Bloombergi peamiseks pargi puhastamise põhjenduseks olidki avaliku korra rikkumine, terviserisk ja tuleohutus. Tema meisterlik retoorikavõte seisnes selles, et ta kuulutas hoopis protestijad linnakodanike vabaduse piirajateks (NY Times 16. XI 2011). Kuid kui protestijate selja taga on silt „99%”, millega võib end seostada peaaegu igaüks, ei piisa enam tavapärastest retoorilistest võtetest. Just see on üks protestiliikumise peaeesmärke: õõnestada kehtivaid kommunikatsioonivõimalusi ning -ruume, mida valitseb see üks protsent. Üks asi on juba kindel: protestijad ei ole enam lihtsalt möödakäijad, eriti pärast US A võimude reaktsiooni. Üheks massiivse toetuse ning valitsusepoolse segaduse võimalikuks põhjenduseks ongi just konkreetsetest nõuetest hoidumine.

Hoiakuga, mis rõhutab, et „meie olemegi meie nõudmised”, keeldutakse enese sissekirjutamisest ühtegi kindlasse poliitikasse, keeldutakse domineeriva identiteedi (nt klassi või ameti) järgi eristumisest. Giorgio Agamben kirjutab, et üks asi, mida Riik kuidagi taluda ei suuda, on ühtsus mis ei omanda ega kuuluta mingisugust identiteeti. Riik ei suuda taluda ainulisuste ühtsust, inimeste kokkukuulumist ilma igasuguse representeeritava kokkukuulumise tingimuseta.¹ Identiteeditus on tavapäraselt valitsemise seisukohalt täiesti ebaoluline, seda ei panda tähele, sest see ei kuulu ühegi tuntud kategooria alla ega takista ühiskonna jätkuvat kategoriseerimist. Üksikud „identiteeditud” ainukordsed olemisavaldused ei puutu absoluutselt valitsemisse, Agambeni sõnul – riiki. Kuid domineerivate võimusuhete seisukohalt on ohtlik just see, kui need ainukordsed identiteedivälised „olemised” hakkavad moodustama „ühisust”. See ei puuduta enam ainult üksikisikuid, vaid ühiskonna eksisteerimisaluseid, neid kommunikatsiooniviise ja võimumehhanisme, mis ühiskonnas valitsevad. Sellest vaatepunktist on täiesti mõistetav, miks protesti vastased ja poliitikud (kes küll üsna suurel määral kattuvad) järjekindlalt nõuavad, et esitataks kindlalt piiritletud eesmärgid ning defineeritud nõudmised. Nad tahavad, et protestijad ütleksid, kes nad on ja mida nad tahavad, et saaks asja ometi lõpetada, vaigistada, et kõik saaks jätkuda nii nagu enne.

Bloombergi käsk identifitseerida protestijad kui narkosõltlased ja avaliku korra rikkujad oli katse vaidlustada vastupanuliikumise legitiimsed alused, katse lülitada nad välja kehtivatest poliitiilistest-majanduslikest diskursustest. Sellega üritati protestijaid näidata irratsionaalse massina, kellel ei ole aimugi, mida nad teevad, kelle ainus eesmärk on lihtsalt laamendada. Seesugune vaade massidele, hulkadele on valitsenud juba väga pikka aega. Massina kaotab inimene igasuguse võime mõelda ning võib toota vaid kaost. XIX sajandi lõpus kirjutas Gustave Le Bon: „Loogiline argumentatsioon on hulkadele täielikult mõistetamatu ning seetõttu võib öelda, et nad ei mõtle või mõtlevad valesti ning et neid ei saa ratsionaalselt mõjutada.” Konkreetse identiteedita ühtsus on ohtlik ja, mis kõige tähtsam, juhitamatu. Liberalistliku demokraatia mudel eeldab iga üksikindiviidi käitumist vastavalt oma vajadustele. Isiklike (era)vajaduste rahuldamine on õnneliku ühiskonna lõpptulemus. Ratsionaalsena vaadeldakse eelkõige üksikisikut, kes teeb pidevalt teadlikke valikuid, milliste vahendite kaudu ennast identifitseerida. Loogilisena nähakse kuulumist tarbijakultuuri, mis kehtestab üksikisiku kui eneseküllase terviku: sinu personaalne elukindlustus, majalaen just sulle, sinu isiklik internetiportaal … sinule ainuomane pangavõlg.

Igasugune väljaastumine sellest korrast on liikumine irratsionaalsuse poole, haaratus „massiteadvusest”, millel ei ole ratsionaalsusest aimugi. Kuid, pälvinud rahvusvahelise tähelepanu, on tänu uuele meediale protestijatel võimalus kasutada kanaleid enese representeerimiseks, näitamiseks, et tegemist on läbimõeldud liikumisega. Selle läbimõelduse esitamise kaudu on võimalik ennast kehtestada ratsionaalse liikumisena. Tõepoolest, kui lugeda OccupyWallSt.org kodulehte, ilmneb, et tegemist on vägagi organiseeritud üritusega: kindlad tegevusplaanid, meditsiinilise ja toiduabi korraldamine, annetussüsteemi väljatöötamine ning – ja see on kõige tähtsam – pidev avalik enesekirjeldusprotsess. Rõhutatakse, et tegemist on ilma kindla juhita liikumisega, mille kõik liikmed on võrdsed (korrastatud anarhism) ning mille eesmärgiks on sundida „valitsejad” neid märkama. Enesekirjelduse olemasolu loob võimaluse korrastatuseks, sisemise vaatepunkti loomiseks, mis tavapäraselt jääb igasuguste protesti puhul pidama nõudmiste juurde, mille kaudu on protestijaid võimalik väliselt kirjeldada ning sisestada nad juba olemasolevatesse poliitilistesse diskursustesse. Nõudmised, millele on võimalik anda konkreetne vastus, on juba domineeriva süsteemi võit. Ühe iseloomulikuma näitena võib tuua George Bushi vastuse Iraagi sõja vastastele meeleavaldustele: just sellepärast me sõtta lähemegi, et ka iraaklastel oleks võimalik valitsuse poliitika vastu protestida.

Siiamaani on Wall Streeti okupeerijad järjekindlalt näidanud, et tegu on kindlate eesmärkidega liikumisega, ning suutnud hoiduda järele andmast nõuetele esitada oma nõudmised. Nende nõudmised on liiga keerulised lihtsalt rahuldamiseks (ehk kõrvaldamiseks): luua uus kommunikatsiooniruum, mis muudaks kehtetuks valitsevad kanalid ning sotsiaalsed positsioonid, mille kaudu inimesi kategoriseeritakse ning valitsetakse – või vähemalt kõigutaks nende legitiimsust. Kuid võidu kuulutamise võimalusest ei saa ilmselgelt rääkidagi. Valitsuse tugev reaktsioon on alles algus, nende kahtluse alla seadmine, millest on üsna lihtne väljuda – kui Occupy Wall Street ennast võitjaks kuulutaks, tähendaks see nende kaotust. Seetõttu on mõistetav nende iha pidada vastu nii kaua kui võimalik ning anda teada: me oleme siin ning me ei kao kuhugi. Ebamugavused kindlasti jätkuvad, samamoodi ka katsed muuta rahutused mugavaks (vastuoluline sõnaühend muidugi). Kõige tähtsam on protestijate vaatepunktist haarata üha enam kommunikatsiooniruumi, laiendada enesekirjeldust ning tühjendada aina rohkem identiteete nende positsioonidest ja tähendustest. Suurim kujuteldav võit oleks loomulikult politseinikud, kes kuuluvad kahtlemata 99% hulka, kuid kes on siiamaani neile vastu töötanud, tõkestades isegi protestijate liikumist New Yorgi tänavatel, eriti linnapea Bloombergi elurajoonis.

1 Giorgio Agamben, The Coming Community. University of Minnesota Press, Minneapolis 2005, lk 86.