Jan Kausi 2015. aasta sügisel ilmunud jutustuse „Tõrv“ sünnihetke võib leida siitsamast Sirbi külgedelt. Kausi tunamullune artikkel Kamille Saabre maalinäitusest „Tutti frutti“ räägib muu hulgas ka sellest, kuidas Saabre õunamaal vallandas kirjaniku „senise elu kõige tugevama inspiratsioonipuhangu“. Jutustuseks, mille alg- ja lõpp-punktiks on Saabre maalitud poolik õun, on seesama „Tõrv“ ja ka Kausi artikkel kannab pealkirja „Mesi ja tõrv“ (14. XI 2014).
Kaus kirjutab Saabre õunamaalist: „Võib eeldada, et selle maitsva õuna aeg on läbi saanud – temast on hammustatud ning jäetud ta vedelema. Tema saatuseks on tõmbuda pruuniks, saada kaetud putukate ja hallitusega, kokku kuivada. Kuid praegu veel on näha tema potentsiaali, mis on küll ära kasutatud, kuid puhta võimalikkusena alles.“ Just tänu kirjaniku enda kujutava kunsti tõlgendusele sain paremini aru „Tõrvast“, mis küll mingit lisaselgitust ei vaja, kuid minu lugejana ometi natuke segaste tunnetega (kui mitte päris tõrvaga) üle valas.
Tiitellehel on autor ise „Tõrva“ jutustusena defineerinud. Ega romaani mõõtu raamatuga tõesti tegu pole, „Tõrv“ on formaadilt paras Eesti-sisese ringreisi kaaslane, kuulugugi ta hingelt pikem Saksamaa autobahn’idele. Minajutustaja Jaan Sepp on üks parajalt vastik keskklassi esindaja, kelle elu suurim mure on see, kui väikeseks kogu ta eksistents jääb. Keegi, kelle initsiaalid ei vääri suurtähti, kes on lihtsalt jaansepp, nagu nimetu android mõnest ulmefilmist, kes elab oma tasast elu, vaatab õhtul kodus märuleid ja ilmselt nohiseks nihilist.fm’i lugedes tunnustavalt kaasa, kuid ei julgeks ise ühelegi petitsioonile allkirja anda.
Kuigi tekst viitab kogu aeg sellele, et jaansepaga on juhtunud midagi suurt, mis teeb temast läbiva suurtähega kirjutatud inimese, on seda raske uskuda. Aga jaansepp hakkab tasapisi kasvama, muutudes vähemalt Jaansepaks. Jõudu selleks saab ta naistelt neist priisööjana elumahlu välja imedes. Siinkohal on paslik meelde tuletada vana head internetitarkust. Kuidas aru saada, et oled viimasel ajal lugenud ainult naiskirjanikke? Kui sulle satub kätte mehe kirjutatud raamat ja sa oled šokeeritud, kuidas seal naisi kirjeldatud on. „Tõrva“ naised on veel rohkem androidid kui jaansepp ise, kujutades eri arhetüüpe, kes on meestele nende eri eluetappidel parasjagu kasulikud. Sellisest üldistusest sündis muidugi ka „Tõrva“ parim lause, mis peatüki algusesse paigutatuna mõjub eriti hästi: „Sain aru, et asi hakkab läbi saama, kui Edvina läks toortoidult üle täistoortoidule“ (lk 46).
Ega minajutustaja ja mees olemine ei päästa ka Jaan Seppa, kes eriliselt inimlik ei tundu. Või just vastupidi: tegu on nii inimliku inimesega, et ei tahaks iseend temaga ühte patta panna. Lihtsam on mõelda, et tegu ongi robotitega mõnest paralleelreaalsusest või unenäost. Just palavikuline unenäolisus iseloomustab „Tõrva“ teist poolt, kus sündmused hakkavad arenema nii kiirelt, et järge hoida on raske. Kilomeetrid kaovad Jaan Sepa jalge all ja tema lihalikud unistused saavad tõeks. Keskpärase ja tähelepandamatu inimese elu Sepp jutustuse lõpuks enam ei ela, aga tema sirgumisel võiks paralleele tõmmata telesarja „Halvale teele“ peategelase Walter White’iga, kes kasvab selgrootust kooliõpetajast narkomoguliks. Ajalukku läheb ta kindlasti. Aga kas just nii, nagu ta ise sooviks?
Ei tea muidugi, kas „Tõrva“ jutustaja üldse midagi soovib. Kas ta igatseb kedagi või ei üritagi leida mingit paremat homset? Selline painajalikkus ja lihalikkus (alates puberteediealise poisikese kiimalistest unistusest kuni täiskasvanud mehe ilustamata kirjeldusteni) teeb jutustuse lugemise raskeks. Jaan Sepa tõrv on nende pelgalt saja lehega lugeja sisse imenud, pärast seda tahaks kassivideoid vaadata või spaapuhkuse broneerida.
Isegi kui vahepeal tekib tunne, et raamatus on meepoti tõrvatilgaks muutmisega liiga kaugele mindud (peategelase seiklused Euroopas), seob seesama õun Saabre maalilt alguse ja lõpu ilusti kokku. Jaan Sepp ei taha endale väga tunnistada õuna ja kõige selle, mida too puuvili talle sümboliseerib, paratamatut saatust, vaid mõtleb ainult potentsiaalile, mille realiseerumine näib üpris ebatõenäoline, ehkki mitte täiesti võimatu. Suur plaan pole oluline, elus tuleb lihtsalt ellu jääda.
Pärast romaani „Ma olen elus“ on „Tõrv“ nagu etüüd. Ilmselt ei ole tegu raamatuga, millest saab osa Kausi kaanonist või mida õpetatakse keskkooli kirjandustundides. Inspiratsioonipuhangu ajel kirjutatuna ei tundu jutustus pingutatuna, vaid pigem just liiga vabana. Ka vahepeal keset ööd ärganuna üles kirjutatud hea idee ei tundu hommikul enam üldse geniaalsena ega ole enam isegi arusaadav. Siinkohal peaks ilmselt selgitama, et nii kaootiline „Tõrv“ küll sugugi pole, aga mingi rahulolematu tunde jätab ikkagi sisse, isu ekraniseeringu (lühifilmimaterjali leiab jutustusest küllaga) või Kausi uue või vana loomingu või iseenda elu elamise järele. Et meil kõigil oleksid ikkagi suurtähelised initsiaalid.