Sellel aastal, tõsi, veidi tõsisemas vormis, sai kõik alguse juba novembris, mil Äripäev Peeter Raidla eestvõttel avaldas Eesti rikaste TOP 500. Oma kesise varandusliku seisu tõttu on mul raske panna end nende rikkurite olukorda, kelle varanduslik seis on paika pandud tuhandekroonise täpsusega. Aga ega see vist äramärgitutele meeldi, Äripäev pole mingi elitaarne väljaanne ja küllap on lugejate hulgas kindlasti näiteks mõne rikkuri luuserist klassivend, kes hea meelega miljonärilt sajaka laenaks. Kuid see on asja üks pool. Mõni nädal pärast edetabeli ilmumist tegi Sulev Vedler Eesti Ekspressis puust ja punaseks, et Margus Kangro varandus on üle- ja Hans H. Luige oma alahinnatud. Minul isiklikult on kõige rohkem kahju Urmas Sõõrumaast, kes hoolimata oma eksponeerimisoskusest ja glamuursest elust alles tabeli 37. real norutab. Kohalik US Openi korraldaja kaotaks suure slämmi US Openil juba teises ringis.
Äripäev ei tulnud muidugi selle peale, et möödub vaid kuu, kui SL Õhtulehes ilmub Tallinki aktsiaostjate edetabel, kus uurivad ajakirjanikud ja arvamustoimetajad ise madrustena kirjas (“Tallinki kaptenid ja madrused”, 17. XII). Mäletan Kuku raadio “Äripäeva eetris”, kus õnnelikud aktsiaomanikud lubasid sel aastal oma aktsiaid 110 – 120 krooniga mitte maha müüa. Aga tuleval aastal kuskil 130 eest küll…
Nii nagu aktsionärid elavad kaasa Tallinki aktsia langusele, jälgivad spordisõbrad Maret Ani ja Kaia Kanepi kohti maailma tennise jooksvas edetabelis. Praegu on Maret 84. ja Kaia 98. kohal, mis lubas ühel tennisekommentaatoril väita, et kui kõrvale jätta Venemaa, siis nii kõva (nais)tenniseriiki meie naabruses polegi. Venemaa vastu me tõesti ei saa, nende naisi-neidusid on 50 hulgas kogunisti tosina jagu.
Kuigi aasta sportlaste valimine toimub alles 29. detsembril, võin ma juba praegu öelda teile parimad: Andrus Värnik, Maarika Võsu ja paarisaeruline neljane. Kuigi meil on omast käest võtta ka kummipaadi kestvussõidu maailmameister, hulk maastikuvibu laskmise Euroopa meistreid (EPL, 17. XII) ja “ajalooline Euroopa 15. sats curlingus”, (Postimees, 16. XII), ei tohiks nad nii saavutusterohkel spordiaastal siiski kokkuvõttes pjedestaalile pääseda. Või mine tea? Kannatamatu “Spordifookuse” seltskond ei mallanud siiski spordiaasta parimate konkurssi ära oodata, nemad tegid oma edetabeli (ETV, 18. XII). Ega nad väga originaalsed ei olnud, Värnik esimene, Kanter neljas, Baruto kümnes. Hämmastas vaid see, et üheksandaks paigutas sporditoimetus iseennast, täpsemalt öeldes vihma käes liguneva Kaljuveere ja Kuuse (põhjuseks jaanuaritorm MK-etapil), jättes samas edetabelist välja Maarika Võsu hõbemedalivõidu maailmameistrivõistlustelt.
“Ligunemine” oli üldse üks selle aasta edetabelite märksõnu, sest samuti oma edetabeli koostanud “äripanijad” pidasid aasta ettevõtteks osaühingut Vannvannis, kelle motoks “uus vann vanasse vanni kahe tunniga” (Kanal 2, 18. XII).
“Ärapanijate” kurvastuseks tuleb aga tunnistada, et kõige vaimukama edetabeli koostasid siiski Alex Lepajõe, Ingrid Tähismaa, Aivar Riisalu, Viire Valdma ja Genka (Eesti melu TOP 50, Kanal 2, 15. XII). Ekspertide valik meenutas mulle Jüri Ehlvesti novellis “Püksivahetus Amaliega” värvikalt kirjeldatud meest, “kes minu nähes püksid nii ära vahetas, et tilli ei olnudki näha”.
Kas te ikka teadsite, et Inna Roos mustas oma meest, kes viis taimedele mõeldud mulla ära (11. koht); Genka andis Nexuse-Rossile tappa (15. koht) ja Baari-Vova sai lihtsalt tappa (19. koht); Mailis Reps kukkus puu otsast alla (23. koht) ja Farmi-Gaabriel sai iludusvõistlusel sohiga II koha? Ja mis kõige hullem: ühel kõrtsikontserdil esines muusik Sulo asemel liba-Sulo, kes esitas paraku ka õige Sulo “loomingut”(34. koht)? Mina nüüd tean. Igas ühiskonnas peab olema kloune ja ka eksperte, kes suudavad koomikud pingeritta seada. Muidugi jäävad seda sorti edetabelid veidi subjektiivseteks ja üheülbalisteks, seal figureerivad tähed üheööliblikateks, kuid selline on paraku elu.
Hoopis jäävamaid isendeid võib leida näiteks Eesti kadakate edetabelist, mille jämedaimate esikümmet juhib 201 cm tüve ümbermõõduga Metskülas Lokuta talu lähedal põllul kasvav vägilane. Või väärtusi nendest lihtsatest Eestimaa inimestest, kes on korda saatnud midagi rohkemat, kui ühiskond neilt oleks oodanud. Vaadates pühapäeval, 18. detsembril “Eestimaa uhkuse” otseülekannet reaalkoolist, nägin nii mõnegi pealtnäha kalestunud naispoliitiku silmis pisaraid. Mis kinnitab seda, et meie elu ei ole siiski veel lootusetult hukas.