„Rusalka’t” lavastades mängis oma osa ka see, et esietendus oli Taanis Århusi festivalil ning sellega tähistati Hans Christian Anderseni  200. sünniaastapäeva. Ilmselt just seetõttu vihjati lavastuse lõpus Kopenhaageni ühele tunnusmärgile, „Väikse merineitsi” kujule. Selline illustratiivne võte tekitaks hämmeldust, kui seda ei saaks käsitleda teadliku kitši elemendina ja ühtlasi võõritusvahendina. Samas funktsioonis oli ka lavastuse alguses „merikarpidel” baleriinidena ringi hõljunud maitsetu ja kohmakas näkineidude ansambel. Ekskursi naturalismi tõid kalad akvaariumis ning laval puhastatav  toores kala. Tõlgenduse põhitoon oli aga teadlikult muinasjutuline ning leidsin sealt seoseid XIX-XX sajandi vahetuse müstilise ja veidi jaheda sümbolismiga. „Ilusa loo” jutustamisse pikiti võõrituseks nüüdisaegseid komponente kostüümides (Võõras vürstitar pükskostüümis ja päikeseprillidega), rekvisiitides (mobiiltelefon) ja ka helides (Vürsti jahikaaslane esitab laulu kitarri saatel) – need popkultuurilised elemendid töötasid muinasjutukitši  avamisel hästi kaasa. Näkineiu lugu jutustati I vaatuses vaoshoitult (kuulsas „Kuulaulus” oodanuks soojemaid värve) ning emotsionaalsed kõrgpunktid jäid ooperi finaali, mil inimmaailmas pettunud Näkineid otsib tagasiteed oma loomulikku keskkonda, ent pole nõus selle nimel inimest – teda reetnud Vürsti – tapma. Näkineidu laulnud Natalja Zagorinskaja andis hästi edasi tegelaskuju arenguetappe: usaldavnaiivne loodusolend, inimühiskonda sobimatu  tumm kannataja (looduse ja inimese omavaheline saatuslik mittemõistmine), ennastohverdav naine. Esiletõstmist väärib Zagorinskaja miimiline väljendusrikkus tumma Näkineiuna, aga ka Dmitri Skorikovi mahuka vokaaliga ja läbitunnetatud Vetevana. 

„Carmeni” puhul köitis kõigepealt lavastuse sisuline rõhuasetus: esiplaanil polnud mitte niivõrd saatuse jõud, vabaduse ja omandi teema, vaid püüd ennast teostada, leida oma tee massist eemaldudes, harjumuspärasest keskkonnast väljudes. Bertmani tõlgenduses on selleks keskkonnaks tänavajõuk ehk gäng: 1996. aastal valminud ja popkultuurist lähtuv lavastus toob tegevuse tänapäeva, räämas tööstuspiirkonna urgastesse (tegevuspaik on kõigis vaatustes  sama), kus Bizet’ salakaubavedajatest on saanud narkootikumide ja seksiäriga seotud jõugu liikmed, sõjaväelaste asemel on siin politseinikud. Carmen (Larissa Kostjuk), oma ilult ja ka arukuselt naisseltskonna liider, otsib võimalust minna edasi – aga normaalsesse ellu. Don Joséga (Vadim Zapletšnõi) see ei õnnestu, küll aga Escamilloga (Sergei Toptõgin). Jõugu liikmete vaatepunktist reedab Carmen nad ning väärib surma. Kõigepealt aga tapetakse  Escamillo, kelle verine mantel Carmenile iroonilise ähvardusena tuuakse, ja siis mängitakse José kätte nuga Carmeni surmamiseks. Siiski ei suuda José Carmenit tappa ning Carmen hukkub hoopis Micaëla käe läbi – see ei takista allakäinud, endast täiesti väljas Josél laulda usutavalt kuulsaid lõpufraase, et tema on tapnud oma armastatud Carmeni. (Carmeni surmamine Micaëla käega on idee, mille üle võib vaielda, aga otseselt see mind ei häirinud.)  „Carmeni” seostamine ühiskonna ja indiviidi problemaatikaga tundus värskendav ja loogiline, liiatigi näitas lavastaja seda väga selgelt üksiktegelaste ja koori suhete abil. Koorirežii oli lihtsalt hiilgav, iga koorilaulja tegevus oli välja arendatud muusikateatri (aga mitte muusikaliteatri) parimates traditsioonides. Sama kehtib ka solistide kohta, kelle lavalolek oli täidetud tähelepanu ja pingega: reaktsioon partneri fraasile, sõnavärvingule, liigutusele oli  alati adekvaatne. Ka kõige tüüpilisemad „kontsertnumbrid” nagu Escamillo kupleelaul sulandusid tegevustikku orgaaniliselt, ja lavalolijad ei kuulanud mitte kuulsat võimsa häälega laulja X-i, vaid elasid kaasa Escamillo värvikale kirjeldusele härjavõitlusest. Kogu lavastuses oli palju huvitavaid detaile, väikseid stseene taustategevusena, mis aga pealiini ei seganud. Nii oli hästi välja mängitud Carmeni ja don José suhete uus, paljutõotav faas pärast seda, kui  José hakkas Lillas Pastia kõrtsis vastu kapten Zunigale – tema väärtus Carmeni silmis tõusis taas otsekohe. Siinjuures pälvib kiidusõnu Helikoni lauljate hea prantsuse keel ning teksti nüansside karakteerne esiletoomine (esitati ooperi retsitatiividega variant). Helikoni solistide ansambel on ühtlaselt võimekas nii vokaalselt kui ka lavaliselt. „Carmenis” võiks eriti esile tuua nimikangelannat kehastanud Larissa Kostjuki nüansirikka ja värvika vokaaltõlgenduse. Orkester oli kõikidel etendustel lauljatele kindel ja täpne partner. Huvitav oli „Carmenis” jälgida Eri Klasi tarka ja ökonoomset dirigeerimisstiili, mis tõi välja kõige tähtsama, säästis energiat dramaatilisteks kulminatsioonideks ja andis suurepäraselt edasi karakterid.         

Birgitta festivali ooperilavastused peegeldavad popkultuuri elementide jõulist sissetungi muusikateatrisse, mis sai alguse 1990. aastatel (pisteliselt leiame seda varemgi). Meenutagem siin kas või Peter Sellarsi, eriti aga Richard Jonesi ja Nigel Lowery ning David Aldeni jt töid. Kõige kaugemale harjumuspärasest läks „Promfesti” „Attila” camp’ilik lavaesteetika  (kunstnik Madis Nurms), ent kõige ühtsemalt ja põhjendatumalt popkultuuri võtmes (stsenograafiast liikumisjooniseni) oli lahendatud Bertmani „Carmen”, mis hoolimata 15aastasest lavaelust mõjus ikka veel värskena.