Eesti keelde on jõudnud Maryse Condé romaan „Mangroovi ületamine“ („Traversée de la mangrove“, 1989). Guadeloupe’il sündinud Maryse Condé on üks Kariibi silmapaistvaimaid prantsuskeelseid autoreid, enim tunnustust on ta pälvinud oma ajalooliste romaanide eest. Condé on elanud maailma eri paigus ja kultuurides – Guadeloupe’il, mitmes Aafrika riigis, Ameerika Ühendriikides, Mandri-Prantsusmaal – ning see avaldub ka tema loomingus. Näiteks „Ségou“ jutustab praeguse Mali aladel asunud võimsa bambara impeeriumi õitsengust ning sellele järgnenud raputusest, mis kaasnes Euroopa kolonisaatorite ja orjakaubandusega. Romaani „Mina, Tituba… must Salemi nõid“ keskmes on mustanahaline naine, tegelaskuju, kellest sai teose ilmumise aastaks (1986) tema soo, rassi ja sotsiaalse kuuluvuse tõttu raamatutest liiga harva lugeda. Järgnevalt kõneleb Maryse Condé ühest oma tuntuimast romaanist „Mangroovi ületamine“, mis laotab lugeja ette autori kodusaare Guadeloupe’i ajaloo.
„Mangroovi ületamine“ on esimene romaan, mis on teie muljetavaldavast loomingust eesti keelde jõudnud. Ühtlasi on see üldse esimene eestindatud romaan prantsuskeelsetelt Kariibi ja Guadeloupe’i autoritelt. Missugune koht on „Mangroovi ületamisel“ teie loomingus?
Iga romaan püüab edasi anda tegelaskujude ning ühtlasi autori soove ja unistusi. Ma ei tea, kas ma sain sellega „Mangroovi ületamises“ hakkama. Aga see on üks mu enda lemmikraamatutest. Kindlasti on see mu kõige guadeloupe’ilikum romaan.
Kuidas sündis „Mangroovi ületamise“ lugu ja soov see romaanis kirja panna?
Seda on keeruline paari lausega kokku võtta. Ma soovisin näidata Guadeloupe’i kõrvaliste eest varjatud külge. Olla koloniseeritud – mida see tänapäeval tähendab? Tahtsin selle küsimuse üle mõtiskleda. Olin end natukese aja eest Guadeloupe’il Montebello külas sisse seadnud, pisut nagu Francisco Sanchez, ja jälgisin ühiskonda enda ümber, samal ajal kui kohalikud elanikud püüdsid minust aru saada.
Annate „Mangroovi ületamises“ ühtaegu empaatilise ja kriitilise pilgu läbi edasi kodusaare elu 1980ndatel, valusat koloniaalminevikku ja selle pingelisi järelkajasid. Kui kirjutaksite „Mangroovi ületamise“ 2023. aastal, kas teie lähenemisnurk erineks?
Minu lähenemisnurk jääks samaks. Guadeloupe ei muutu ja püüab ikka veel endas selgusele jõuda. Ühed on iseseisvuslased, teised on rahul praeguse olukorraga, see tähendab, ülemeredepartemangu staatusega. Tegelikkus on mitmetahuline ja vastuoluline.
Igas peatükis saab sõna üks külaelanikest, kõik erineva tausta ja taagaga. Kuidas need tegelaskujud sündisid?
Tegelased pärinevad sellestsamast Guadeloupe’i külast, kus ma elasin. Nad moodustavad Guadeloupe’i ühiskonna mikrokosmose ja esindavad Antillide elanikkonna kõiki seisusi, kihte, klasse. Surnuvalve on guadeloupe’laste elus äärmiselt tähtsal kohal. Soovisin seda iga hinna eest lugejatele tutvustada.
Kas mõni tegelastest-lugudest on teile kuidagi erilisem, südamelähedasem?
Jah, Xantippe, sest ta kujutab maad tema igavikulisuses.
Guadeloupe’i loodus näib olevat suisa omaette tegelaskuju.
Jah, Xantippe sümboliseeribki loodust, faunat ja floorat, tuult, mägesid ja eelkõige sedavõrd muutlikku merd.
Millised lood, inimesed, paigad või teemad inspireerivad teid praegu? On teil parajasti käsil mõni projekt?
Praegu panen kirja oma perekonna lugu. Pidasin isa ja ema keerukateks isiksusteks: nad näisid olevat pisendatud selleks, kelleks ühiskond oli andnud neile loa saada. Tegu on autofiktsiooniga, milles põimuvad eri paigad ja ajastud. Samuti tegelikkus ja väljamõeldu – le mentir-vrai ehk „tõsivale“, nagu ütles Aragon.
Missugused kirjanikud ja tekstid on teid mõjutanud?
Prantsuse kirjandus: Gustave Flauberti „Madame Bovary“, samuti Aragoni ja François Mauriaci teosed. Mulle meeldib ka inglise kirjandus – Emily Brontë „Vihurimäe“ on raamat, mis andis mulle soovi kirjanikuks saada.
Kariibi ja Guadeloupe’i kirjandus pole eesti lugejale veel eriti tuttav. Kas sooviksite esile tuua mõnd autorit või teost?
Frantz Fanoni „Maailma neetud“ („Les damnés de la terre“) ja „Must nahk, valged maskid“ („Peau noire, masques blancs“), Aimé Césaire’i „Sünnimaale naasmise päevik“ („Cahier d’un retour au pays natal“) ja „Kõne kolonialismist“ („Discours sur le colonialisme“) ning Martinique’i kirjaniku Raphaël Confianti looming.