Möödunud nädalal väisas Tallinna oma auhinnatud romaani ?Kaitsekraavi tee? (kirjastus Tänapäev, vt ka lk 20 Milena Saloneni raamatututvustust!) eestikeelse tõlke ilmumise puhul tuntud ja armastatud soome kirjanik. Raamat on tõepoolest vaimustav, kuigi tõlkest kohati soome keel läbi kumab. Selline kurblik-naljakas lugu lihtsa soome mehe hullumisest, kui ta üritab oma peret tagasi võita, endale väikest majakest hankida. Lõpus tuli peaaegu pisar silma. Ilus asi. Sel puhul siis saigi kirjanikuga paar sõna juttu puhutud.

Jürgen Rooste: ?Kaitsekraavi tee? on väga hingestatud ja õrn pilt mehe sisemaailmast. Kas sa ei tunne end kuidagi haavatavalt, mehena? Kiskuda mehe maailm niiviisi valla? Näitad kõike. Kas see pole oht su enda mehelikkusele?

Kari Hotakainen: Ei ole. Ma võtan seda asja nii, et umbes 25% romaanist on oma kogemustest pärit ja 75% kõik see, mida näinud või siis välja mõelnud. See ei ole lihtsalt lugu must endast. Sel juhul oleks mu kirjanikuelu üsna lühike, endast saaks kirjutada ehk 3 või 4 raamatut. Ja kõik.

Kas mõni tavaline soome mees, kes end selles raamatus ära on tundnud, on sind rünnanud, et miks sa teda sellisena kujutad? Kas sellist asja on juhtunud?

Selliseid asju on vähe juhtunud. Ma näen vist ajalehes välja nagu inimene, kellele ei tasu postkaarte saata. Ma olen üsna vähe vastukaja saanud. Kui kuskile baari minna, siis on üht-teist head öeldud, sest soomlased on alati purjus? Vaat, peategelaseks on Matti Virtanen. See on levinuim soome nimi. Lugejad võtavad seda nii, et siin kirjutatakse kellestki teisest, mitte minust. Ühest tavalisest inimesest, mr. Smithist.

Erinevalt elutegelikkusest soomlased su raamatus ei joo üldse.

Minu raamatutes ei jooda kunagi. Mu hea sõbra Jari Tervo raamatutes juuakse alati, me oleme selle nii jaganud. Mu raamatutes pole aga veel kunagi keegi alkoholi tarvitanud. Ega hakata ka kunagi tarvitama. Matti Virtase kõik teod saavad alguse ta meeletust igatsusest. Ta igatseb oma peret tagasi ja teeb neid asju seetõttu, mitte seepärast, et ta oleks mingi aine mõju all.

Kas Soome elu ongi nii hirmus, kui sa näitad? Kõigil läheb kõik halvasti?

Soome ühiskond ja Soome elu ei ole mitte mingil juhul selline, nagu mina näitan. Või nagu näitab Aki Kaurismäki. Kaurismäki maailm, Hotakaineni maailm on nende endi maailm. See on ehk kuskil olemas, aga milline see maailm paistab, sõltub väga palju lugejast. Mõne meelest on see hästi naljakas raamat, kellegi meelest väga traagiline. Aga mina ei kirjuta kirjanikuna kunagi esseed sellest, mida tähendab olla soomlane. See on nagu iseendale augu kaevamine ? seletada, et vot see on tüüpiline soomlus. Mis selles raamatus ehk tüüpiline on, on see, et paljud soomlased on kaua aega unistanud, et neil oleks oma maja. Aga kui minna Belgiasse või Prantsusmaale, siis on asjalugu sama. See ei ole midagi ekstra soomlaslikku.

Kust on pärit see soome melanhoolia, mis hakkab silma ka Mäkelä ja Tervo raamatuis? See ei ole ju ainult Põhjala värk, rootslased või norrakad on kuidagi teistmoodi.

Ma ei tea sellele vastust. See valguse-asi muidugi? Ma olen ise Põhja-Soomest pärit. Eriti saatuslik on seal muidugi talv.

Kui kirjutamisest rääkida, siis on see muidugi stiilivõte. Kui kirjutama hakkan, ei vaata ma muidugi peeglisse ega ütle endale, et ma olen soome melanhoolik. Aga olgu küsimuse all seksuaalsus või kodu otsimine või mis tahes, aga mingi säärase stiili abil, mis pole kindlasti naturalism ? kui vaadata asju kuidagi väljastpoolt, näha neid nagu tummfilmi ? Buster Keatoni või Charlie Chaplini tegelaste laadis. Nende vägi seisneb selles, et need tegelaskujud ei taju iseenda koomilisust. Kui Buster Keatoni tegelane üritab rongi joostes kinni püüda, siis ta ei mõtle, et ta teeb nalja, vaid katsub rongi peale saada. See on lõbus! Sama on Virtaneniga: ta üritab oma naist tagasi saada ja teeb sellepärast erootilist massaa?i! Et oma naist tagasi saada. See on stiilivõte. Naturalistlik pilt oleks liiga depressiivne, traagiline.

Buster Keaton on sulle muidu ka tähtis, sul on tast üks romaan isegi.

Fiktiivne autobiograafia. Tummfilm on hea näide, kuidas segunevad traagiline ja koomiline. Charlie Chaplinil on üks koht, kus tüdruksõber on ta maha jätnud ja me näeme tema tegelast selja tagant: õlad vapuvad. Siis näidatakse teda eestpoolt ja tegelikult segab ta kokteili. Ühelt poolt on see traagiline ja teiselt? Sellist efekti püüan ka romaanides saavutada. 

Äkki oled mõnede inimeste suhtes neid koomiliselt ja groteskselt kujutades liiga karm või ebaõiglane? Nagu Virtaneni ülakorruse naabrid, kes rõdul suitsetamist ei salli. Tavalised korralikud inimesed ju.

Tegelikult tahtsin ma näidata nagu võrdluseks: nende inimeste suurim probleem on see, et teised suitsetavad. Virtaneni probleem on see, et ta naine ja laps läksid minema. Kaks sellist suurt, kõrvutatavat probleemi.

Aga siin Tallinnas võin ma ütelda ka, et see on isiklik kättemaks. Mul oli endal rõdul suitsetamisega probleeme, selliste naabritega. Siis ma polnud veel nii kuulus, aga ma ütlesin neile, et kui te minuga jamama hakkate, siis võtke arvesse, et ma olen kirjanik. Ja kirjanikel pole teadupärast oma elu ? et ma leian teemad ja lood enda ümbert, igapäevasest elust. Seda te tunnete veel omal nahal! Seda ei pea lehte panema?

Matti Virtanen läheb siin raamatus hulluks. Õigupoolest on see raamat hullumeelsusest ? ja ta ise ei taju oma hullust.

See on õigupoolest vaimse murdumise lugu. Sellises situatsioonis ei läheks normaalne inimene ehk nii kaugele? Ses mõttes eemaldub ?Kaitsekraavi tee? reaalsusest. See pole raamat kinnisvaraärist ja kodu soetamisest, vaid pilt üksildusest ja purunemisest?

Siin on sellist ?väikest inimest?? Ja kinnisidee. Sain aru, et su viimased raamatud räägivad kõik kinnisideedest. On see kuidagi mingi oma kirjanduslik kinnisidee?

See lõppes nüüd ?Kaitsekraavi teega? ära. Kolm raamatut oli kinnisideedest. Nüüd algab uus periood. Soome tulevikust.

Soome naised su raamatus on vabad, emantsipeerunud, aga nad ei ole õnnelikud, nad ei tea, mida endaga peale hakata. Nad on kuidagi kaugel. Vabad ja õnnetud. Kas selles on peidus kriitika?

Ei ole. Palun vabandust, et selle raamatu naistegelased on nii ?õhukesed?. Järgmises romaanis keskendun neile rohkem. See romaan on väga paljus ühe inimese, peategelase lugu, tema silmadega nähtud. Ta nainegi ei ole väga lahti kirjutatud. Aga see oli siin ka eesmärk. Sellel romaanil ei ole muud põhjendust, muud lugu, kui ühe inimese vaimse purunemise vaatlus.

Sellest aspektist on veidi kriitikat tulnud. Aga kummaline, et naiskirjanike teoste puhul ei räägita, et mehed on kuidagi pealiskaudselt kujutatud. See aga on Matti Virtaneni raamat.

Sa alustasid luuletajana. Kas nüüd kulub lüüriline vägi ainult romaanidele ära? Luulelist tehnikat siin kohati on. Aga kas su luuletajakarjäär on läbi?

Arvatavasti küll. Ma kirjutasin nelja kogu jagu luuletusi, neist kolm olid halvad. Juba esimeste luuletuste juures öeldi mulle kirjastuses, et need luuletused on nii proosalikud nagu kümne sekundi novellid. Mõnede luuletajate puhul on proosa peale üle minek nagu järsk hüpe. Aga minu puhul oli see üsna pisike samm. Kirjutasin pärast luulekogusid ühe väikeste lugudega lasteraamatu (?Lasteraamat? on ka eesti keeles ilmunud). See oli sujuv üleminek.

Jari Tervo alustas luuletajana samal ajal kui minagi. Tema luuletustes oli rohkem lüürilist annet. Temast arvati, et ta jätkab kindlasti luuletajana. Aga minu puhul oli proosale üleminek ettearvatav.

Su raamatud müüvad, samas oled sa ka auhindu ja kriitikute tunnustuse pälvinud. Said Finlandia auhinna?

Sõber helistas ja ütles mulle seda. Ma arvasin, et ta teeb nalja, et see on pilakõne. Ei suutnud sellist asja uskuda. Ma olen varem ka nominent olnud,
aga siis, kui ma selle tõesti sain, ei uskunud.

Kas sul on soome kirjanduses seetõttu eriline paik ? et nii loetud/müüdud kui ka hinnatud kirjanik?

Ma ise ei oska öelda?

Milena Salonen: Las soome lugeja ütleb ? jah!

Aga tuleb arvesse võtta seda, et ?Kaitsekraavi tee? on mu loomingus erandlik raamat. Kommertsiaalses mõttes. Ma alustasin kirjanikuna 1982, esimesed viisteist aastat olin ma selline vähetuntud, marginaalne kirjanik. Mu raamatud ei ole varem nii hästi läinud. Mu lugejate tuumikrühm on üsna kindel, et järgmised raamatud ei tule müügi mõttes nii edukad. Teemad ei ole ehk laiemale lugejaskonnale nii põnevad.

Lõpetan alati sellega, et küsin, kas tahad veel mingi sõnumi, edastada või jätad selle järgmisesse raamatusse.

See jääb, jah, järgmisesse raamatusse. Kui ma praegu ütleksin, mida ma tahan lugejatele või publikule öelda, siis see tähendaks, et ma peaksin neid inimesi tundma, kellega ma räägin. Sest, tõsi küll, Britney Spears, Michael Jackson ja mina ? me kõik tahame maailma rahu, head fiilingut. Kui ma ütleks nüüd äkki, et mu järgmine raamat räägib sellest, kuidas maailmas rahu saavutada, siis ma kardan, et kõik mu lugejad jääksid lihtsalt magama. Ma arvan, et mul on veel 4-5 raamatut, mis ma võin valmis kirjutada. Siis hakkan vaatama, kas on veel midagi öelda. Kas on põhjust jätkata.

Must sai vabakutseline kirjanik alles 1995. aastal, majanduslikult on kogu aeg raske, aga selle põhjal ei saa kirjaniku kohta midagi öelda. Umbes nagu ei saa öelda, et firmajuht, kes on teeninud kõvasti kasumit, on parem kui see, kes leiutas mingi masina, mis aitab vanainimestel liikuda. Edu on väga raske mõõta? Aga kui ma 1995 vabakutseliseks hakkasin, ei olnud mul erilisi majanduslikke raskusi, mille üle kurta. See oli kokkuhoidlik elu, aga kokkuhoidlikult peavad maailmas elama miljardid. Aga mis puudutab praegust edu?  Ma teen kõik selleks, et see ei korduks samal kujul. Ma kirjutan alati uuel teemal ja üritan leida midagi, mis mind tõesti huvitab. Neid teemasid on veel 4-5 tükki. See tähendab muidugi, et kui raamatud pole Matti Virtanenist ja kinnisvaraärist, siis tõmbub lugejaskond kokku. Oma loomulikku suurusesse. Sellega elab nibin-nabin ära.