Usun, et ei pahandata, et illustreerin aasta viimases meediaülevaates nende tegevust rebaseteemaliste vanasõnade ja kõnekäändudega, sest vähemasti vanarahva tarkuste poolest võiksime kohe kuuluda Euroopa viie rikkaima riigi hulka.
Niisiis Oleg Rebane, kaimudest vanim. Lugeja ehk mäletab veel seda tegusat Lasnamäe kunagist linnaosavanemat, kes viis valimiseelsel ajal Lasnamäe vanureid Kuremäe kloostrisse. Ta äratas tähelepanu ka sellega, et tal polnud kõrgharidust – transpordiinstituut, kuhu ta oli aastate eest astunud, suleti madala taseme pärast. Tõelise kuulsuse saavutas Oleg aga alles pärast viimaseid kohalikke valimisi, kui respublikaan võttis südameasjaks keskerakondlase Tõnis Bittmanni miljoni krooni ja muude hüvedega ära osta. Taktika oli lihtne: hääletagu Bittmann linnapea Jüri Ratta umbusaldamise poolt ning seejärel näitab elu endisele piletikontrolörile oma helgemat poolt. Kes nägi ühte kevadist “Kahvli” saadet, mäletab, kuidas Bittmann kirjeldas altkäemaksu pakkumist kui tõelist loomavalmi:
Justkui rebane küpsetab sitikat jaanipäevase tuleaseme peal.
Passib kui rebane oina mune.
Passimisest polnud kasu. Bittmann mängis tõelist oinast, lindistas salaja omavahelise vestluse ja läks tagatipuks veel kaebamagi. Oleg Rebane aga heideti Res Publicast välja. Lõppeski ühe kommunaalpoliitiku karjäär, mis ometigi oli alanud nii paljutõotavalt.
Peeter Rebane, vaderitest keskmine. Erinevalt Olegist on ta lõpetanud Harvardi ülikooli ja juba kümmekond aastat kaasa löönud meie meelelahutustööstuses. Ööklubide Hollywood ja Angel ühel omanikul on tal nina nagu rebasel, sest korralikult on ta kõrbenud vist vaid 2003. aasta Pühajärve Beach Party’ga, mis tõi lisaks kohalike elanike nurinale kaasa ka miljoneid kroone kahjumit. Kõik oli kena kuni selle aasta septembrini, kui Peeter Rebane astus Keskerakonda. Osa arvas, et temast saab uus kultuuriminister, pragmaatikud aga leidsid, et küllap on parteisse astumine seotud kunagise Karla katedraali lammutamise ja uue Sakala keskuse ehitamisega. Kuigi meelelahutusärimees rääkis midagi Keskerakonna sõbralikust kultuuripoliitikast ja kontsertide käibemaksu vähendamisest, algasid nagu nõiavitsa väel Sakala keskuses lammutustööd.
Iga mees kiidab ennast, rebane oma saba.
Mõni nädal tagasi oligi päevalehtede vahel Uus Sakala eriväljaanne, mis pidanuks isegi kinost ja muusikalist mitte hoolivale inimesele selgeks tegema, milline õnn saabub meie õuele, kui valmib Tartu kaubamaja projekteerinud arhitekti järjekordne taies. Peeter sai ajakirjanduselt nii mis tolmas. Kõige suuremad piketeerijad olid just sotsiaaldemokraatidest kultuuritegelased ja üks prillidega daam, keda Peeter Rebane veel nädalapäevad tagasi ei tundnud. TV3 vahendusel nägime dialoogi.
Rebane: “Käite siin juba pikemat aega nõudmas ja protestimas, aga võiksite ka ennast tutvustada?”
Daam: “Karin Hallas-Murula, arhitektuurimuuseumi direktor.”
Kas Peeter Rebane sattus siia kaimude seltskonda ajutiselt või meelevaldselt, näitab algav aasta.
Kalev Rebane, vennikestest noorim. Tõeline eestlane äratas Eesti Ekspressis esmalt positiivset tähelepanu kui pronkssõduri juures piketeerija ja piknikute korraldaja. Hiljem selgus, et noormees on ka homoseksualismi ja USA agressiooni vastane, aga paraku ka skinhead’ide ja kanepisuitsetamise pooldaja. Augustis visati ta Isamaaliidust välja, mis ei seganud tal asutamast Tammejuure mõttekoda. Juba siis ei sallinud teised elukutselised piketeerijad suurt mõtlejat, eelistades pesamuna-Rebasest distantseeruda.
Elu üks tipphetki saabus Kalevil aga enne presidendi George W. Bushi Tallinna visiiti, kui ta kasutas USA saatkonna ees toimunud sõjavastasel etendusel pauguteid. Rebasel jäid pidamata järgmisele päevale planeeritud piketid Wismari ja Tammsaare pargis, sest politsei vahistas mõttekoja liikme (tammejuure tasandil?) 48 tunniks. Või nagu ütleb kõnekäänd:
astus nagu rebane raudadesse
küll kaval rebane ka ükskord raudu satub
Selline oli siis Rebaste kurb aasta. Parafraseerides Jakob Hurta: “Armastus oli neil küll erinev, kuid teed see-eest ühised.”