ERR võib loomulikult uhkeldada küsitlustulemustega, millest näha, et asutust „usaldab 77% elanikest”. Ei vaidle vastu, uudistevoog on pidev ja sisult enamasti täpne ning vähem kollane kui mujal pakutav. On publitsistikat, kultuuri ja sporti. Kõik oleks nagu õige, aga ega ei ole ka. Ainuüksi sport on ju puhas meelelahutus ning kodanikele seda sorti passiivset rolli võimaldava meelelahutuse pakkumine ei ole mingilgi moel avaõiguslik ülesanne. Eesti elanikud teatavasti kulutavad televaatamisele liiga palju ehk eurooplastest enim tunde ja OECD võrdlusandmete järgi (oecdbetterlife.org) on juba rohkem kui 18% täiskasvanuist Eestis ülekaalulised (OECD keskmine on 14,9%).

Sport on siiski veel viisakas meelelahutus ja paremail päevil võib see kellegi tugitoolist lõpuks ka õue liigutama ajada. Kuid see pole ju ainus meelelahutus! Kodumaised seriaalid, aga ka arvestatav osa välismaalt hangitust kvalifitseerub pelgaks aja tapmiseks (milleks mõni väidab endal olevat võõrandamatu õiguse, kuna elu olla nii raske). Eesti rahvas ei jää nälga ega köögis hätta Jamie Oliveri või mõne muu telekokata, me elu pole pidevas ohus Briti politseinike ja kriminaaljälitajateta. Ja siis läbib parimal õhtusel televaatamise ajal ETV põhiprogrammi kollane vöönd, tuntud ka „Ringvaate” nime all (üks üksikõudus on käsitletud ka lk 25). Õigluse huvides kordan, et ETV toodab hulgaliselt sisukaid ja olulisi saateid ja seal töötab kenasid ja pühendunud inimesi, kuid paraku ei mahutu kogu programm oma mitme koostisosa tõttu kuidagiviisi rahvusringhäälingu seaduses sõnastatud eesmärgi alla: „Rahvusringhäälingu eesmärk on kaasa aidata Eesti Vabariigi põhiseadusega sätestatud Eesti riigi ülesannete täitmisele”. Kuidaspidi põhiseadust ka ei loeks, kodanike meele lahutamist potentsiaalselt ebatervislikul viisil riikliku ülesandena sealt kirjapanduna ei leia. Ja seetõttu peaks ka igati õigustatud olema uuringud ja kriitika teleprogrammi cartlandiseerumise asjus, kusjuures viimast on näha hoopis suurema raha eest kui rahvaraamatukogudele kokku antakse.

Tõsi, kultuuriministri hambad rahvusringhäälingu peale ei hakka, ajaloolistel põhjustel, mis pärinevad ideoloogilistest krampidest, Euroopa viimasest sõjast ja sellejärgsest vaesusest. Ringhäälingut juhitakse Eestis parlamendi kaudu, see tähendab poolparteiliselt. Mitte et see tähendaks poliitilist sekkumist. Ei, programmi osas eeldatavasti mitte. Näiliselt võib võim olla parlamendipoliitikute käes, kuid tegelikult on nõukogu liikmed ikkagi ringhäälingu eestkõnelejad riigi rahakoti juures, mitte avalikkuse valitud esindajad televisiooni juhtimises. Sama kehtib hästi ka mitme muu avalik-õigusliku kohta. Niipea kui nõukogus istuvatel poliitikutel peaks tekkima himu programmi hea sõnaga mõjutada (näiteks nendesamade kollaste saadete kaotamise suunas), võivad tegevjuhid lasta lahti kuulujutu „poliitilise surve” teemal ja meedia on ses osas väga tundlik. Ja loomulikult usub publik pigem armastatud telenägusid kui „neid sealt mäe otsast”. Kuigi klaaspalee ehitamise hirmkallis plaan on praeguseks kas külmutatud või üldse lõpetatud, on televisioon selletagi väga kallis lõbu.

Tulles tagasi rahvusringhäälingu seaduses § 4 programmile seatud üheksa nõude juurde peab paraku tõdema, et avalikkusel, s.t kõigil kodanikel, puudub vähimgi võimalus mõjutada seda, et televisioon täidaks ainult ja täpselt seaduses ette nähtud ülesandeid ega pakuks programmi suures osas kõikvõimalikku muud, kõrvalist ja meelelahutuslikku. Seetõttu tegelebki televisioon paljus sellega, mida juhtkonnale ja majas töötavatele muudele inimestele meeldib teha. Mõistagi, kui ETV programm kujuneks rahvahääletusel (nagu rahvaraamatukogu lugemislaud), võiks tulemus olla praegusest palju hullem. See oletus aga ei õigusta vähimalgi määral rahakulu ja veidrat konkurentsi kommertskanalitega pühapäevaõhtusel parimal vaatamisajal (sügishooajal tootis ETV telesaadet „Tippkohtumine”, kuid pole teada, kellele ja miks).

Mu jutu mõte pole see, et rahvusringhäälingu kanalid tuleks hommepäev kinni panna. Kui kaua, kui kallilt ja milleks avaõiguslikku meediasüsteemi muutuva ja areneva tehnoloogia tingimustes veel ülal pidada, on aga küsimus, millele peab ühiskond nii meil kui mujal pikemas perspektiivis vastuse leidma. Seni aga, ja eriti Eestis, kus avalik vaimsus on aasta-aastalt muutunud senti veeretavamaks, karmimaks ja rangemaks kui šoti puritaanidel 400 aasta eest, ei saa ju piirduda ainult ühe kojanurga puhastamisega, kui patupesi on kõikjal. Kui juba Cartlandide dihlofossitamiseks läks, siis tuleb lisaks rahvaraamatukogudele üle käia nii rahvusringhääling (sh „aasta hitte” levitavad raadioprogrammid) kui ka teatrite operetilavad. Kui meelelahutus on mittedoteeritav eralõbu, siis olgu ta seda kõikjal, mitte valikuliselt.