Kui selliseid lauseid ja mõtteid koguneb palju, siis kujuneb kirjanikust tavaliselt klassik. Muidugi, klassikuks nime­tamine hirmutab inimesi ja ka autoreid. Kardetakse, et see tähendab kellegi kivisseraiumist, tema staatiliseks muutmist. Tegelikult on pigem vastupidi. Klassikuks teeb ju autori see, et tema looming ei ammendu. Ikka leidub mõni uus vaatenurk, uus viis teoseid lugeda, uued põlvkonnad, kes saavad puuga pähe ja on vaimustuses ning äratavad teksti oma emotsioonidega uuesti ellu nii, et sellest saab ka nende teadvust ja elu mõjutav osa. Klassikute metamorfoosid on iga kultuuri vaimse järjepidevuse üks alustalasid.
Selles mõttes on üllatav, kui vahel arvatakse, et Undi kohta on juba kõik ära öeldud. Kogutud teoste järelsõnad, mälestusteraamat ja „Sügisballi” konverentsikogumik ei suuda ometi pakkuda nii mitmekülgse autori loomingu ammendavat vaatlust. Guugeldades leiab Undi kohta samuti ootamatult vähe materjali. Ei ole ka kuulda, et keegi kirjutaks põhjalikku Mati Undi monograafiat, isegi elulooraamatut mitte. Selle põhjal arvaksin lausa, et Undi uurimine on suures osas alles ees. 
Ühtlasi arvan, et Undi püsimisel meie aktiivses kultuuriteadvuses on suurem roll just tema kirjandustekstidel. Kuigi Unt oli fenomenaalne ka lavastajana, on tema lavastajatöid raske taasluua. Analüüsida saab ennekõike tema positsiooni teatriajaloos, aga tema uusi lavastusi ju enam peale ei tule. Teoste kordustrükke aga küll, samuti on kirjanduslik tekst autorist alati rohkem irdu: tegelased ei sure, käsikirjad ei põle.
Selget piiri lavastaja ja kirjaniku vahele küll tõmmata ei saa. Unt on oma raamatutes samuti lavastaja, kes on enne teose avaldamist paika sättinud nii tegelased, meeleolu kui ka liikumised ruumis (Undi looming on ju küllaltki ruumikeskne). Lavastajana oli Unt aga ühtaegu kirjanik, kirjandus- ja karakterikeskne demiurg. Ning muidugi lisandub Unt-argimütoloog. Argimütoloogiate kirjutamisega sai Undist iseäralik dekonstrueerija, kes samal ajal mütologiseeris kõike jälle uuesti ja omamoodi. Argimütoloogiad olid Undi jaoks teatri teine pale (argielu kui teatri vastand ja mütoloogia kui teatri osa: teater kordab oma olemusega müütilisi rituaale, rituaalid ise on alguse saanud argise tegevuse kordamisest). Teater oli Undile suur ja sotsiaalne mäng, argimütoloogiad ja kirjandus aga isiklik mäng.
Vahelduseks üks tsitaat „Argimütoloogiatest”: „Värav on muidugi piir. Mõlemal pool piiri toimub midagi, aga toimub erinevat. Ka inimene ise muutub väravast läbi minnes. Ta saab teada, kes ta on. Eriti selgelt ilmneb see passi- ja tollikontrollis”.
Sisenesin Mati Undi omailma süvenenumalt 2008. aastal, kui koostasin Tammsaare muuseumile näitust „Poiss ja liblikas. Mati Unt Tammsaare juures”. See oli näitusesarja „Tammsaare juures” esimene väljapanek. Näitust, kus on klaasi alla seatud kirjaniku raamatud kronoloogilises järjestuses, ei tahtnud me teha. Eesmärgiks oli nii-öelda installatsiooniline näitus, mis käivitab ruumikujunduse kaudu külastaja kujutlusvõime ning tekitab uusi mõtteid, seoseid, äratundmisi ja küsimusi.
Praegu on see näitus avatud Tartus Oskar Lutsu majamuuseumis. Ruumikujundus Lutsu juures erineb küll pisut sellest, milline see oli Tammsaare muuseumis. Lisatud on Lutsuga seotud materjali, Unt oli ju suur Lutsu austaja ja lavastaja. Kuid põhiline osa näitusest on jäänud samaks. Mati Undi isiksuse mitmekihilisust avavad üksteise taha ruloodele paigutatud tekstid. Kui tõmmata üks eest ära, avaneb Undi teine kiht. Kõrvale saab „kedrata” mälestusi ehk tõmmata ringiratast liikuvat mälestuste rulood. Põrandal vedelevad paberilehed Undi tsitaatidega ning telekas käib Undi loeng Tartu ülikooli vabade kunstide professorina. Nurgas vedeleb punane lõngakera, mis oli Undi lavastuste väike lahutamatu tähtis atribuut, ning aknast vaatab sisse suur kollane kass (siiski fotol). Õnnestunud kujunduse taga on Liina ja Aime Unt (kelle perekonnanimi on juhuslik kokkusattumus) ning Katre Rohumaa, kes teatrikunstnikena oskasid lisada olulisi detaile.
Sobivalt avati 2008. aastal Undi kohta veel teinegi näitus Tartu pärmivabrikus. Punane lõng oli ka seal olulisel kohal, samuti kõlas kaasa Undi autorihääl vaimukate tsitaatide näol, mis rippusid kõikvõimalikes kohtades. Tühjadesse, osalt lagunenud tubadesse paigutatud televiisorid lõid erilise atmosfääri ja parajalt sürr näitus oli kokkuvõttes väga mõjuv.
Nende kahe näituse kaudu jõuame põhimõttelise teemani: ehk oleks aeg luua Undi muuseum? Atraktiivset materjali on selleks küllaga. Undi mänguline isiksus ja looming pakuvad hea võimaluse luua omanäoline, täiesti ebastandardne muuseum. Külastatagu Prahas Kafka muuseumi või Norras Hamsuni oma – need on installatsioonilised paigad, mille üks eesmärke on oma vahenditega taasluua kirjanike loomingus valitsev meeleolu ja reaalsus. 
Iseenesest võiks ju Undi muuseum asuda kas või Mustamäel ja olla 1970. aastate vaimus kujundatud. Arhitektuur ja ruumipoeetika olid üldse Undi loomingu seisukohalt olulised. Psühhoanalüüsi austaja Unt käsitles kahtlemata ka inimest kui maja ning nägi arhitektuuris inimese hingeelulist väljundit. Näiteks Mustamäe massiarhitektuur peegeldab tema teostes massiinimese olemust.
Unt ise oli vist enam-vähem kõiges massiinimese vastand. Ta oli kahtlemata „originaal”, kelle vaimusärast on praeguses kultuuriruumis puudus. Keegi ei oska lihtsalt tema moodi mõelda. Aga tema kirja pandud mõtteid tuleks hoida taaskasutuses.
Lõpetuseks Undi mõtisklus aastast 1993 („Sügisidee”). 
„Mis sul õieti puudub? Jumal? Enesekindlus? Ja mis sul siis õieti on? Jah, mis mul siis õieti on, mõtled sa visalt. Ja siis, kui esimene päikesekiir metsa tagant sähvatab, just täpselt sel hetkel tabab ka sind valgustus. Sul on ju hing! See eristabki sind pesumasinast! Teil mõlemal on küll voolikud ja releed, aga temal hinge ei ole! Põhjendatud uhkus täidab su rinda, väljas aga jätkub valguse võidukäik. Üha uued esemed ilmuvad hämarusest ja fokuseeruvad. Trummel su sees käib üha kiiremini. Ja siis kuulad päevauudiseid. Ja siis tormad ellu rabama sulle kuuluvat saaki – ükskõik kas siis ainelist või vaimset. Jõudu sulle!”
Jõudu kõigile Mati Undi 70. sünniaastapäeval!