Ebapädevad kirjutajad
Kergem variant on igapäevane meediaretsensioon mõne tele- või raadiosaate kohta. See on üldiselt populaarne lugemine, sest televisiooni ja raadioga puutume me suuremal või vähemal määral kõik kokku. On kujunenud nii, et meediakülg on ajalehtedes kohustuslik, kuid ometi ei panusta iga päev ilmuvate ajalehtede toimetused sellesse erilist potentsiaali, küljetäite eest hoolitsevad tavaliselt reatoimetajad.
Seetõttu on ka meediaarvustus meie ajalehtedes väga kõikuval tasemel, kohati lausa kiratseb. Siin võib kohata palju tühja klähvimist, mahategemist ja oma kriitilise sõnavara mahlakat demonstreerimist. Enamasti ei ole tegu aga valdkonda professionaalselt valdavate kriitikutega. Sõnavõtud taanduvad saatest või mõnest tegijast lähtuvate subjektiivsete emotsioonide formuleeringuteks, mis ei toetu adekvaatsele argumentatsioonile. Üldistuste kandepinnaks on pahatihti konkreetse kirjutaja hoopis teisest valdkonnast pärit analüüsitaju, mis näiteks telesaadete vaagimiseks sugugi sobilik ei pruugi olla. Nii on Postimehe tagakülje meediaarvustused sagedasti kantud kiirustavast ja ruumitäiteks kirjutatud artiklite vaimust. Ühe näitena: saate ?Lint? arvustus kujunes nurinaks terviku ja saate laadi seisukohalt tühiste vahetekstide puudumise kallal. Saate ülesehitusse ja re?iilisse lahendusse veidigi süvenedes peaks selge olema, et moraali lugeva diktoriteksti lasevad saatetegijad iga vaataja peas mõtteliselt tekkida. Tegemist on võrreldes ETV eelmiste arhiiviülevaadetega märgatavalt parema lahendusega, mida toetatakse küll lihtsa, kuid töötava re?iiga.
Just saadete re?ii jääb sõnakatele saatearvustajatele paljuski nähtamatuks. Seda ei osata näha ega sellele tähelepanu pöörata. Seetõttu ei saa re?issöörid väljastpoolt siseringkonda oma tööle ka võrdväärset ja autoriteetset tagasisidet. Televisiooni puhul on aga just pilt see, mida esimesena näeme.
Piinlikult matslik
Mööduva suve üheks kahetsusväärsemaks küündimatu meediakriitika näiteks kujunes 17. juuni Sirbis ilmunud Andrus Noraku meediakommentaar: ?Urmas Ott kui paradigmaatiline Jõmm?. Just siin paljastub kõige näitlikumalt autori võhiklikkus ainese suhtes, mida kasutades on konstrueeritud meelevaldne sõnum. Noraku artikkel, mis üleforsseeritud hämast kantuna üritab vedada paralleele telemaastikul peaaegu ainsana intervjuud ?anrina valdava küsitleja isikuomaduste ja mingi segase jõmliku mentaliteedi vahel, on piinlikult matslik. Autor kaitseb oma ?jõmmistuva vaimueliidi? teesi demagoogiliste ja kategoorilisusest koormatud põhjendustega. Urmas Oti paigutamine sellisesse konteksti mõjub ülimalt kohatuna.
Urmas Ott ise kirjutab seesuguste kriitikute kohta Voldemar Lindströmi Toomas Ubast kokku pandud mälestustekogus: ?On ülimalt kahetsusväärne, et meil pole jätkunud mehisust kaitsta andekaid andetute eest. Pole ju midagi lihtsamat, sõimates staare, andekaid, äravalitud ja erilisi. Inimesel on õrn organism, keegi meist ei tea, kui haavatav on elutahe /—/?. Need sõnad käivad küll Uba aadressil tehtud kriitika kohta, kuid sobivad hästi ilmestama ka kõnealuse artikli väiklast vaimu ja selle võimalikke mõjusid.
Urmas Oti intervjuud on televisioonis praegu ainsad, kus avalduvad selle ?anri peenemadki nüansid, jäävad, ehk mõni erand välja arvatud, ülejäänud sama ala viljelevale seltskonnale püüdmatuks, isegi adumatuks. Ott suudab oma partneritega luua vestlusele tonaalsuse ja atmosfääri, mille tekitamine nõuab sisemist taktitunnet ja võimet lülitada ennast partneri maailmapilti tajudes õigesse emotsionaalsesse sfääri. Nii pääseb esile otseintervjuu tõeline võlu ? on hetki, mil intervjueeritav võib avastada ennast kõnelemas nõnda, nagu ta seda endast isegi ei usuks. Sellistel hetkedel ei ole intervjuu enam pelgalt küsimus ja vastus, vaid meeltega tajutav ?miski? kahe inimese vahel. Energia, mis on alati ainukordne ja kaduv, kuid jälgejätvalt mäletamisväärne. Oskus valitseda tehnikat, mis tõstab intervjuu kõrgemale igapäevasest ajakirjanduslikust rutiinist, väärib imetlust ja austust.
Kõige selle taustal on masendavalt kurb, kui meist väljapaistvamate ja andekamate najal hakatakse välja elama oma kitsarinnalisust ja väiklast ego. See on lubamatu.
