Vabadus on kohv. Just see, mida ma praegu „Vabaduse platsi“ veergu kirjutades joon. Kohv on mulle tähtis ja mitte ainult hommikuti, vaid ööpäev läbi. Ma ei saa selleta hakkma.  

Kohvi joon ma mustalt. Ei lisa sellele koort ega piima, ei topi sinna suhkrutükikesi ega vala alkohoolseid lisandeid. Tavaline lihtne must kohv. Harjumus, milleni olen aastatega jõudnud. See ei tähenda, et ma teisi kohvivalmistamise viise ei oleks proovinud. Ikka olen, lihtsalt minu maitse-eelistus on praegu selline. 

Loomulikult annan endale aru, et teised ei pruugi minu maitse-eelistust jagada. Ma ei lähe arust ära, kui keegi oma kohvile koort peale valab või seda siirupi või mõne kangema joogiga vürtsitab. Nende jook, nende asi on otsustada, kuidas nad seda joovad. Vaielda teise kohvijoojaga on mõttetu. Kohv on sügavalt isiklik asi. 

Samuti ei leia ma, et kõik üleüldse peaksid kohvi jooma. Ei pea. Maailm on erinevaid jooke täis. Suure saladuskatte all võin öelda, et ka mina joon teisi jooke. Või noh, mis siin ikka salatseda, joongi. Miks peaksin häbi tundma, kui ma vahel tahaksin hoopis klaasikest veini? 

Siinkohal tuleb märkida, et mulle meeldib, kui saan linnas kohvi igalt poolt kätte. Vahet pole, kas kohvikust, baarist või kioskilaadsest paigast. Peaasi, et on. Kuid ka siin leian, et minu vajadus kohvi järele ei tähenda seda, et kinni tuleks panna kõik mahlabaarid või nõuda, et kohvikud enam teed ei pakuks. Valik peab olema. 

Ka ei lähe ma kelleltki jooki käest rebima, et seda maha kallata. Ükskõik kui jäle mulle see jook ka ei tundu. Iga kohviarmastaja võib selgitada, mis juhtub inimesega, kes teise hommikukohvi maha valab.