Lauljatari ja tema suhteid Eesti muusikakultuuriga meenutasid muusikaakadeemia saalis pianist Ivari Ilja, kes oli aastatel 1980–1994 Arhipova sagedaseks kammerkavade partneriks maailmalavadel, sopran Anu Kaal, kes rääkis Arhipova siirast ja südamlikust toetusest pärast meie lauljatari Glinka konkursi võitu 1968. aastal Kiievis ning tema abist pääsemisel kaks aastat hiljem Itaaliasse La Scala ooperikooli.  Lavastaja Arne Mikk meenutas vene lauljatari seoses meie Georg Otsa päevadega, kuhu Nõukogude Liidu noorte vokalistide järelkasvuga väga hästi kursis olnud Arhipova püüdis tuua tulevikutalente, samuti tema esinemisi Estonia teatris Azucenana Verdi „Trubaduuris”, Ulrikana „Maskiballis” ja Estonia külalisetendustel Savonlinnas 1987. aastal Mussorgski „Hovanštšina” Marfana. Irina Arhipova tõenäoliselt üks kõige viimaseid laulmisi Eestis sai teoks Peeter  Lilje mälestuskontserdil 1993. aasta oktoobris, kui kanti ette Verdi „Reekviem”. Publikust tulvil saalis esines kahe Sviridovi lauluga tsüklist „Kaugenev Venemaa” Irina Arhipova lesk tenor Vladislav Pjavko, keda saatis klaveril Ivari Ilja. Hoolimata oma juba üle seitsmekümnesest east demonstreeris Pjavko säravat, jõulist ja muusika sisusse süüvivat artistlikkust ning suurepärast häälevaldamist. Irina Arhipova lapselaps, kandva häälega bariton  Andrei Arhipov laulis Ferrando aaria Verdi „Trubaduurist” ja vana mustlase jutustuse Rahmaninovi ooperist „Aleko”. 

Kontserdil esinesid veel EM TA üliõpilased  Pavlo Balakin ja Anne Prommik-Laipea. Meeleoluka õhtu, kus Irina Konstantinovna sooja isiksust meenutasid värvikalt veel mitmete teiste seas ka külla sõitnud artistidest pereliikmed ise, lõpetas muusikaakadeemia lauluosakonna juhataja Nadia Kuremi särav etteaste Tšaikovski ja Rahmaninovi romanssidega. Meie sopranit saatis klaveril Piia Paemurru. Mälestusõhtu idee autor ja selle läbiviija oli Arhipova perekonna kauaaegne tuttav,  meie ooperibass ja muusikaakadeemia professor Mati Palm.