Vendade Coenite mängufilmis „Barton Fink“ (1991) tähistab stsenaristist nimitegelane väga eduka päevatöö lõppu maniakaalsusse kalduva koreograafianumbriga tantsupõrandal. Tavakodanikud üritavad teda korrale kutsuda, ja Barton jõuab hõisata „Ma olen kirjanik, ma loon!“, enne kui kellegi mõistmatu ja raske rusikas eufoorilise stsenaristi vastu maad virutab. Üle 30 aasta vana film, kus pilatakse Hollywoodi mogulite aegset nn kuldajastut, pole kaotanud oma aktuaalsust, pigem on isegi valmimishetkest veel päevakajalisem.

USA filmitööstuse seisu iseloomustamiseks 2023. aastal on peamine sõna kahtlemata „streik“. 8. novembril lõppenud näitlejate streik kestis kolm kuud ja 26 päeva, stsenaristide oma mõnevõrra kauem: neli kuud ja 25 päeva. Nende ettevõtmiste mastaapsus on märgiline, nagu ka see, et üle pika aja olid teemaks nii stsenaristide kui ka näitlejate vaates eksistentsiaalsed probleemid, mis tulenevad muutunud meediamaastikust ja uuest majandusmudelist, mida ei osatud alles üsna hiljuti eriti tõsiselt võtta. Kuigi, eks ole iga suurem sealkandi streik seotud uute meediamudelite levikuga: 1960. aastal tõusis esile televisioon ja aastatel 2007-2008 DVDde müük ning uus meedia.

Milles siis asi? Tõsi, et alati on veidi lihvitud ühte töötingimust või parandatud teist ja tänavu oli põletavaks teemaks tehisintellekti kasutamine kui selline, seda nii stsenaariumi kirjutamise kui ka näitlejate digikaksikute loomise puhul. Peamine liikumapanev jõud on aga siiski USA üdini teistsugune sotsiaal­garantiide süsteem võrreldes Euroopa, aga ka suure osa muu maailmaga. Vastupidi sellele, kuidas meile siin kaugel tundub, ei suple isegi suhteliselt tuntud näitlejad seal rahas. Rollide eest makstakse ikka pigem ametiühingute kehtestatud miinimumtasu, suuri honorare saavad lubada endale vähesed staarid – ja eks ole see suurte staaride süsteem ju hääbumas. Tõsi küll, järjekordselt, sest eks sedagi on eelmise sajandi filmiajaloos juba ette tulnud.

Kui rääkida staarielust, siis ütles juba populaarne meelelahutaja Joan Rivers omal ajal ühes teleintervjuus, et kuulsaks saanud inimesest saab Hollywoodis tööstus. USA näitleja töine staatus on tegelikult selline, mida meil tuntakse vabakutselisusena. Sirbi lugejate kodumaaga võrreldes on sealsed ametiga kaasnevad kulud aga hoopis teised, karjäärivõimalused samuti. Kohustuslikke kõrvalkulusid on sedavõrd palju, et suurem osa sellest neljakohalisest honorarist, mille kutseühing neile miinimumtasuna kindlustab, lähebki vältimatule bürokraatiale, juristidele jne.

Aastakümneid on olnud „autoritasu“ see võlusõna, mis on kindlustanud näitlejate ja stsenaristide elustandardi, ja seega on mõistetav, miks on autori­tasudega mängimine ajanud streikima mõlema ameti esindajad. On ju „korporatiivne Ameerika“ omaette termin, mille sisu täidab teadmine, et ilma ametiühingu seljataguseta on üksikisikul raske oma õiguste kaitseks midagi saavutada. Kõigi streikide käivitajaks on olnud autoritasude väljamaksmise süsteemi parandamine ja täiustamine.

Olukorda ei ole parandanud seegi, et voogedastusplatvormid on vähemalt seni keeldunud avaldamast vaatajate arvu, andes selle asemel huvilistele väga mitmeti mõistetavat informatsiooni stiilis „seda või teist vaadati nii ja nii mitu minutit“. Nii pole näitlejatel olnud millestki kinni hakata, sest, noh, äkki tõesti ei vaadata nende tööd sisaldavat seriaali. Kui aga näiteks Netflixi ülemus Ted Sarandos korraldas suurejoonelise peo, kus teatas end üles löönud, kuid tegelikult paarikümnedollarilisi autoritasusid saanud näitlejatele kogemata rõõmujoovastuses, et „Oranž on uus must“ on osutunud populaarsemaks kui „Troonide mäng“*, purunesid kunsti­inimestest heatahtlike näitlejate viimased illusioonid.

Ka stsenaristide rindel pole lugu sugugi parem. Nii nagu Barton Fink ei erinenud Coenite kujutatud mogulite maailma produtsentide arvates suurt trükimasinaga ahvist, ei ole ka praeguses Hollywoodis stsenarist säärasel positsioonil ja õigustega, nagu ta on näiteks Euroopas. Hollywoodi stsenarist on ennekõike palgatööline, kes peab autorina läbimurdmiseks näitama, mida ta muidu oskab. „Enne kui saad võimaluse olla selline nagu ei keegi teine, tuleb osata olla selline nagu kõik teised“ on olnud vähemalt televisioonis mantra, mida on korratud kõigile algajatele stsenaristidele. Tuleb tõestada, et oskad kirjutada suurema osa mõeldavate populaarsete sarjade n-ö keeles tegemaks endale nime. Siis saad ka palgatud mõnda stsenaristide tuppa (writers’ room) mingiks kindlaks ajavahemikuks.

Ja siit tuleb mängu termin „miniroom“, mis ei pea tähendama ilmtingimata vähemat personali (kuigi tegelikult tähendab), vaid ka seda, kui lühikeseks ajaks on võimalik üldse stsenariste palgata. Ilmselt on nii mõnigi lugeja vaadanud mõnda päris tipp-topp tunduvat uuema aja sarja, kus umbes neljandast osast äkki kõik muutub, justkui oleks uued kirjutajad pukki saanud. Väga võimalik, et just nii see ongi: ilmselt on toimunud stsenaristide vahetus, sest see on olnud võimalik ja, mis peamine, majanduslikult ka kasulik. Kuna voog­edastuse tulek on tõmmanud seriaali­osade arvu endise (vähemalt) 22 osa pealt keskeltläbi kaheksale, tähendab see stsenaristile vähem töönädalaid ja seega vähem töötasu – tal on võimatu oma erialasest tööst ära elada. Seda aktuaalsemaks saavad aga telelinastuste autoritasud. Kust need autoritasud üldse tulevad ja mida need antud kontekstis sisuliselt tähendavad?

Meil Euroopas on film kunst, eriti muidugi Ida-Euroopas. Puusalt tulistades võib üldistada, et mida vähem vaatajaid, seda vähem võimalust raha teenida, seega ka vabadust kunsti teha. USA on hiiglaslik territoorium, kus meele­lahutusäri on ennekõike äri. Kogu sealne televisioonisüsteem on ehitatud üles teletoote müügile sündikatsiooni vormis: toode müüakse korraga maha tervele trobikonnale telekanalitele, tuues kohe ühe raksuga õuele ka hulga raha. Keskkonnas, kus a priori ei garanteeri keegi äraelamiseks vajalikke vahendeid, on näitlejast ja stsenaristist saanud mingil määral toote kaasomanikud. Protsentuaalselt küll väga väikesel määral, kuid siiski. Ilma selleta on nende ametite pidajate jätkusuutlikkus võimatu. Süsteem on teine, ühiskond on teine, arusaam ametist on teine ning rahategemise võimalus, et mitte öelda kohustus, on muuseas ka vist üks aspekt, mida on siinpool ookeani raske mõista. Süsteem on teine, ühiskond on teine, arusaam ametist on teine, USA konkreetsete töötasude ja raha teema väärib aga eraldi käsitlust.

* „Game of Thrones“, David Benioff, D. B. Weiss, 2011–2019.