„Eiei, pole vaja eraldi kilekotikesi, te võite juustu ja kaneelisaiakese ühte panna,“ püüan meie külapoe müüjale selgitada, et üks on parem kui kaks. Vähemalt kilekottide arvestuses. Muidugi olen ma keskkonnateadlik tarbija ning seetõttu ka asjade ülepakendamise vastu.
Suured toidukaubandusketid eesotsas Rimiga pasundavad, kuidas nemad rohepööravad planeeti, kui kutsuvad üles loobuma kilekottidest. Jah, mina ja paljud teised võtame seda üleskutset iga päev kuulda. Me oleme tublid tarbijad. Ma ei võta kassajärjekorras sealt lindi alt riiulist mitte kunagi kilekotti, vaid ikka paberkoti. Sest esiteks saan ma sellega viia kraami koju, siis saab sellega mängida mu kass ning lõpuks kasu tan seda prügikotina kraanikausi all kapis, kust ta rändab prügimäele lagunema. Korduvkasutus enne kõike, eksju.
Kilekotid puu ja juurvilja osakondades ning kassalindi all riiulis on siiski kõigest jäämäe veepealne osa. Käsi püsti, kellel on olnud asja mõne toidu või veel parem ehituspoe laopoolele. Mis te arvate, mille sisse pakitakse kõik need tuhanded alusetäied toitu ja telliskive, mis Eestis iga päev omanikku vahetavad? Õige, pakkekile sisse. Vaba käega ja paksult ümber kaubavirna mässitud kile sikutatakse sealt maha toore jõuga. Sellest saab hea hunniku prügi, mis rändab kasutuskõlbmatuna kaubahoovi prügikonteinerisse, kust see muidugi lendlema pääseb. Väiksemad kilejäägid jäävad seejuures tihti maha vedelema, ootama iganädalast sisse ostetud kojameheteenust. Kui kaubahoov asub veel linna ääres lageda peal ja on ümbritsetud traataiaga, siis piisab ühest tuulisest päevast, et kõikjal seal ja selle ümber vedeleks kileprügi.
Ma ei vaidle vastu, et kliimale tulevad kasuks vastutustundlikud tarbijad, kuid ma olen seda meelt, et kliimale tulevad veelgi rohkem kasuks vastutustundlikud tootjad. Kes loobub esimesena pakkekilest ja millal?
