Selles on „süüdi” Manfred Eicher. Tema plaadifirma ECM on kohtumispaik. Ei ole juhuslik, et dokumentaalfilm Manfred Eicherist jõudis ekraanile just tänavu sügisel. Möödus 40 aastat ECMi asutamisest. Firma kataloogi on selle ajaga kogunenud üle tuhande heliplaadi, millest vaid üksikud on valminud ilma produtsent Eicheri aktiivse panuseta salvestamistel. Selle osalemise kohta on liikvel mitmeid legende, tulemus on aga kõigile kuulda plaatidel, kus kõlav muusika on suutnud enda ümber luua nähtust märgistava oreooli. Kui kriitikud või ka muusikasõbrad räägivad ECMi kõlast, siis on üldiselt kõigile arusaadav, millest käib jutt. See mõiste on umbes sama selge kui teadmine, et rock on käre, disco tümitab või bel canto defineerib ooperi klassikalise kõla. ECM tähistab ühtaegu nii kõlakvaliteete kui üht muusika tunnetamise võimalust. Šveitslased Peter Guyer ja Norbert Wiedmer käisid kaameraga mitu aastat Manfred Eicheri kannul ühest salvestuskohast teise.
Lisaks Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Tallinna Kammerorkestri salvestamisele Niguliste kirikus käisid filmimehed Buenos Aireses jälgimas Dino Saluzzi ja Anja Lechneri tegevust, Ateenas kohtuti Eleni Karaindrou muusikaga, Šveitsis jälgiti Nik Bärtschi ansambli salvestussessiooni, Itaalias fikseeriti Gianluigi Trovesi muusika talletamist, meile näidati saksofonist Jan Garbareki mängu jne. Samamoodi kulus tavapärasest rohkem aega filmi montaažiks, mille üks põhjusi oli, nagu Guyer hiljem tunnistas, et peategelane ise kippus sõna sekka ütlema. Ehk oli see isegi õige, kuna samuti valmivad ka ECMi märgi all ilmuvad plaadid. Filmi idee näib seisnevat selles, et heita üle Eicheri õla pilk tema toimetamiste köögipoolele ja ehk tabada midagi ka võlutegevusest, mille abiga ta on suutnud paljude plaatide muusikasse süstida mingi erilise lumma. Soov seda näidata annab filmile ühtaegu nii tiivad kui ka riputab jala külge takistava raskuse. Parimad kaadrid on tõeliselt ülendavad, kuid pooleteisetunnisesse filmi mahub, ja mitte just vähe, ka sihituid kaameraga uitamisi ja samasse punkti naasmisi ning adressaadita jutte muusikutelt. Mõned stseenid andsid aimu Manfred Eicheri sekkumise määrast salvestusel. Kui Pärdi muusika talletamisel domineeris helilooja, siis Bärtschi juures dikteeris produtsent mõnel puhul suisa pealetükkivalt, mida muusikud peavad tegema. Trovesi kontsertsalvestusel haaras Eicher ühel hetkel otsustavalt ohjad ja asus heliinseneri ilmselgeks meelehärmiks vilkalt helipuldi nuppe kruttima, lisades selgituseks, et heli juures on asju, mida hilisem töötlemine enam ei paranda. Kuid väiteid muusikute filmiintervjuudest, kus nad üksmeelselt ülistasid sakslase produtsendivaistu, tuleb võtta tõena. Tulemus plaatidel räägib enda eest. Vaataja sai käia ka ECMi Müncheni kontoris, kus töötab vähem inimesi, kui on kahel käel sõrmi. Ja oli hulk lähivaates kaadreid Manfred Eicherist, sealjuures ka lühike intervjuu, kus ta rääkis endast ja kaunite kujunditega ka oma muusikatunnetusest. Filmi heli oli väga kvaliteetne ja paljud kaadrid sama kütkestavad nagu muusika ECMi plaatidel. Paljudele ECMi märgiga muusika austajatele on „Helid ja vaikus” visuaalne maiuspala. Filmi teistkordsel vaatamisel adusin, et selle pikkust vabandab mõnevõrra asjaolu, et tempod
ja rütmid on seal võrreldavad muusika kuulamisega, mis tähendab, et nagu hea muusika ei ammenda film ennast esimese vaatamisega. Ometi jäi midagi kättesaamatuks ja välja ütlemata. Näis, et Eicher oskas objektiivi eest osavalt põigeldes nii mõnegi saladuse enda ja muusikute teada jätta. Ning kordagi ei näinud ma ekraanil tema ilmes välgatamas seda sädet, mis muudab praegu pealt kuuekümnese mehe näo nagu teismelisel nooreks, kui ta ennastunustava õhinaga räägib teda ülendanud helist. Ta on ehe muusikafänn, kelle tegevusele annab mõtte see, kui ta saab teistega oma kirge jagada – näiteks heliplaatide kaudu, millel kõlab teda ennast kütkestav muusika. „Helid ja vaikus” on film kindlale sihtgrupile, inimestele, kes on varem positiivselt kokku puutunud ECMi kõlaesteetikaga. Ma pean tõenäoseks, et neis, kes kohtuvad niisuguse muusika maailmaga ekraani kaudu esmakordselt, ei tekita nähtu vastupandamatut soovi minna järgmisel päeval plaadikauplusse või veebi muusikapoodi, et osta mõni ECMi helitalletis. See tähendab, et film pigem kinnitab sündinud fakti ja toestab kuvandit. Eesti muusika seisukohast on „Helid ja vaikus” oluline, seejuures äärmiselt huvitav.
Filmi parimad kaadrid on Arvo Pärdi muusika salvestuselt. Pärdi muusikaga plaadid on ka ECMi kõrge maine üks tugisambaid, kõrvuti Jan Garbareki ja Keith Jarretti omadega. Pärt räägib filmis väga ilusti Eicheri rollist muusika kuuldavaks tulekul ja plaadile jäädvustamisel. Tutvus Eicheriga 1980. aastate alul oli heliloojale oluline pöördepunkt, sest sakslane oskas tema muusikast üles leida ja ka salvestustel kõlama saada need vajalikud detailid, mis on olulised salvestustehnikaga lähitutvust teinud Pärdile. Enamgi veel: Manfred Eicher suutis eestlase muusikat maailmale esitleda nii köitvalt, et paljud jäid kuulama. Tänavu sügisel möödus 25 aastat Arvo Pärdi muusikaga heliplaadi „Tabula rasa” ilmumisest. Eicher on tunnistanud, et kokkupuude selle erakordselt sügava mulje jätnud muusikaga muutis tema elu. Ka ECMi lükkas „Tabula rasa” uuele rajale, sest sellest silmapilgust peale hakkas põhiliselt jazzi spontaansusest erksaid hetki otsinud Manfred Eicheri plaadifirma „New Series” sildi all välja andma ka komponeeritud muusikaga plaate. Praegu tunnustavad nii klassika- kui jazziprodutsendina mainekaid auhindu võitnud sakslase saavutusi mõlema poole asjatundjad. ECMi kataloogi tuhandest heliplaadist umbes paarikümnel kõlab eesti autorite muusikat: Pärdi kõrval veel Erkki-Sven Tüüri, Veljo Tormise, Helena Tulve ja Heino Elleri autoriplaadid. Ning esitajatena kohtame seal kõige sagedamini Tõnu Kaljuste, Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Tallinna Kammerorkestri nime. Kui küsida, millised eesti muusika salvestused on laias maailmas kõige tuntumad, siis tuleb vastust otsida just ECMi plaatidega riiuli juurest. Aga see on teine ja palju pikem jutt.