Probleem seondub meedia kontsentreerumisega, mis osas on enim kriitikat pälvinud Itaalia, kus poliitiline ja majanduslik võim ning meediaomandus eriti TV näol on koondunud Silvio Berlusconi kätesse. Itaalia eurosaadikud kaebavad Berlusconi meediaomandi pärast pea igal europarlamendi komisjoni istungil, seostades selle küsimuse vajadusel ükskõik millega ? alates Euroopa sotsiaalpoliitikast ja lõpetades autode suunatuledega.
Euroopa meediaseaduse sünnivaevad Itaalia meediasituatsioon ajendas Euroopa Parlamendi täiskogu võtma 2004. aasta 22. aprillil vastu resolutsiooni, mis kutsus Euroopa Komisjoni koostama direktiivi eelnõu, mis tagaks Euroopas meedia pluralismi. Europarlamendi hinnangul tuleb ühe meediakompanii domineerimist mis tahes liikmesriigis pidada tõkkeks Euroopa Liidu meedia pluralismile. Seesama resolutsioon kutsus ka üles Euroopa seadustega tagama, et ükski poliitik ei omaks suurt osa meediakanalist. Euroopa Komisjon ei ole seni positiivselt reageerinud europarlamendi poolt esmakordselt juba 1994. aastal esitatud taotlusele koostada meediapluralismi kaitsva direktiivi eelnõu. Üle-euroopalise ajakirjandusmaastiku reguleerimise vastu on selgelt trükimeedia. Eelnimetatud ajakirjanduse intergrupis on mõtte vastu olnud kõige kindlamalt Euroopa Ajalehtede Kirjastajate Liit. Euroopa telekanalite katusorganisatsioonide hoiak samavõrd vastaline polnud ja kohalikud raadiod vastupidi toetavad sõnaselgelt üle-euroopalise meediat puudutava seaduse tulekut. Eurosaadikute toetus üle-euroopalisele meediaseadusele on aga kindel. Ajakirjanduse intergrupi esimees, liberaalide fraktsiooni kuuluv Prantsuse endine teleajakirjanik Jean-Marie Cavada tõi üle-euroopalise regulatsiooni vajalikkuse illustreerimiseks Hezbollah? telekanali näite. Prantsusmaal on see rahvuslikku, usulist ja rassilist vaenu õhutav kanal keelatud. Ometi jõuavad Hezbollah? kanali saated Prantsusmaale Hollandi satelliitjaamade kaudu.
Euroopa sotsiaaldemokraatide 202-liikmeline fraktsioon otsustas käesoleva aasta 7. aprillil toimunud meediakonverentsi järel algatada kampaania üle-euroopalise meediaseaduse koostamiseks rahvaalgatuse korras. Tegu oleks esimese kodanike otsesel nõudmisel Euroopa Komisjoni poolt koostatava seaduseelnõuga. Üle-euroopalise meediaseaduse vastased toovad meedia iseregulatsiooni kinnituseks enamasti Norra ORKLA grupi näite. ORKLA grupi avaldamispõhimõtted ja töötajate kaasamine väärib kahtlemata suurt tunnustust. Kuid millegipärast ei taha üle-euroopalise meediaseaduse vastased kommenteerida Berlusconi ja Itaalia meedia teemat. Nad soovivad jätta tähelepanuta ka põhjamaisele stiilile vastanduva Murdochi meediaimpeeriumi.
Eesti ajakirjanduse kolm muret tekitavat trendi
Ka Eestis kontsentreerub meediaomand üha enam. Eesti turgu valitseb Eesti Meedia kontsern. Sellele kuuluvad suurim kvaliteetpäevaleht Postimees, telejaam Kanal 2, pool tosinat maakonnalehte, kuulutusteleht Soov ning 33%ga suurim eraraadio Kuku, mis tegutseb nii üleriigiliselt kui ka maakondlikult. Lisaks on Eesti Meedia omanduses veel Eesti suuremaid trükikodasid. Koos suuruselt teise omandifirma Ekspress Grupiga kuulub Eesti Meediale veel ka meie ainus üleriigiline tabloid-päevaleht SL Õhtuleht, umbes 20 ajakirja üllitav Ajakirjade Kirjastus ning postifirma Express Post. Eesti Meedia kontsern kuulub üle 90% ulatuses Norra firmale Schibsted.
Üldine trend 1990. aastate lõpust on tabloidistumine. Kanal 2 on noorte peibutamiseks eetrisse lasknud tunnise meelelahutusliku infoprogrammi, kus maailma glamuur segatud viktoriinide ja muidu lahedate lugudega. Noorte ja pensionäride hulgas on saade populaarne, mistõttu teine Rootsi Modern Times Groupile kuuluv kommertskanal TV3 on samamoodi sunnitud pehmemaid uudiseid tootma. Isegi avalik-õiguslik ETV näitab uudisteprogrammis rohkem human interest lugusid. Heaks näiteks on kirjutavas pressis see, et tänavuse Eesti ajakirjanduspreemia said lood bordellis käinud Eesti Kunstiakadeemia rektorist, kes tasus oma arved akadeemia krediitkaardiga. Pikantne lugu. Kuid milline on selle loo mõju ja tähendus ühiskonnale laiemalt? Kas me ei peaks esile tooma ja hindama pigem artikleid, mis paljastavad mitte tuhandete, vaid miljonite eurode tuuldelaskmist? Mõistagi nõuab see tohutut uurimistööd ehk suurt ajakulu, millest kasumi tootmisele käsutatud toimetused pole huvitatud.
Kolmandaks: usaldus ajakirjanduse vastu langeb. Kunagi tipus olnud ajakirjandus on langenud tänaseks koos poliitikutega päris põhja. Kuid sellel usaldusskaalal on huvitavad ja olulised erandid. Usalduse tipus on eelkõige raadiod, aga ka telekanalid, need meediumid pole oma autoriteedist palju kaotanud. Meeletu langustrendi on läbinud eelkõige trükiajakirjandus. Mis on sellise usaldusnäitajate erinevuse taga? On see ainult meediate erinevus või ka midagi muud? Kuivõrd oluline on, et teles on konkurents suhteliselt tugevam ja kontsentratsioon väiksem? Kuivõrd on Eesti trükiajakirjanduse usaldusväärsust kahjustanud kontsentreerumine eelkõige kahe suure grupi kätte?
Kasum tuleb kvaliteedi arvel
Sageli öeldakse, et hea rahanduslik olukord on ajakirjandusliku kvaliteedi eeldus. Seda väitis hiljuti europarlamendile ka Euroopa Ajalehekirjastajate Liidu direktor Valtteri Niiranen Soomest. Rahaliselt on Eesti meedia olukord 2000. aastatel järjepidevalt paranenud. Selge see, et 1990. aastatel elati kohati üle jõu. Eesti turg ei kannata välja nelja telekanalit ning kahte uudisteagentuuri. Ka nelja kvaliteetpäevalehte mitte. Kuid kas pole veidi idealistlik arvata, et raha, kui seda on, läheb tingimata meedia kvaliteedi tõstmiseks? Eestis ongi meedia kontsentreerumine ja konkurentsi vähenemine viinud selleni, et kasum mitte ei taga kvaliteeti, vaid saavutatakse kvaliteedi arvelt. Napib ideid ja visiooni. Ma ei näe tõsist tahet ja vastutust harida inimest, laiendada tema silmaringi ning toetada eetilisi otsinguid.
Postimees loobus mullu oma viimasest, üle 10 aasta töötanud korrespondentpunktist Moskvas. Kui varem on Postimehel olnud koguni mitu väliskorrespondenti, ka Helsingis ja Brüsselis, siis praegu on nad kõik töö lõpetanud ja ajakirjanikud koju kutsutud. Need andekad välismaa kogemusega ajakirjanikud on ühtlasi lahkunud Postimehest. Sageli töötavad noored Eesti ajakirjanikud õpingute kõrvalt või on ajakirjanikul mitu ametit. Suur kaadrivoolavus tõmbab paratamatult kvaliteeti alla. Näib, et vahetuste sihiks on luua ebakindluse õhkkond, kus ajakirjanik ei julge lähtuda oma eetilistest tõekspidamistest, vaid püüab juhi silmist lugeda ta soove.
Euroopa meediaseadus ja Eesti
Meediakontsentratsiooni kiitmine rajaneb samale arusaamale kui väide, et valgustatud monarhia on parim riigikord. ORKLA grupil on positiivne roll Taanis, aga Poolas ei käitu ta samamoodi kui Põhjalas ning sama kehtib ka Schibstedi kohta. Riigikogus esindatud kuuest erakonnast viie esimehed saatsid hiljaaegu Schibstedisse kaks märgukirja, milles osutavad, et Postimees soosib järjekindlalt just ühte parlamendierakonda. Minu tõsisem etteheide Eestis tegutsevale põhjamaisele meediaomandile, mis kodumaal ei luba kiita meedia kontsentreerumist ja saabunud väliskapitali nagu valgustatud monarhi, on ajakirjanikele meediapoliitika kujundamisel jäetud põhjendamatult väike sõnaõigus. Kummaski suuremas Eesti meediakontsernis ei ole ajakirjanikud saanud tõsiselt kaasa rääkida selles, missugust ajakirjandust soovib lugeda-kuulata-vaadata Eesti kodanik. Kas harivat ja informeerivat või reklaami täis tuubitud meelelahutust.
Eestis kuulub praegu ajakirjanike ametiühingusse vaid 10 ? 15 protsenti ajakirjanikest. Põhjamaades on vastav näitaja 90 ? 95 protsenti. Valgustatud monarhi rollist saaksime rääkida siis, kui Põhjamaade omanik toob kaasa ka toimetuse ja omaniku suhete süsteemi. Paraku pole Eesti Ajakirjanike Liitu kuulumine meedia
juhtkonna silmis plussiks. Vastupidi, personaalsetel palgaläbirääkimistel lubavad ajakirjanikud mitte liituda ajakirjanike liiduga. Eesti Ajalehtede Liit, mis koosneb peatoimetajatest ehk tööandjatest, teeb kõik, et näida kutseliiduna. Väga paljud Eesti ajakirjanikud kardavad astuda ajakirjanike liitu ehk ametiühingusse. Tuleb tunnistada tõsiasja ? Schibsted käitub Norras teisiti kui Eestis. Maarjamaal on norralaste ainus huvi teenida kasumit. Eesti ajakirjanike seisukohalt pole Schibsted vabu kodanikke ehk isikupäraseid ajakirjanikke toetav Lääne meediakontsern. Kuna Eestis pole peale ringhäälinguseaduse ühtegi teist ajakirjandusseadust, vaid meediat reguleeritakse nii nagu muid äriühinguid, siis senine areng ajendab küll soovima paremat regulatsiooni Euroopa tasemel. Ennekõike sõnavabaduse süvenemise ja kaitsmise pärast.