoone arhitektuuri ajaloos. “Angkor” tähendab linna, “vat” templit. Mis põhjustas khmeeride allakäigu, selle üle vaieldakse. Viimasena pühkis sealt üle Tai armee. Linn kadus, jäid maaharijad ja paljude usundite palverändurite kirev katkematu vool. Angkori templite kujutised ja arheoloogilised leiud ning Hiina diplomaatide reisikirjad on ainsad Khmeeri impeeriumi ajaloo allikad.
Tüüne-Kristin ja Urmo Vaikla saabusid Angkori selle väravalinna Siem Reapi kaudu. Edasi sõitsid nad läbi riisipõldude ja võõrustavate külade “tuk-tukiga”, vankri ette on rakendatud motikaga. Ühest küljest on templid surnud, sest tsivilisatsioon on lahkunud. Antiigi mustale turule on ära kõndinud ka paljud skulptuurid, jätnud maha jalad nagu toatuhvlid tugitooli ette. Teisest küljest sulavad turistid külalisbakterite kombel templeid elustavasse religioossesse vereringesse, kus värvilistes hõlstides mungad on oranžid, rohelised, purpursed verelibled. Tee on vaba varjulistesse koridoridesse kui kitsastesse lümfikäikudesse ning sügavatesse hoovidesse, kuhu džungli seniidipäike ulatab ka üle liivakivi ja lateriidimüüride, mida katavad reljeefide lõputud read. Tüüne-Kristini ja Urmo Vaikla fotod jälgivad kivimite kulunud kudet, alates akende treitud impostidest kuni tuhandeaastaste paksuhuuleliste hiidnaeratusteni ja kuninglike grimassideni. Nad jälitavad vana munka, kes kaob oma valge pöetud pea ja öösärgi moodi rüüga nurga taha nagu kõhetu tütarlaps. Tüüne-Kristin Vaikla sõnul: “Tajusin esmakordselt, mida tähendab tegelikult mediteerimine: üksikud vanad – justkui vaimud – istusid nurgas, sõid midagi, palvetasid, süütasid viirukit, ehtisid oranži kangaga oma budakuju – lihtsalt olid – templis, põrandal maas, paljajalu”.
Tüüne-Kristin ja Urmo Vaikla näevad oma fotoretke kui loomulikku jätku soome-ugri rahvaste juurde tehtud kunstiinstituudi õppeekspeditsioonidele mille algatas 1978. aastal Kaljo Põllu. Siis ilmutasid üliõpilased oma fotod ise, mustvalges tehnikas. Näitusefotode mustvalge kontrast ei ole ainult kunstiline võte, keskendumine olulisele kirevas objektis, vaid ka koolitraditsioon. Mitmeruutmeetrises formaadis ja must-oranžis sisekujunduses muutuvad need pildid akendeks Angkori templimaastikku. Meeldiv vaheldus National Geographicu reisifotode või piltpostkaardistiilile. Reisielamusi võib esitada eri meediates, Kaljo Põllu juhendamisel üliõpilased joonistasid, maalisid, koostasid skeeme ja valmistasid mudeleid. Ja kuna tekst on võtnud sisse koha näitusesaalides, miks siis ei võiks see olla midagi huvitavat, nagu keiserlike diplomaatide reisikirjad.
Akvarell Hausis
Hausi galerii on üks kammerliku kunsti toetajaid Eestis, sel suvel on olnud raamatuillustraatorite ühisnäitus juunis ja praegu avatud akvarellmaalide näitus “Vee ja värvi võimalused”. Selline kunst lähtub XIX ja XX sajandi ülemineku puhta esteetika põhimõtetest. Kuna see sobib igasugusesse arhitektuursesse keskkonda, siis lähevad sellised tööd hästi kaubaks. Viimane asjaolu muudab traditsioonilise kunsti paljude hindajate silmis kommertsiks. Kahjuks ei kõla kujundikeel, millega pilt enda eest kostab, sotsiaalmajanduslikus väitluses nii veenvalt kui süüdistused rahamõõdupuu arvude keeles. See ei anna veel viimastele õigust.
Kompaktne ja samas ülevaatlik näitus Hausi galerii keldris esitab vaatajale vesivärvi tehnika mitmekülgseid ja värskeid võimalusi. Rein Mägar tutvustab meremaalidega märga ja kuiva tehnikat. Sigrid Uiga, Enno Lehis, Agne Kuusing-Soome ja Milvi Torim tegelevad puhta ujutamisega. Kui kolm esimest sulatavad maastikke, siis viimane ilmutab fantaasiaid ja lugusid voolavast värviudust. Mari Roosvalt ilmutab fotograafilisi mälestusi Itaaliast. Anne Pajula pildid lõõmavad kui ääs, nagu ei maaliks ta vesi- vaid tulivärvidega. Illimar Paul kustutab liigset värvi abstraktsetelt pindadelt väljapesemise teel.
Esile tahan tõsta avalikkuse ees vähe esinenud maalija Christel Alliku Veneetsia vaateid. Seda lahes hõljuvat linna ei ole lihtne veenvalt kujutada. Ent Christel Allikul on see hästi õnnestunud. Oma töödes keskendub ta iga kord hetketajule. Ära on tabatud Veneetsia maastiku struktuur, mille moodustavad vee- ja vaatepiiri horisontaalide ning ehitiste ja peegelduste vertikaalide ristumised. Lainete kaootilist virvendamist täiendab laterna konkreetne kontuur. Need impressionistlikud etüüdid avaldavad tõesti muljet.
Andri Ksenofontov
