Kuhu ma sihin? Meenutagem üht Deleuze’i ja Guattari kuulsat ja palju tsiteeritud väidet: filosoofia seisneb uute mõistete (kontseptide) loomises. Ei tohiks aga unustada, et koos eelneva väitega on nad esitanud ka teisi, seejuures palju intrigeerivamaid, kuid miskipärast palju vähem tsiteeritud väiteid, näiteks, et filosoofial on tihe ja pidev seos mittefilosoofiaga, et filosoofia pinnaseks või sisemiseks eelduseks on mittekontseptuaalne mõistmine (compréhesion non-conceptuelle) või vaistlik teadmine, mis võib filosoofia südamele olla lähemal kui filosoofia ise.

Filosoofia mittekontseptuaalse aspekti seovad nad immanentsustasandiga (plan d’immanence) ja nende väitel toitub see tavamõtlemise seisukohalt vägagi kahtlastest allikatest (unenägu-dest ja fantasmidest, patoloogilistest protsessidest ja ekstsessidest, esoteeri-listest nägemustest, deliirsetest joobumustest jms). Immanentsustasandi olemasolu ei tähenda seda, et see eksisteeriks iseseisva või sõltumatuna enne või väljaspool filosoofiat (võiks öelda, et see kuulub filosoofiasse nagu Merleau-Ponty jaoks kuulub nähtamatu nähtavasse), kuid seda enam ei tohiks seal aset leidvad kaootilised liikumised jõuda otsese filosoofilise (kontseptuaalse) väljenduseni – vastasel juhul mõjuks mõtleja meile kas vastumeelse või lausa ohtlikuna. Kui Mihkel Kaljurannal (Sirp 1. VIII 2013) tekkis teoreetilise füüsika kontseptsioonide – Suur Pauk, stringid jne – puhul mulje, et pärast matemaatilise kihistuse mahakraapimist paljastuvad nende alt ideed, „millega inimene oma igapäevaelus kokku puutub”, siis filosoofia puhul see nii olla ei tohiks: kui filosoofia tagant paljastuksid doxa’d, tavaarvamused, s.t see, mida „rahvas arvab”, suhtuksid Deleuze ja Guattari sellesse äärmiselt kriitiliselt. S.t, filosoofia peaks nii oma kontseptide kui ka fantasmide tasandil püsima teispool tavaarvamust.

Usutavasti Deleuze ja Guattari teavad, millest nad räägivad, igatahes tundub, et eelkontseptuaalsetel ulma-del ja fantasmidel on filosoofilistes süsteemides tõepoolest palju tähtsam ja isegi palju otsesem roll, kui me tunnistada tahame või näha oskame või siis mõtlema oleme harjunud. Võtame näiteks Emmanuel Levinase kõige esimese algupärase panuse filosoofiasse, tema kuulsa „il y a”-kontsepti, mis tähistab puhta ja neutraalse Olemise umbisikulist toimumist (nii nagu umbisikuliselt „sajab” – „il pleut” või „on öö” – „il fait nuit”. Ei saa ju eitada, et selle kontsepti lähtekohaks olevas lapsepõlvekogemuses (laps üksijäetuna pimedas toas, kuulamas määratlematuid kahinaid) on midagi tõeliselt tontlikku, helilistele hallutsinatsioonidele omast (Lévinas ise on seda otsesõnu kirjeldanud kui „jubedust ja õudust”).

Väljend „il y a”, mida on eesti keelde püütud tõlkida nii „olemasolemise” kui ka „on’ina”, märgib tunnet, et isegi absoluutses tühjuses ja pimeduses midagi ikkagi „on” – et Olemise „lava on avatud” – ja on tähelepanuväärne, et Levinasel avaneb Olemine just nimelt pimeduses ja kuuldavana, kas mingi tuhmi müha või suminana (see on võrreldav heliga, „mida kuuldakse siis, kui tühi merekarp pannakse kõrva juurde, nagu oleks tühjus täis, nagu oleks vaikus müra”).

Samuti on ju põhimõtteliselt ka Merleau-Pontyga, kes filosoofiaga uuesti alustades, s.t filosoofiale uut ja õigemat alustust otsides, asus otsima ja kontseptualiseerima mingit algupärast, fundamentaalset või ülimat suhet Olemisega, täpsemalt, „metsiku Olemisega, kus faktid ja olemused olid alles jagunemata ning kus nad meie omaksvõetud kultuu-ri kihistuste taga ja all jätkuvalt olemas on”. Kui järelsõnas „Nähtavale ja nähtamatule” kirjutab Eduard Parhomenko, et Merleau-Pontyl libiseb filosoofia alustus „mitte-filosoofia loomulikku tava-elulisse hägususse”, siis pärast „Silma ja vaimu” hoolikat lugemist võiksime siinkohal julgelt öelda, et filosoofia alustust (ja ühtlasi ka too ülim suhe „metsiku Olemisega”) libiseb Merleau-Pontyl millessegi deliirselt nägemuslikku või – kui mõtleja sõnavalikule (le fantôme) truuks jääda, siis – millessegi viirastuslikku, mida on parimagi tahtmise korral võimatu pidada tavapärases tähenduses „tavapäraseks” või „loomulikuks” (ja olgem pedantsed: iseloomustades Olemise tajumist aistija ja aistitava vahelise kiasmaatilise, s.t ümberpööra-tava ja nartsissistliku suhtena, kirjutab Merleau-Ponty tegelikult juba ka „Nähtavas ja nähtamatus”, et tuleks „lasta end sel viirastusel kütkestada, võõrandada, nõnda, et nägev ja nähtav vastastikku vahetusse läheksid ning poleks enam teada, kes näeb ja keda nähakse”).

Erilise põhjuse Levinase meenutamiseks pakub aga tõsiasi, et kohtame „il y a”-mõistet korduvalt ka „Silmas ja vaimus”, eriti intrigeerivalt näiteks kohas, kus Merleau-Ponty kutsub teaduslikku mõtlemist – ehk linnulennult mõtlemist, objektist üldiselt mõtlemist – end taas asetama „talle eelnevasse „olemasolemisse” [il y a], oma kohale aistitava ja töödeldava maailma pinnal, nii nagu need on olemas meie elus, meie ihu jaoks (…)”. Intriig on selles, et kuigi Merleau-Ponty kasutab Levinase ontoloogia üht tuumväljendit – õigemini küll kaaperdab selle – erinevad nende kesksed Olemise-fantasmid nagu öö ja päev: kui ühele KOSTAB pimedusest jubedaid hääli („ei ole rõõmu ega küllust: see on müra, mis tuleb tagasi pärast igasugust müra eitamist”), siis teisele PAISTAB keset päikselist päeva „asjade õnnis valdkond” („Silm viib täide imeteo – ta avab hingele selle, mis pole hing, vaid asjade õnnis valdkond, ning nende jumala, päikese”); kui ühe vaimsuse sihiks ja eetika aluseks on „mürast” väljumine, hoidumine Olemise suminasse neeldumisest, liikumine teispoole Olemist ehk „teisiti kui Olemisse” (sest ainult nii saab tunnistada Jumala ausära ja Lõpmatuse hiilgust), siis teine kutsub meid (taas)avastama endi ihulist avatust Olemisele kui „maailma lihale” (la chair du monde), Olemisele kui üleüldisele nähtavusele ja puudutatavusele („Ihu ja ainult ihu saab meid viia asjade endi juurde (…). Kuhu tõmmata ihu ja maailma piir, kui maailm on liha? (…) miks ei võiks see üleüldisus, mis määrab minu ihu ühtsuse, avada minu ihu teistele ihudele? (…) mu liikumise sihiks on ihu üleüldiselt, ihu, mis on olemas iseenese jaoks (vahet pole, kas see on minu või teiste oma)”.

Väga üldiselt võttes ei peaks Merleau-Ponty tees filosoofiast kui „kokkupuutes mõtlemisest” meis vastuväiteid tekitama (jah, me ei mõtle väljaspool elumaailma eksisteerivate kartesiaanlike kehatute subjektide
na), kuid Olemise (alg)tajumise ja mõtestamise puhul näib oluline roll olevat sellelgi, millega siiski kokkupuutes ollakse ja kas piiritu kooskõla meid ümbritseva keskkonnaga (või fluiidne „lihalik” ühtsus sel-lega) ongi alati saavutatav või soovitatav. Levinas visandas oma filosoofia põhijooned aastatel 1940–1945, viibides juudi soost sõjavangide töölaagris, Merleau-Ponty pani oma „Silma ja vaimu” kirja aga 1961. aasta suvel Prantsusmaal, Provence’i maakonnas asuvas väikeses Le Tholonet-nimelises külakeses, väidetavalt väga maalilises paikkonnas, kus oma elu lõpuaastatel elas ja töötas ka kunstnik Paul Cézanne. Miks just seal? Miks filosoof ei pidanud, nagu „Silma ja vaimu” järelsõnas öeldakse, „paljuks minna kohale, et vahetult kogeda seda maastikku, mis omal ajal lummas maalikunstniku pilku”?

Deleuze’i ja Guattari sõnul kutsuvad filosoofid alatasa ellu omalaadseid operaatoreid, kontseptuaalseid persoone (les personnages contceptuels), kes toimivad mõistete ja fantasmide (ehk kontseptuaalse ja eelkontseptuaalse tasandi) ühenduslülina. Enamasti on sellised tegelaskujud küll nimetud ja implitsiitsed (nad tuleb meil endil rekonstrueerida), kuid vahel ka mitte (Platoni kontseptuaalne tegelaskuju oli Sokrates, Descartes’il oli selleks Idioot ehk õpetlastele vastanduv isemõtleja, Kierkegaardil don Juan, Nietzschel Dionysos, Zarathustra, Üliinimene jne). Merleau-Ponty on selliste tegelaskujude galeriisse lisanud veel ühe – Kunstniku, täpsemalt, moodsa maalikunstniku, kelle „aplalt neelav nägemine, mis ulatub teispoole „visuaalseid andmeid”, avab ligipääsu Olemise tekstuuri”. Merleau-Ponty omistab kogu moodsale maalikunstile „metafüüsilise tähenduse” ja paigutab selle hullumeelsuse piiridele („maalikunstniku maailm on nähtav maailm, ja ainult nähtav; see on peaaegu hullumeelne maailm”), seejuures ei jää meil teda lugedes vähimatki kahtlust, et andes „nähtava eksistentsi sellele, mida võhiklik nägemine peab nähtamatuks”, s.t avades meile Olemise selle algse aistitavuse modaalsuses, „värinas ja kiirguses”, tegelevad kunstnikud nagu Cézanne, Klee, Matisse jt just nimelt millegi deliirse, unenäolise või viirastusliku esilemanamise ja uurimisega („Maal äratab ja võimendab viimse piirini delii-riumi, mis on nägemine ise (…). Valgus, valgustatus, varjud, peegeldused, värv … Kõik need uurimisobjektid ei ole sõna otseses mõttes reaalselt olemas, vaid eksisteerivad ainult visuaalselt just nagu viirastusedki. (…) Nagu teada, toodi mo-dernismiajal tavalisest nähtavast välja palju teisigi sääraseid viirastusi ning lisati meie nägemisvahendite ametlikku gammasse arvukalt uusi tummi noote. (…). Maalikunst ajab kõik meie kategooriad segamini, laotades valla oma unenäolise maailma”).

Võime vaid kujutleda, milline võiks olla levinasliku, s.t auditiivselt tajutava, Olemise, tolle õudustäratava sumi-semise visuaalne, pildilis-kunstiline vaste (esimesena meenub Mark Rothko hilisem, enesetapule eelnev looming), igatahes Merleau-Ponty räägib „universaalse Olemise mõisteta presentatsioo-nist” kui millestki värvilisest ja heljuvast (näiteks Cézanne’i hilistes akvarellides avab Olemise „üksteist hetketi katvate, edasitungivate ja jälle taanduvate värviplaanide hõljuv liikumine”), kõige tabavamalt tundub kogu Olemise spekt-ri kokku võtvat aga virvendamine: imetledes läbi vee paistvat basseini mosaiikpõrandat – näitava filosoofina on Merleau-Ponty lisaks kunstilistele näidetele pakkunud ka tavaelus kättesaadavaid Olemise-kujutisi või -ilmutusi – jõuab mõtleja arusaamiseni, et tänu virvendustele (originaalis: ces zébrures de soleil) ei paista Olemine kui liha mitte kindlapiirilise substantsina, vaid liikuvuse või protsessina, kus subjekt ja objekt mitte ei vastandu teineteisele, vaid ühinevad, kus objekt (või subjekt) on ja ei ole kohal, on nii seal kui ka siin, on kõikjal; ja ta kirjutab: „Kui poleks neid moonutusi, neid virvendusi, kui ma näeksin mosaiigi geomeetriat ilma selle lihata, just siis lakkaksin ma teda nägemast nii, nagu ta on, ja seal, kus ta on, nimelt – kaugemal kui mis tahes identne koht. Ja vesi ise, veeline jõud, viskoosne ja peegeldav element – ma ei saa öelda, et see oleks ruumi sees. See pole kuskil mujal, aga see pole ka basseinis.”

Kokku võttes täheldagem, et asendades Olemise kui sumina Olemise kui virvendusega, on Merleau-Ponty ühtlasi, paratamatult, teisendanud ka levinasliku „il y a”-kogemuse põhiaspektid (hämaras-olemisest, kuuldav-olemisest ja õudne-olemisest on saanud valguses-olemine, nähtav-olemine ja lummav-olemine), kuid lisaks protsessuaalsusele, mida Olemise juures ongi võimatu eitada, on tal põhimõtteliselt jäänud samaks veel üks asi – Olemise „lava” või dimensioon (või õigemini selle avanemine meie meeltele) on tal samuti fantasmaatiline. On siis filosoofia oma alustes või hakatustes tõesti viirastus-te valdkond? Kas poleks siis õigem nimetada Merleau-Ponty õpetus nähtava Olemisest (ehk „nähtava ontoloogia”) ümber nähtava fantasmatoloogiaks?

Igal juhul näib siin kinnitust leidvat Deleuze’i ja Guattari jutt sellest, et filosoofilised mõisted ei astu suhtesse mitte teiste mõistetega (Levinase „Olemine” ei astu suhtesse ju Merleau-Ponty „Olemisega”), vaid immanentsustasandiga. See aitaks omakorda selgitada sedagi, miks filosoofid ei räägi kunagi ühest ja samast asjast ehk siis, miks „filosoofia ei ole dialoog” (Selle teesi esitanud Slavoj Žižek jätab küll Deleuze’ile ja Guattarile viitamata, kuid jutustab ümber nende näite filosoofidest, kes lasevad jalga niipea, kui keegi peaks kutsuma: „Hei, istume maha ja arutame seda asja.”).

„Tasandite” erinevus aitab selgitada ka filosoofia puudulikku või olematut mõju meile, mittefilosoofidele (David Chalmers (Sirp 16. VIII 2013) on näiteks tõdenud: „Me tunneme hea filosoofia ära, kuid enamikul juhtudel ei muuda see meie meelt”). „Silma ja vaimu” järelsõnas väidab tõlkija, et Merleau-Ponty julges „oma filosoofias ilule asu anda”, kuid täpselt nii, nagu me ei saa vaielda iluga (näiteks mingi koha loodusliku iluga), ei saa me vaielda ka õudusega, levinasliku jubedustundega umbisikulise „on’i” ees: võime küll lahata filosoofide mõisteid ja nautida nende mõttekäike, kuid eelkontseptuaalseid ilu- ja õudusekogemusi saame ainult kas (endas) ära tunda või mitte … Ja võib-olla ongi nii, et kusagil „sügavas sopis”, tahtes või tahtmatult, jaguneme kõik kas Öö lasteks ja Päeva lasteks (sellise lahknevuse kõige fataalsema variandi on kirja pannud muidugi William Blake: „Some are born to sweet delight, Some are born to endless night”).

Meie vastamisolek filosoofiliste (alg)fantasmide sedavõrd ilmeka polariseerituse ja ühismõõdutusega (mittesuhtega) võiks meile vähemalt tükati meenutada alainbadioulikku „filosoofilist olukorda”, kuid nagu eespool osutasin, ei pruugi meil antud olukorras mingit „filosoofilist valikut” lihtsalt ollagi – oleme kinni oma viirastustes, nagu filosoofid on kinni oma traumades (Levinase sõnul algab mõtlemine algšokkide ajel) või oma panteistlikes fantasmid
es (ei ole mingit kahtlust, et Merleau-Ponty jutt „nähtava sisemisest hingestatusest” on kantud nostalgiast idülliliste lapsepõlvemaastike järele).

Ja veel – igas mittesuhtes võib peituda mõeldav või fantastiline suhtevõimalus. Mõeldes Levinase ja Merleau-Ponty fantasmide mittesuhtele, meenuvad read Rilkelt: „Sest pole ju ilu muud / kui õuduse algus, mida suudame just veel kanda, / ja imetlust äratab see, et huvitult põlgab ta ära / otsa peale meil’ tegemast.”

Kasutatud kirjandus

Alain Badiou, Slavoj Žižek. Philosophy in the Present. UK 2009.

Emmanuel Lévinas. Eetika ja Lõpmatus: Dialoogid Philippe Nemoga. Tlk Jana Porila. Akadeemia 1996, nr 3.

Emmanuel Lévinas, Teisiti kui olla ehk teispool Olemust. Tlk Kaia Sisask. Tallinn 2012.

Maurice Merleau-Ponty, Silm ja vaim. Tlk Mirjam Lepikult. Tartu 2013.

Maurice Merleau-Ponty, Nähtav ja nähtamatu. Tlk Mirjam Lepikult. Tallinn 2010.

Eduard Parhomenko, „Maurice Merleau-Ponty ihulisuse-filosoofia subjekti ja objekti vahel ning allpool”. Rmt: Maurice Merleau-Ponty, Nähtav ja nähtamatu. Tlk Mirjam lepikult. Tallinn 2010.

Gilles Deleuze and Félix Guattari, Qu’est-ce que la philosophie? Paris 1991.

Rainer Maria Rilke, Duino eleegiad. Tlk Mati Sirkel. Tallinn 2005.