Marju Kõivupuu „Inimese lahkumine“ paotab ukse moodsale inimesele, kellel pole muidu mahti surmast mõelda (sest mis kasu sellest on?), ning kõneleb talle eestlaste matusekommetest ja kalmistukultuurist lihtsalt ja empaatiliselt. Selgeks saab kaks troosti pakkuvat mõtet: esiteks, et surm on midagi enamat kui bioloogiliste protsesside lakkamine, ja teiseks, et surma ei ole vaja karta, sest see on eksistentsi loomulik, tavaline osa.

Kõivupuu teosel võiks olla kaks eesmärki. Kõigepealt pöörata tähelepanu surma tõrjumisele moodsas ühiskonnas ning tuua see perifeeriast tagasi inimeste sekka kui teema, millest saab ja tuleb rääkida. Ses mõttes kõlab raamatu vaatenurk kokku läänes kasvava surmapositiivsuse liikumisega, mida autorgi aeg-ajalt mainib. Liikumise ühe juhi Caitlin Doughty sõnul ei tähenda surmapositiivsus, „et surm teeb sind rõõmsaks. Sa ei mõtle: „Jee, minu ema suri!“ Surmapositiivne inimene tahab hoopis ühiskonna hoiakuid parandada. Ta tahab, et surmaga seotud tavad oleksid keskkonnasäästlikumad. Ta tahab, et surmast rääkimine ei oleks nii keeruline ja et keegi ei peaks seda varjama.“¹ Surmapositiivsus pole Eestis üldsegi võõras nähtus ja üks liikumise ettevõtmistest – surmakohvikud inimestele, kes soovivad surmast hinnanguvabalt rääkida – on mitmel korral ka Eestis aset leidnud.²

Surmapositiivset liikumist on võrreldud seksijaatava liikumisega,³ sest on ju ka seks inimese elu loomulik osa, kuid sellest juttu teha pole justkui sünnis. Samuti iseloomustab seksi- ja surma­diskursust sama vasturääkivus: ühelt poolt on tegemist tabuteemadega, teiselt poolt on nüüdisaegne meediaruum surma ja seksi täis tuubitud. Kõivupuu märgib, et vähemalt surma puhul näitab diskursuse niisugune äärmustesse kaldumine, üheaegne kõhukinnisus ja -lahtisus, et inimesed ei oska surmast rääkida otse ja ilma kompleksideta (lk 28). Surm on teadvuse jaoks abstraktne, erutav-hirmus, kuid kauge sündmus, mida võib ekraanilt ahnitseda, aga millest rääkida ei mõista.

Miks on surm sedaviisi avalikkusest pagendatud? Kõivupuu lahkab küsimust vaid vihjamisi, sest see pole tema raamatu tuum. Viidates Prantsuse kultuuriuurijale Philippe Arièsile, toob ta esile levinud eristuse keskaja surmapositiivse ning postindustriaalse surmaeitava kultuuri vahel, kusjuures eriti tähtis on siin moodsa meditsiini areng (lk 25). Zygmunt Bauman on samal teemal meeliskledes kirjutanud, et vastupidiselt keskaegsele fatalismile ja surma pidevale kohalolule inimese teadvuses hoolib pragmaatiline moodne inimene ainult neist asjust, mida ta saab kontrolli all hoida. Seega polnud tema teadvuses surma jaoks lihtsalt kohta või kui oli, siis eelkõige tehnilise probleemina – kuidas surm konkreetsel juhul üle kavaldada? Surm ei tähistanud enam surelikkust, möödapääsmatut eksistentsiaalset olukorda, kus inimene end leiab, vaid hoopis väiksemaid ja suuremaid surma­põhjusi (vähk, aju verejooks, südameseiskus), millest saadakse praeguse või tuleviku meditsiinitehnoloogia najal jagu. Lühidalt on toimunud surma meditsiinistumine, mistõttu on inimesed kaotanud võime rääkida surmast, kasutamata ekspertide, s.t arstiteaduse sõnavara.⁴ Surma mõistmine ja kogemine on tänapäeval pinnapealne, tehniline.

Just sellest võiks tõukuda Kõivupuu raamatu teine eesmärk: tutvustada eestlastele mitmekesist omamaist surmakultuuri, et surma mõistmine ja kogemine oleks tähendusrikkam. Surmakultuuril on Kõivupuu sõnul tähtis osa inimese ja ühiskonna vaimuelus ning surmaga seotud tavad „töötavad sotsiaalse mälu tähtsate mehhanismidena, mis kannavad edasi väärtushinnanguid ja uskumusi põlvest põlve“ (lk 18). Seetõttu on surmakultuur olnud oluline ühiskondliku identiteedi taaslooja.⁵ Surma tähenduse neid külgi mõistmata võib juhtuda, et surma kogeb üha rohkem inimesi kui „halba surma“: surrakse, olemata selleks valmis, ja minnakse risti mõne surijale olulise väärtusega. Tõenäoliselt süveneb ka inimeste surmaärevus, sest tähendust loovad kombed, mis on aastatuhandeid olnud abiks surmahirmuga toimetulekul, on haihtumas ning nende asemel domineerib materialistlik suhtumine, millest kibedas hingevalus pole lihtsalt tolku. Surmavõõruse kuristikele osutab ka Kõivupuu oma raamatus (lk 26-27).

Seega võib öelda, et „Inimese lahkumine“ osutab reduktsionistlikust surmakäsitlusest siginenud tühimikule (raamatu esimene eesmärk) ja püüab väikest viisi ka seda tühimikku täita (raamatu teine eesmärk). Selline on esmamulje, mis aga ei leia lugemisel täit kinnitust. Kõivupuu kirjutab nagu teadlane, kellel on vaja oma senine uurimistöö kokku võtta. Teos on entsüklopeediline, muljet avaldavalt laiahaardeline, sisu on loogilisteks osadeks tükeldatud ning peatükkide järjestus on ennekõike kronoloogiline (surmaennetest esivanemate mälestamiseni). Lugejat kostitatakse ridamisi faktidega, kuid fakte siduvat või mõtestavat analüüsi on hõredalt, esmajoones leidub seda esimeses, sissejuhatavas peatükis. Kuidas sellesse suhtuda, sõltub lugeja ootusest. Kahtlemata saab raamatust huvitavaid teadmisi (eriti põnevad olid peatükid tuhamatuse ja lemmikloomade surma kohta), kuid miks-küsimuste nälga Kõivupuu teos ei rahulda. Pigem tekib selliseid küsimusi juurde, sest autor ei selgita paljude kommete ja nende muutumise tagamaad, lihtsalt konstateerib nende olemasolu.

Üldiselt sarnaneb „Inimese lahkumine“ Kõivupuu eelmisel aastal ilmunud aabitsa moodi raamatuga „Eesti mütoloogia algajale“. Seda võibki võtta kui eesti surma- ja kalmistukultuuri tänuväärset ja hädavajalikku resümeed, eeltööd selle nimel, et inimesed hakkaksid surmast mõtlema, aga mitte kui teksti, kus polemiseeritakse komplekssete küsimuste üle. Sellele, kes januneb just viimast laadi teose järele, soovitaksin pärast „Inimese lahkumise“ läbi­lugemist võtta kätte näiteks Atul Gawande raamat „Surelikkus. Meditsiinist ja sellest, mis on tegelikult oluline“ (ee 2016).

Viimase asjana pean tähelepanu pöörama kahetsusväärsele asjaolule, mis lugemismõnu mõnevõrra häiris: raamat vajanuks hädasti head toimetajat. Peale ortograafiavigade jäid arusaamatuks kummalised lausekonstruktsioonid (nt „nelja lapse ema Jane Paberit, endine tantsuõpetaja ja nelja lapse ema“), lausete või koguni lõikude sõnasõnaline kordus sama peatüki sees või mitmes peatükis, ühtäkki ilmuvad topelt leheküljenumbrid (lk 305 on ühtlasi lk 53 ja segadus jätkub), hüperlingid, mida paberil mõistagi avada ei saa (nt „Peielauast on pikemalt kirjutatud siin“ ja teisi näited lk-lt 303), järsud teemavahetused ja poolelijäävad mõttearendused (nt pea­asjalikult nüüdisaegsest surmavõõrusest kõnelev sissejuhatus lõpeb üllatuslikult lühikese lõiguga elundidoonorlusest).

Eriti tihedalt leidub selliseid pentsikusi raamatu viimases osas, mille on koostanud Kõivupuu õpilased ja mis on mõeldud abimaterjaliks õpetajatele surma- ja leinateemade käsitlemiseks koolis. Näiteks alapealkirja „Elukindlustus“ alt võib lugeda sõna-sõnalt Swed­banki elukindlustusteenuse reklaamlauseid, kuid puudub allikaviide ehk tekst on esitatud enda omana (lk 305).⁶ Neid puudujääke oleks kompetentne toimetaja märganud ja need kõrvaldanud. Mul on kahju, et selle raamatu puhul nii ei ole läinud, kuid olgu see meeldetuletuseks, kuivõrd oluline on toimetaja töö raamatu väljaandmisel! Tõrvatilk muidu üdini magusas meepotis.

1 https://www.youtube.com/watch?v=NkwA8nPMW8U (vaadatud 1. V 2024)

2 Ille Grünfeldt, „Surmakohvik“ vaatab tundmatusse. – Virumaa Teataja 23. II 2023.

3 Tuleb mainida, et Doughty nimetas liikumise nimelt seksijaatava liikumise järgi.

4 Zygmunt Bauman, Adventures of life and death. Modernity, medicine and health, lk 217–232.

5 Samas.

6 https://www.swedbank.ee/private/insurance/life/life (vaadatud 1. V 2024).