Alustame vabadusest. Kust tuleb meedia õigus ”pidada inimesele ajujahti”? Vastus on lihtne. Ajakirjandus ei ole ainult erapooletu vaatleja ja uudiste kirjutaja, arvamuste vahendaja ega tagantjärele analüüsija. Ajakirjandusvabadus tähendab meedia õigust ja kohustust prognoosida probleeme enne, kui need kätte jõuavad. Veel enam, ajakirjandusel on õigus selles tegevuses ka provotseerida ja liialdada. Sest tema roll on kutsuda esile diskussioone, vaidlusi, väitlusi.
Jah, muidugi, muidugi, aga kusagil on piir! On. Ainult see piir on udune asi. Näiteks kollase lehe piir on kaugemal kui valgel. Kanerva seksiskandaali ajas püsti sopaajakiri Hymy, kelle hiilgeajad olid 1960. aastate lõpus, kui see tõi Soome gonzo-ajakirjanduse, aga saavutas ka selle, et räige kirjutis Timo K. Mukkast aitas otseselt kaasa südamehaige kirjaniku surmale.
Aga suurem osa skandaale jääbki kollasesse lehte ja kaob kiiresti uute teelt. Asi saab tõelise hoo alles siis, kui selle võtavad üle valged lehed. Siis läheb skandaal meelelahutusest eetikasse. Just nii läks Kanervaga. Aga sellestki ei piisa alati. Vaja on lisakütust. Kanerva käitus nii, nagu seni vist kõik eesti poliitikud skandaalide alguses on käitunud: varjas ja valetas (mäletate Mart Laari pilditulistamist või Robert Antropovi Hummeri-lugu). Ja nii sai sõnumiskandaalist ka valetamisskandaal. Ja tuli lõi lõõmama.
Aga seksisõnumid on Kanerva eraasi, mis kuidagi ei mõjutanud tema head tööd ministrina! Ja poliitikute eralust tuleb kõnelda ainult siis, kui see mõjutab nende ametielu! Jah, kunagi olid ajad, kus poliitikud pidasid oma eraelu meedia eest varjul. Nüüd seda enam ei ole. Poliitikud kasutavad eraelu häbenematult ära karjääri tegemiseks. Ja see tähendab ka meedia uut suhet nende eraellu. Ja veel, me ei jõua tuumani seni, kuni jutt keerleb selle ümber, mida Kanerva tegi. Nüüd tuleb mängu ajakirjanduse kohustus prognoosida. Kas või nii: kui usaldusväärne on välisminister, keda saab probleemsetel läbirääkimistel ülikergesti rajalt maha võtta, saates tema lauda mõne vulgaarse blondiini? Kahjuks soome ajakirjandus sellest ei kõnele…
Aga moraal on üldisem: saabumas on ajad, mil prominendi avaliku ja eraelu piir pole üldse oluline. Oluline on ainult see, kas välja tulnud tegevus mõjutab prominendi võimalusi oma ametis toime tulla või mitte.
Nüüd vastutusest. Jokela koolisurma uurijad panid Helsingi Meediapäevadel rahvale ette küsimuse: kas meedial on kollektiivne vastutus? Esmalt lõi see mu tummaks. Isegi kommunistide puhul kõneleme individuaalsest vastutusest. Siis sain aru, mida nad mõtlesid. Kujutage ette olukorda, kui kogu meedia hakkab ajama taga ühte inimest, käima läbi üht sündmust. Nagu oli Jokela puhul. Iga meediaüksus mõõdab iseenda käitumist ja käitub igati eetiliselt. Aga lugeja ja kirjutamise objektiks olevate inimeste poolelt on asi täiesti teistsugune. Kui samast asjast, samas suunas kirjutavad kümned meediavahendid, siis sünnib midagi uut. Sünnib meediamass. Ja ühel hetkel ületab see kriitilise piiri, nii jahitava kui lugejate jaoks. Varem tekkis selline mass väga raskelt. Inimene luges ühte lehte ja vaatas paari telekanalit. Nüüd loeb ta kodus tellitud lehte ja vaatab tööle minnes metroos veel kahte tasuta lehte. Paari telekanali asemel on kümneid. Lisaks on internetiportaalid, lehtede netiväljaanded jm. Ja nii võimendub asi kiiresti üle kriitilise piiri. Just siit tuleb minu arvates küsimus, mis vajab uuesti mõtlemist: milline on meedia kollektiivne vastutus, eriti kriisisündmustes.
PS! Netiajastul on tekkinud uued avaliku elu tegelased: püsivad anonüümsed netikommentaatorid ja blogijad, kes proovivad oma kirjutistega avalikkust mõjutada. Aga miskipärast ei mõõda meedia nende eetikat sama mõõdupuuga kui klassikaliste prominentide oma. Kuigi tal on selleks kollektiivne vabadus ja ka kollektiivne vastutus.