Ma ei saanud eile sõba silmale ja mõtlesin hingamiste vahel igasuguseid asju. Tavaliselt mediteerin end magama, õigemini, mediteerin voodis ja jään siis magama.  

Mul on keeruline inimestele ühismeedias vastata. Keegi võib DMida mulle kõige mõttetuma küsimuse, aga kui on juba küsimus, siis on mul eriti keeruline vastata. Muule ma lihtsalt ei vasta. Ei tea, ei näe mõtet. Jah, ma ei näe selle vastamise taga mõtet. Kuhu see vestlus ikka viia võib? Vestlus vestluse pärast. Seisan selle vastu nii netis kui ilmsi. Ilmsi juhtub seda tihedamini. Kui olen armunud, siis ka.  

Imetlen inimesi, kes ei kasuta ühismeediat. Kes ei vasta kunagi mitte kuskil. Küll vastavad kõnedele, sest, perse, kõnedele peab vastama. Milleks sul see telefon muidu on, kui sa sellele ei vasta? Hea oleks, kui ka sõnumitele. Seda püüan endas kultiveerida. E-kirjadele vastan ka. Ühismeedia-passiivsus lihtsalt ajab mind kiima. „Mul on nii suva, mida teised minust arvavad, ma ei osale selles isikliku teabe kultuses ja mul puudub vajadus jagada.“ Nagu kas see ei aja kiima või? Tean hästi, et see ei vasta kunagi tõele, aga see on minu kujutlus, minu väike illusioon, mida keegi ei saa minult ära võtta. Neid kiimaallikaid pole mul enam nii palju järel.  

Ja siis ma mõtlesin, kas ma ei vasta inimestele ühismeedias sellepärast, et tahan olla see mul-on-nii-ükskõik tüüp, kes mind kiima ajab. Ja kellesse ma potentsiaalselt armun. Mõtlesin, et ei. Pigem ei, sest Instagrami või Messengeri vestlused tekitavad minus stressi ja pinget, mispärast neist alati mööda slikerdan. Endaga rahulolu on viimane asi, mis mul sellega seostub. Ja siis meenus, et põhjus, miks need tüübid ühismeediat ei kasutanud oli seetõttu, et nad pole seda kunagi kasutanud, ei oska või ei saa aru, puudub maitse või tahavad olla cool’id. Aga ega see illusioon sellepärast kuhugi kao. Tema koht jääb alles. Illusioonidele jääb alati minus koht alles.