Leo Rohlin (snd 1939) on Eesti kunstiakadeemia emeriitprofessor, pikaaegne ja hindamatu keraamika õppejõud ning kunstnik, kes on pälvinud kultuur­kapitali kujutava ja rakenduskunsti valdkonna elutööpreemia pedagoogilise, akadeemilise ja ka loomingulise töö eest. Leo Rohlin on osalenud näitustel mitmel pool maailmas, loonud monumentaalteoseid ja disaininud aegumatut tööstuskeraamikat, avaldanud monograafiaid ning panustanud arvukate artiklitega keraamika kajastamisse. Tegemist on inimesega, kes on pühendunud eesti keraamika arengu ja säilimise hüvangule.

Elutööpreemia oled saanud kunstiakadeemias õpetamise ja ka oma loomingu eest. Kuid ei saa jätta kõrvale seda, kes sa inimesena oled. Mida tähendab olla keraamik?

Kunst on alati olnud konkurents. Keraamika ei ole, vähemalt meie tingimustes, individualistlik ala. Pigem tiimitöö. Keraamikud on olnud üksmeelne pere ja koondunud keskmete ümber: omal ajal Arsi keraamikatöökoja, nüüd Tohisoo puupõletusahju ümber. Sealsed põletusahjud on nagu pisikesed mesilaspered: niipea kui suvi tuleb, hakkavad kõik taru ümber askeldama. Kui vaadata praegust keraamikute liitu, kuhu on palju noori lisandunud, siis ka seal valitseb üksmeelne ja kokkuhoidev elujõuline õhkkond. Võib isegi öelda, et olla keraamik tähendab olla õnnelik inimene. Esimeseks keraamikuks oli ju Jumal: Aadama loomiseks jätkus savi küllaga ja põletust asendas jumalik hingeõhk. Glasuuri kohta andmed puuduvad.

Sa oled võrrelnud keraamikuametit põllumehe omaga.

Nii kummaline, kui see ka on, sarnaneb keraamiku elukutse paljuski põllumehe omaga. Mõlemad on seotud loodusega. Keraamika puhul on looming ka looduslik protsess ja olen püüdnud ikka oma vorme luues loodusega ühineda. Põllumees jälgib loodust ning peab oma töös ette nägema ilmastikus toimuvat. Ilmaolud on aga ettearvamatud ning sõltuvus looduse tujudest sageli paratamatu. Keraamika on ainuke ala materjalikunstis, mis sünnib, ilma et seda näeksime. Keraamika sünnib ahjus. Me ei näe, mis seal toimub, aga kuna meil on oma kogemuste pagas, siis teame, mille lõplikku valmimisse autor ise sekkuda ei saa. Vilunud keraamik võib vaid protsesse ette näha ning selle järgi valida savi, glasuuri, põletusahju ja -režiimi. Kuid ka siin võib loodus oma ootamatu sõna öelda, eriti puuküttega ahjudes.

Kui rääkida meie keraamikaajaloost, just sellest osast, kui keraamika jõudis rahvusvahelisele tasandile, siis selleks oligi 1970ndatel ja 1980ndatel looduslikust keskkonnast inspireeritud nn floristlik periood. Aga seda võis meie kunstis ka üldisemalt näha.

Savi võib võtta ükskõik millise teise materjali vormi või kuju. Milline on aga keraamika olemus, mida tuleks esile tuua?

Milline on kõige kaunikõlalisem sõna eesti keeles? Muidugi keraamika. Selles on üheaegselt kargust ja pehmust, haprust ja igikestvust. Keraamika iseenesest on vastuoluline nähtus. Savi, nõtke materjal, mis meistri käe all võib endast anda kõik, muutub läbi tule keraamikaks, mis ei allu enam ei meistrile ega kellelegi teisele. Siis võib see pigem puruneda kui muutuda. Savinõus on midagi inimlikku. Nii nagu inimesel, on ka sellel keha – kõhukas või sale, rangelt rühikas või pehmelt olesklev. Nagu inimest, võib ka seda riietada. Savinõu kehakatteks on põletuses sündinud glasuur. Mõnikord kaitseb see nõu, mõnikord kaunistab. See võib olla ametlik ja range, sädelev ja vallatu, esinduslik ja uhkeldav – koguni salapärane. Nõu ei taha ega saagi oma kehakattest loobuda. Nii ongi savinõud riietada äärmiselt põnev, kuid lahti rõivastada õnneks või kahjuks võimatu. Samas on kauneid nõusid, mis ei vajagi riietust. Oma alastuses on need ehedad ja eheduses eriti võluvad.

Minu sümpaatia kuulub keraamikale, kus hinnatakse materjalipärasust. Väärtustada tuleb seda, mis on ainult keraamikale omane. Muidugi on katsetustel, materjali piiride kompamisel ka oma koht, eeskätt selleks, et soovitud idee teostuks. Mul on hea meel, et EKA keraamikaosakonnas on au sees mõlemad poolused, nii eksperimentaalne kui ka traditsiooniline.

Kuidas iseloomustaksid meie tarbekunsti?

Pärast stalinistlikku perioodi oli tarbekunst suhteliselt vaba ideoloogilisest survest. Näitustele pääsesid üldjuhul kõik tööd. Probleeme võis tekkida vabakunstis, mistõttu tarbekunsti võiks võrrelda korraliku tütarlapsega vähe ulakate poiste kõrval.

Nimetus „tarbekunst“ on sama tinglik kui „ilukirjandus“. Õigem oleks öelda „materjalikunst“. Näitustel eksponeeritud tööd, sealhulgas keraamika, olid reeglina unikaalsed, piir vabakunsti ja materjalikunsti vahel oli tinglik.

Muidugi oli tarbekunstis ilusal väljanägemisel oluline roll. Nii kirjeldatigi mõnedes 1970. aastate arvustustes tarbekunstinäitust kui suurt iluparaadi, kus oli vähe praktilisi töid, ehedat disaini. Kuid disainiga tegelesid kõikide tarbekunsti erialade kunstnikud tööstuses (TEKT, Ars, Tarbeklaas, Linda). Nii näiteks tegutsesid keraamikud Anu Soans, Anne Keek, Viive Väljaots, Annika Teder seal disainerina ja näitustel vabakunstnikuna.

Mis puutub ilu teemasse, siis siin on jagunud poleemikat kuhjaga. Ilusat kunsti on loonud möödunud sajandi viimasel veerandil nii vabakunstnikud (Tõnis Vint, Malle Leis ja veel sada kunstnikku) ning muidugi tarbekunstnikud ja disainerid. Paljusid tarbekunstnikke võib siis paigutada pigem vabakunstnike hulka (Elo Järv, Mai Järmut, Ülle Rajasalu).

Tänapäeval on traditsiooniline materjalikunst, eriti keraamika, orgaaniliselt jõudnud suurejoonelistesse installatsioonidesse (Kris Lemsalu, Laura Põld, Edith Karlson).

Praeguses kunstipildis on keraamika taas populaarne, seda just valdkonnaüleselt.

Stalinistlikul perioodil seati tarbekunstile kujutava kunstiga sarnaseid nõudmisi. 1960ndate õpetamismetoodika põhitähelepanu oli mitmekesisusel – nii disain- kui ka tarbevormil, maalingutel (näiteks portselanmaal) ning muidugi skulptuuril. Suur roll oli ka keraamika sidumisel arhitektuursete objektidega – selleks oli ette nähtud terve semester.

1990ndatel toimus päris suur murrang. Muutusid tehnilised võimalused (ahjud, materjalid). Olulisemad uuendajad keraamikapõllul olid Urmas Puhkan ja Sergei Isupov. Keraamikas domineeris tollal ja domineerib ka praegu skulptuurne käsitlus. Isupov oskas oma skulptuursetes teostes kasutada oskuslikult ka maali ja graafikat. Urmas oli vormiuuendaja, kes koondas enda ümber noori ärksaid keraamikuid, moodustades rühmituse Asuurkeraamika. Tehniliselt põnevaid katsetusi nii portselani kui klaasi valdkonnas pakub Anne Türn, kelle valgusinstallatsioonid on fantastilised. Ning juba mainitud Laura Põld, kes on avastanud keraamikas neid võlusid, mis tulevad esile vaid kogemuslikes installatsioonides. Seda nimekirja võiks pikalt jätkata.

Peatudes vabakunsti ja tarbekunsti seostel ei saa mööda minna meie kunsti suurkujust Adamson-Ericust, kes tegutses suurepäraselt mõlemal rindel.

Millisena näed kunstihariduse rolli? Miks üldse peaks kunsti õpetama?

Alati ei pea. On ju meilgi suurepäraseid kunstnikke, kel puudub koolist saadud kunstiharidus. Oluline on keskkond ja ka seltskond, mis on heaks pinnaseks kunsti tekkele. Tuletame meelde Pariisi. Kui rääkida kunstist üldse, siis peab kunst olema eeskätt ligitõmbav, olgu siis kontseptualistlikus tähenduses, esteetiliselt ja muidugi aeg-ajalt ka provokatiivsuselt.

Sageli toonitatakse aga, et me pole piisavalt haritud kunsti vaatama. Kummalisel kombel ollakse ju haritud nii muusika kuulamiseks, teatrilembuseks, rääkimata kirjandusest. Kõik sõltub näitustest. Kõige tähtsam on, et tekiks harjumus käia kunstinäitustel. Õnneks ilmub viimasel ajal ka päevalehtedes, näiteks Postimehes, regulaarselt kunstiarvustusi ja näituste reklaame on ka teles ja raadios. Nukraks teeb aga, et kunsti põhjalikumaks populariseerimiseks televisioonis ruumi ei ole. „Opist“ ja kultuuri lühiuudistest ei piisa. Mis oleks, kui Klassikaraadio „Kunstiministeerium“ koliks hoopis televisiooni? Siis ka näeksime seda, millest räägitakse.

Oma loomingus oled teinud nii seina­pannoosid kui tarbevorme, sul ei puudu ka miniatuursete elementidega vabalooming. Milline loomeprotsess on olnud nauditavaim?

Töötasin aastatel 1964–1968 Tallinna ehituskeraamikatehases. Seal pidin tegema tootvat tööd: alul glasuurivalmistajana, hiljem tehnoloogina, kelle ülesandeks oli glasuuride katsetamine ja tootmisse juurutamine. Peagi sain tsehhikunstnikuks ning minult oodati eeskätt suveniirset laadi tootenäidiseid. Kui tootenäidised olid kasumlikud, siis avanes suurepärane võimalus ka oma loomingut teha. Mul olid olemas savi, glasuur, ahjud. Selles mõttes elasin seal nagu kuningakass. Sealt saingi suurvormide tegemise kogemuse.

1968. aastal kutsuti mind kunstiinstituuti õppejõuks, alul puiklesin vastu, viidates oma noorusele ja vähestele kogemustele, hiljem andsin siiski järele. Tehasega säilisid mul head suhted, mis olid olulised ka tudengite õpetamiseks. Koolis olid vanad puupõletusahjud lammutatud ning kasutada sai vaid pisikest laboriahju. Nii töötasime tudengitega aeg-ajalt õhtuti tsehhi ruumides ning põletasime seal ka oma õppetöid. Selline asjade käik vajas kiiresti muutmist ning mulle tehti kohustus arendada edasi kateedri tehnilist baasi. Tollastes rasketes tingimustes suutsime ehitada paar madalkuumus-elektriahju ning alles 1990ndate algul saime töökotta moodsa kõrgkuumusahju.

Tehnoloogia õppejõuna jätkasin katsetusi glasuuride vallas. Glasuuriproove sain hiljem kasutada ka oma installatsioonides. 2003. aastal sain võimaluse teha „Klassikute“ sarjas näituse tarbekunstimuuseumis, kus esimeses, väga värvikas saalis oli kogu ruumi hõlmav installatsioon „Glasuuri teke“, tagumises, aga punktvalgustusega ruumis suurte vormide komplektid. Näituse avamisel esitlesin ka oma keraamika käsiraamatut, mis haakus hästi installatsioonis käsitletud teemadega.

Oled loomingus käsitlenud oma mälestusi, aga ka üldisemaid loodusnähtusi, näiteks valgust või sula. Kas oled otsinud sidet millegi inimesest märksa suurema ja pühamaga?

Kuulan õhtuti Klassikaraadiot, muusika on kõige kummalisem nähtus, suurejoonelisem kunstivorm. Ühte ja sama sümfooniat võib aastaid kuulata ja sellest ei tüdineta. Noored muusikud, heliloojad ja kunstiteadlased räägivad ka praegusel ajal ilust.

Olles tarbekunstniku haridusega, suhtun ilusse kunstis suure sümpaatiaga, kuid mõistan ka seda, et kunst peab sekkuma ka põletavatesse päeva­probleemidesse, kus ilul pole sageli mingit rolli. Ise olen püüdnud oma loomingus käsitleda igavikulisi probleeme, millistel pole kohta päevapoliitikas. Üldjuhul taotlen oma töödes eeskätt esteetilist mõjukust.

Oma näitustest pean tähtsamaks Juhan Liivile pühendatud väljapanekut „Kui seda metsa ees ei oleks“ (2016). Seal kasutasin mitmeid materjale: akvarelli, tušši, metallkruvisid, lõnga ja keraamikat. Keskseks kujundiks oli ruutmeetrine must ruut, mis koosnes mustal foonil tuhandetest kraaterglasuuriga kaetud kruvidest. Meenub hiiglama kihvt juhtumine sellesama teosega. Ühel päeval tuli tööle uus näitusevalvur, kes hüüatas: „Oi, näe, keegi on porimati seina peale pannud!“ See oli nii vahva ja väga meeldejääv. Võib-olla oli ka vaene Liiv tundnud end nii vaevatuna ja tallatuna.

Olen viimasel ajal loobunud vormist ja seinal eksponeeritavates töödes pakkunud välja pigem vabakunstile omaseid ideekäsitlusi, mis puudutavad religiooni, muusikat, isiklikke mälestusi.

Kuidas saad aru, et teos on valmis? Et järjekordne looming on sündinud?

Mu varajase perioodi tööd olid rajatud glasuurile, milles põnevus peituski. Tegin põletusahju ukse lahti ja tulemus oli käes. Kõik taandus avastamisrõõmule. Või pettumusele. Protsess ei lõpe kujundi tegemisega, olgu see siis vaas või midagi abstraktsemat. Kannatlikkust on vaja, sest lisandub viimistlemine. Keerulisemaks läheb asi siis, kui tegemist on sügavama ideega. Õnneks tuleb keraamika ise appi. Võib mässata variatsioonidega, kuid lõpptulemust näeb alles näitusesaalis. Ma ei ole nn inspiratsioonitüüp, pean ette mõtlema. Keraamikule on ettemõtlemine omane, kuid on ka ekspressiivseid tegijaid, kes materjaliga möllavad, sest savi tõesti võimaldab kõike.

Valmistasin oma viimast näitust „Valgust oodates“ (Hopi galeriis 2020. aastal) ette kodus. See koosnes keraamilistest terakestest ristpeaga kruvidel, mille ükshaaval meisterdamine nõudis kannatust ja aega. Näituse keskne idee oli valge valgel: ees portselan ja taga valge foon. Osa portselani oli matt, osa pool-, osa täisläikega. Tegin töö valmis suvel maakodus välitingimustes. Kui tõin reljeefid linna ja hakkasin neid valgustama, siis märkasin kohkumusega, et ma polnud arvestanud mustade varjudega, mis varasematel musta taustaga töödel kunagi esile ei tulnud. Olin meeleheitel. Kui galeriis sai valgus õigeks keeratud, tänasin jumalat. Vähemalt see, mida olin taotlenud, tuli välja. Valgus on ideaal, mille poole tasub püüelda. Ka selleks, et ise saada valgustatuks.

Teiste näitustega ei ole nii suurt pettumust olnud. Kui esteetiline tüvi on alles, siis asi klapib.

Kas praegusel maailmal ja närvilisel ajal oleks midagi õppida kunstniku kogemusest?

Mind on kaks maad mõjutanud. Kõigepealt Jaapan, sest kuhu jaapanlane oma käe külge paneb, seal tuleb esteetika välja. Teine on Soome: seal ollakse ratsionaalsed, mõeldakse enne lõikamist üheksa korda. Kunst, vähemalt see valdkond, millega mina tegelen, võiks jääda igavikuliste väärtuste juurde. Pigem näha ette.

Aga mõtlemisainet on palju, kui vaadata sotsiaalset ja poliitilist elu. Koroona on tulnud nagu meteoriit ja halvanud kogu maakera. See on nagu süda, mis on rütmist välja läinud ja mida siis tasapisi kohendatakse.

Kuidas võiksime aeglustada kõike seda, mis toimub?

Arvan, et on jõudnud tagasi aeg, kui käeline tegevus läheb hinda. See aitaks ka aeglustada ja aeglustuda. Ei ole vaja teha nii palju, pigem süvenenumalt. Kuid mida rahvusvahelisemaks kunst muutub, seda rohkem läheb see hinda ja seda tähtsamaks saab ka raha. See on muidugi stiimul, aga ka järjekordne surve, et tuleb aina rohkem ja kiiremini teha.

Kui mõelda rahvusvahelistumise peale, kas saab veel panna näppu peale ja öelda, et see on eesti keraamika?

Kui mõelda Nõukogude aja peale, siis tollases impeeriumis paistsime välja. Siis võis rääkida erilisest eesti rahvuslikust kunstist. Praegu võib see hõlmata suhteliselt väikest osa meie keraamikast. Nüüd ei mõtle vististi ükski noor kunstnik, et ta teeb midagi eestipärast.

Millest sa unistad?

Tuletan meelde väga sümpaatse inimese Inge Tedre ütlemist. Kord oli ta turismireisil Sitsiilias ning külastas ühte väikest kirikut. Preester avas kirikuukse ning lausus tulijatele: „Siin on koht, kus võite paluda.“ Inge vastas endamisi: mul ei ole enam midagi paluda. Küll aga tänada. Nii minagi.

Unistan sellest, et suudaksime säilitada oma loodusliku keskkonna. Usun, et muuga saadakse hakkama.