Ta oli kunagi mässaja: punkar, hevikas, futu, goot või muidu mitteformaalne noor. Ta oli vastu, impeeriumi ahistuse ja halluse vastu. Mõni ta sõber oli lihtsalt vastu, mõni oli suisa vabadusvõitleja, Eesti Vabariigi eest. 

Siis tuli see vabariik. Õige vastaline pole kunagi rahul. Metsaline ei taltu. Mõni pidu läks pikaks. Mõni prillidega pugeja jõudis elus ette. Tema aga, tema ei teinud kompromisse. Pulli peab saama. 

Hingelt noor, küll kere tuleb järele. Edukultus on talle läila. Eesti Vabariik ei tee kedagi õnnelikuks. Vanasti maksis õlu 11 kopikat.  

Kunagi oli kõigest pohhui, nüüd vaata, et ots otsaga kokku tuled. Naine läks ka ära. 

Meedia on ära ostetud, reformikommunistid uue Kremli ehk Brüsseliga vandenõu sõlminud. Algul tulevad Süüria põgenikud, siis mõeldakse välja koroona, eesmärk on kaotada rahvus, mille eest nad omal ajal võitlesid (loe: miilits pani purjus peaga lällamise eest kongi).  

Vanade sõpradega saab ikka vahel nalja ja kalja, aga need raisad, Brüssel, valitsus, propagandameedia, tervishoiumaffia, käsivad sundkiibistada, ei tohi enam käia restoranis ega teatris („Eesti matus“ oli ju äge – ja kui õige pealkiri veel!). Liberid ei luba ilma maskita poodigi!  

Ta seisab Vabaduse platsil. Õlg õla kõrval teiste mässajatega. Samadega, kes aasta tagasi nõudsid baaride, kinode ja teatrite sulgemist – rangemaid piiranguid, et liberastid ei saaks katku ajal lõbutseda.  

Ta läheb koju. Ta on vihane. Noorus ei tule iial tagasi. See jäi nõukogude aega. Elu oli siis lihtne. Nüüd aga … kõik on persse keeratud.