Kolme filmi puhul on sarnane ka see, et mehed on kõrvaltegelased, kah olemas ja üldiselt vajalikud tüübid, aga igapäevases elus kõrvaltegelased. Naised kui peategelased elavad kõik kannatused üle ja veavad elu edasi. „

Jüripäev” on neist kolmest kõige ambitsioonikam. Tuleb kodumaalt kaugele läinud  ja eduka lauljana Venemaale tagasi Ljubov koos oma 21aastase pojaga. Poeg ei taha, aga ema tahab kangesti minna oma lapsepõlvelinna Jurjevisse. Lähevad, tülitsevad, jõuavad kohale. Niikaua, kuni ema pargipingil tukub, kaob poeg ära. Lihtsalt kaob maa pealt ära, ei mingit jälge enam, ja edasine on ema lootusetu otsing. Mingit fantastilist realismi ei ole, sest filmis ütleb vana miilits, et Venemaal kaob aasta jooksul ära mitukümmend tuhat  inimest. Keegi kurat ei leia enam üles. Kuulus ooperilaulja hakkab tagasi tulema (või vajuma) Venemaa tegelikkusse. Kõige soojem jope on vatjovka, vana miilits on endine retsidivist, purjus naabrimees nõuab noaga vehkides raha, aga selle eest on korteriperenaisest tädikene üldiselt hea inimene. Diivast saab tasapisi lihtne vene naine. Ta otsustab jääda, et oodata oma poega. Kunagi ta peab ju tagasi tulema. Kogu viletsus ja rääm annavad võimaluse  tõestada inimese jumalikku olemust ning headust. 

Erinevalt kahest ülejäänud eespool mainitud filmist on venelased neile omasel moodsal kombel tõmmanud ohtralt võimalikke paralleele piibliga. Kadunud poja tähendamissõnad olid armsad juba Dostojevskile ja naine, kes ohverdab end alandatute ja tiisikusehaigete vangide heaks, see on ju kas just Maarja Magdaleena, aga mingit pühadust  kehastab ta ikka. Reaalsuse kõrval on ka natuke müsteeriumi, vihje, kuhu kadus poeg, on filmis sees. Lõpuks läheb kunagine kuulus ooperilaulja mööda kirikust, kuuleb õndsat koorilaulu ja tal lubatakse ka kirikukooriga ühineda. Hästi trööstitu on see elu Venemaa pärapõrgus, aga jumal aitab ja Ljubov peab kõigile katsumustele vastu, aitab teisigi.

Peaosaline Ksenia Rappoport lõi Euroopas paar aastat tagasi läbi Itaalia režissööri  Giuseppe Tornatore filmis „Tundmatu” („La Sconosciuta”, 2006), mis mitmel festivalil auhindu nopppis. Seal mängis ta ukraina prostituuti, kes pärast maffiapõrgust vabanemist läheb elama Itaaliasse, töötab koristajana ja otsib oma äraantud tütart (!).

„Jüripäev” on näide sellest, et festivalifilmil on head lootused, kui see on nii trööstitu, et tõmbab sisikonnast läbi neil, kes käivad festivalifilme vaatamas ja hindamas. 

Kurb elu vaatab vastu ka Saksa filmis „Kuu ja teised armukesed“. Tegevus leiab aset endises DDRis, s.o Ida-Saksamaal. Keskealine naine Hanna (Katharina Thalbach) kaotab töökoha, siis tundub, et kõik läheb paremaks, sest ta võidab välismaareisi ja saab uuesti tööle bensiinijaama, aga seejärel hukkub tema tütar. Veel tuleb vananeva naise ellu armastus ja seegi läheb metsa. Vahepeal ei suuda enam – Hanna paneb nööri kaela, aga kui sellest momendist  üle saab, siis surub edasi. Kõigi katsumuste väljakannatamise järel tuleb ikka mõni õnnehetk ka. Kurb ja naljakas segunevad igaveses ringtantsus. Erinevalt eespool pajatatud vene loost on „Kuu ja teised armukesed” kohati päris tõsiselt naljakas. Katharina Thalbach on varemgi mänginud intensiivseid naisi, näiteks 2007. aasta Volker Schlöndorffi Solidaarsuse liikumise algusest jutustavas filmis „Streik – Gdanski kangelanna“. Seal kehastab ta lihtsat  töölisnaist Agnieszkat, kellest saab tekkiva ametiühinguliikumise üks mootor. See film, mida võiks ka Eestis näidata.

Kolmas pärl sellest seltskonnast on Inglismaa vanameistri Mike Leigh’ film „Happy-go-lucky“. Leigh on tuntuks saanud küllaltki süngete filmidega, sedapuhku on tegemist ülimalt optimistliku linateosega, ütleme isegi et komöödiaga. Algklasside õpetaja Poppy (Sally Hawkins) on infantiilselt  optimistlik inimene, emotsionaalne ja empaatiline, avatud ja abivalmis, närvidele käiv ja päikeseline. Tema tuju juba miski ei riku, ikka näeb ta maailma rõõmsates värvides ja ikka tahab ta inimesi rõõmsamaks teha. Tema sõbranna on samuti positiivne inimene, jalad küll rohkem maas. Aga mehed, need on selliste naistega võrreldes ikka täiesti lootusetud.

Eddie Marsan autoõpetaja rollis on selline õnnetult kompleksihunnikuna puntras mees,  aga nii ehe hädapätakas, et rolli eest võiks ta panna julgelt kandideerima kõrvalosatäitja Oscarile. Filmi lõpupoole kohtub Poppy lõpuks positiivse mehega, sotsiaaltöötajaga, kes on nii ilmetu ja puine, et ta peaks endale otsa ette tätoveerima „happy-go-lucky“, et keegi teda mäletaks. Õnnetult õõnes positiivne tegelane. Poppy õemees on ka paras jobu. Seega tuleb sellestki filmist välja, et naised veavad ja kannavad elu välja. Mike Leigh  oskab leida iseäralikke situatsioone ja karaktereid oma filmidesse. Oleksid nagu päris elust, aga natuke ikka vürtsikamad.

Need kolm filmi ei anna meeste osas erilist lootust, aga niikaua, kui naised elu edasi viivad, jääb lootus kestma. Kõigi nende kolme filmi peaosalised Ksenia Rappoport, Sally Hawkins ja Katharina Thalbach on teinud suurepärase rolli, kõik kolm võiksid kandideerida mis tahes festivalil parima naisnäitleja auhinnale.