Søren Kierkegaard, Surmatõbi. Tõlkinud Jaan Pärnamäe. Ilmamaa, 2006.
184 lk.
Esmakordselt nägi Kierkegaardi kirjutatu eesti keeles trükivalgust 1938. aastal, mil kogumikus “Ülim Soov” avaldati Elmar Salumaa tõlkes jutlus “Pihtikõne”. Et jõuda Kierkegaardi tervikteoste eestistamiseni, tuli oodata veel kuuskümmend aastat. Nüüdseks on lugejani jõudnud Arvo Alase vahendusel “Kartus ja värin” koos valitud hulga “Meeliülendavate kõnedega” ning Jaan Pärnamäe kaudu verivärske “Surmatõbi”. Et Pärnamäe “Surmatõve” ette võttis, ei ole midagi imestada. Tegu on märkimisväärse teosega, mis on filosoofide kõrval pälvinud ka psühhoanalüütikute tähelepanu.
Kierkegaardi päevikumärkmetest on näha, et ta kahtles kaua, kas teost üldse välja anda. Antud kahtlused on seostatavad tema tolleaegsete materiaalsete raskustega, mistõttu ta kaalus võimalust preestri või õpetaja kohale asuda, seejuures enesele teadvustades, et teoses esitatud vaade tõelise kristluse osas ei mõju talle kiriklikes ringkondades soodsalt. Siiski, pärast pikki kahtlusi ilmub teos 30. juulil 1849. aastal ja seda pseudonüümi Johannes Anti-Climacus all.
Et Kierkegaard teose pseudonüümi all avaldas, ei tulene aga kuidagi eelkõneldud kahtlustest (muuhulgas – Kierkegaard on märgitud teose toimetajana), vaid puudutab eeskätt tema suhtumist kõnesse kui teada-andmisse. Viimane on mõistetav Sokratese maieutika taustalt. Lühidalt võib selle kokku võtta ka sõnadega “tõde ei ole õpetatav”.
Pseudonüümi valik on Kierkegaardi puhul oluline. “Surmatõve” pseudonüüm kannab endas viidet teisele Kierkegaardi pseudonüümile, Johannes Climacusele (“Filosoofiliste palukeste” ja “Lõpetava ebateadusliku järelsõna” pseudonüüm). Oma “Päevikus” ütleb Kierkegaard (The Journals of Søren Kierkegaard, 1834 – 1854. Oxford University Press, London 1959, lk 936), et antud pseudonüümid on vaadeldavad kristlane olemise aluselt. Johannes Climacus ja Johannes Anti-Climacus on kaks äärmust: mitte-kristlane ja kristlane erakordsel määral. Viimane piiritlus juhatab “Surmatõve” lugemise sisse.
Kierkegaardi loomingus esineb kaks kuju, kes on tema järgi kristlased selle sõna ranges tähenduses: Aabraham ja Iiob, vaatluse all vastavalt teostes “Kartus ja värin” ning “Kordus”. Peale selle, et nimetatud indiviidide kaudu kirjeldab Kierkegaard kristlaseks saamist (loe ka: meeleheite ületamist, tõelise eksistentsi saavutamist), ühendab neid ühtlasi iseloomustus, et nendega toimuv ei ole inimlikus mõttes väljendatav (vt nt Kartus ja Värin. Meeliülendavad kõned. Vagabund, 1998, lk 134).
Toodud iseloomustus viitab Kierkegaardi objektiivse ja subjektiivse mõtte vastandamisele – teada-andmist silmas pidades ei väljendu subjektiivne, vastupidiselt objektiivsele, otse (Concluding Unscientific Postscript. A Mimic-Pathetic-Dialectic Composition. An Existential Contribution By Johannes Climacus. Princeton University Press, 1944, lk 68). Antud vastandus juhatab ka kirjutaja võimalikule asukoha-võtule: Kierkegaardi järgi objektiivne mõte, erinevalt subjektiivsest, on huvitu omaenese eksistentsi suhtes. Veelgi enam, objektiivne mõte on ekslik, kuivõrd see paneb ette qua mõtleja abstraheeruda faktist, et ta on haaratud eksisteerimisse ja püüdleb lõplikuna teadmist sub specie aeterna. Nimelt eksisteeriv indiviid on igavene, kuid qua eksisteeriv ajalik ja sellest tulenevalt alistub kõik positiivne kindlus kahtlusele, mistõttu on indiviid eksistentsiaalses suhtes tõega kui negatiivne. Seejuures on oluline, et Kierkegaard jääb vastuolu printsiibi juurde: “Sisestanud vastuolu, liikumise, ülemineku loogika alasse ning tõrjunud vastuolu printsiibi, ignoreerib abstraktne mõte konkreetset ja ajalikku” (Concluding Unscientific Postscript, lk 85).
Kuivõrd indiviidi suhe kristlusesse on subjektiivne probleem (mis ei ole Kierkegaardi puhul mõistetav Protagorase homo mensura printsiibist lähtuvalt), siis nõuab pseudonüümi kaudu osutatu kirjapanemisakti ja kirjutaja vahelisest lõhest tulenevalt erilist tähelepanu esiteks kirjutatule kui kirjapandule ning teiseks kirjapanijale kui asukohavõtjale. Tasuks mõtiskleda kirjapanija järelepärimise “seisu”-koha üle, arvesse võttes kirjutajast lähtuvalt nõutud esitusviisi. Ehk “Surmatõve” raskuspunkte silmas pidades võiks küsida, kumb on enne – meeleheide või Ise. Kumb on enne tekstis ja kumb on enne küsijas. Kust kuhu viib tee?
Äsja ilmunud “Surmatõve” saatesõnas on Pärnamäe pakkunud teosele kiiduväärt lisa kesksete taani keelest ümber pandud sõnade selgitamisel ning teksti seostamisel muuhulgas Kierkegaardi staadiumiõpetusega. Ometi lisaksin omaltpoolt mõningad märkused “Surmatõve” lugemise järele küsides.
Pärnamäe lausub oma saatesõnas (lk 178): “On alandav pidada ennast kellekski, kelle teadmine võib öelda maksimumis: subjekt, oled ainult arvamus ja ettekujutus. // Anti-Climacus tahabki muidugi just sellest rääkida, sest inimeses on ju ka midagi, mis ei ole näiline: iga subjekt on Vaim, kellel on vabadus uskuda…”
Pärnamäe määratlus – iga subjekt on Vaim – paneb eeltoodu pinnalt küsima. Mitte niivõrd seetõttu, et subjekt on öeldud olevat Vaim, kuid seetõttu, et Vaim on öeldud olevat subjekt. Sõnatud subjekt osutab subjekti objektile. Sellelt võiks edasi öelda, et see, mida Kierkegaard “Surmatõves” teeb, on subjekti vastas asuva “subjekti” (=objekti) esitus. Ehk kierkegaardlikult: esitatakse huvitu ja ekslik vaade sub specie aeterna.
Viitan siinkohal taas eelnevalt nimetatud teosele “Kordus”. Viimases toob Kierkegaard välja kolm mõistet (vahendamine, meenutus ja kordus), mida võib näha kolme Iseni jõudmise käsitlusena. Vahendamise mõiste kaudu (mõiste kannab viidet Hegelile) vastandutakse just nimelt eelkõneldud objektiivsele mõttele (spekulatiivfilosoofiale). “Meenutus” viib aga Kierkegaardi Platoni anamnesis’e õpetuse kriitika juurde. Selles suhtes jäävad segama Pärnamäe sõnad “…inimene peab ise selle suhte, Ise, meelde tuletama, ära tundma” (lk 169; allajoonitu – K.K.). Kierkegaardi järgi teevad küll meenutus ja kordus (korduses julgen Kierkegaardi meeleheite ületamise täideviimis-teed näha) sama liigutuse, kuid erinevates suundades (Wiederholung. Ein Versuch in der experimentierenden Psychologie. Kopenhaagen, 1909, lk 119). Oluline erinevus on Kierkegaardi poolt sõnastatud “Filosoofilistes palukestes” (Philosophische Brocken. De omnibus dubitandum est. Gütersloh. Gütersloher Verlagshaus Mohn, 1991, lk 7): “meenutuse doktriini kaudu […] tõde ei ole indiviidile tutvustatud puudusest, vaid oli tema sees”. Ehk siis meenutusele vastandamise kaudu saab välja toodud kvalitatiivselt Teine, Jumal, kes on “Surmatõves” nimetatud kogu suhte asetajana. Korduse kaudu väljendab Kierkegaard aga Ise saavutamist läbi resignatsiooni absurdi jõul (vaatluse all eeskätt “Kartuses ja värinas”). Absurdi jõul, kuivõrd Jumal on kvalitatiivselt teine ning vastandid ei ole lepitatavad, mida põhjab (või mis põhjab) vastuolu printsiibi nõue(t). (Siinkohal vaidleksin vastu Pärnamäe lk 174 lausutule, et “dialektiliste pooluste vahel tuleb leida mingi “lepitus””). Sääraselt pinnalt saab mõistetavaks Ise Jumalalt, mitte kui põhjendamatu postulaat sub specie aeterna, vaid kui ringivaatavalt puudu-likkuselt leitu. Jumal Ises ilmneb just sellelt meeleheidet tekitavalt puudu-likkuselt, puudulikkuse ainsa võimaliku ületuse kaudu “sest Jumala jaoks on kõik võimalik”.
Mõneti eelnevast lahknedes teen veel ühe märkuse, kuivõrd värske tõlke autor leiab, et seda teemat ei tohiks vältida. Nimelt toob Pärnamäe välja (lk 184) naiste emantsipatsiooni küsimusega seoses Kierkegaardi meeleheite jaotuse vaimutuse ehk naiselikkuse ehk nõrkuse meeleheiteks ja mehelikkuse ehk tugevuse ehk vaimu meeleheiteks. Pärnamäe märgib
ühelt poolt, et Kierkegaard on antud osas konservatiivsel positsioonil, ent leiab ühtlasi, et vaevalt see teema Kierkegaardi üldse huvitas. Tõepoolest, ega ta tõenäoliselt selle teemaga suurt pead ei vaevanud. Siiski tuleks ära märkida, et tema esimene publitseeritud artikkel (“Naiste suurepäraste võimete järjekordne kaitse”, 1834) on kirjutatud just naiste emantsipatsiooni teemal ning seejuures väljendab Kierkegaard seal humoorikalt üsna pessimistlikku vaadet naiste akadeemilise potentsiaali osas. Omalt poolt leian, et Kierkegaardi teemajaotus on pigem enim mõjutatud Aquino Thomaselt pärinevast teoloogilise meeleheite mõiste ajaloolisest traditsioonist, omades endas võib-olla lõiget Kierkegaardi suhtumisest, mis puudutab mehelikku-naiselikku loomust.
