Tuuleklaasi fenomen kui nähtus pole seotud autoehitusega, vaid hoopis putukate maailmaga.¹ Juba mitu aastat ei ole vaja auto esiklaasi putukalaipadest puhastada, ja seda olenemata sõidukiiruse kasvust maanteedel ja uute autode paremast aerodünaamikast. Seda on ilmselt märganud iga roolikeeraja, kel vähegi pikem juhistaaž. Taanis on kahel teelõigul 20 aastat (1997–2017) kestnud uuringus mõõdetud tuuleklaasil surnud putukate arvu. Sel puhul korrigeeriti isegi selliseid muutujaid nagu kellaaeg, kuupäev, temperatuur ja tuule kiirus. Uuringu tulemusena tuvastati tuuleklaasil hukkunud putukate arvukuse 80% langus. Selgus ka, et uuemad, parema aerodünaamilise konstruktsiooniga autod tapavad rohkem putukaid kui vanad autod. Suurbritannias hindasid 2021. aastal Kent Wildlife Trust ja looduskaitse heategevusorganisatsioon Buglife sõidukite numbrimärkidele jäänud hukkunud putukate arvukust. Leiti, et putukate arvukus Kenti maakonnas oli võrreldes 2004. aasta tulemusega 72% vähenenud. Pärast Berliini müüri langemist on Saksamaa kaotanud kolmveerandi kaitsealadel ja looduskaitsealadel elutsevatest lendavatest putukatest. Taani kaitsealadel on kadu 1990. aastast tänapäevani 97%. Puerto Rico vihmametsades võrreldi aastatel 1976-77 kuni 2011–2013 lendavate putukate biomassi. Püüdevõrkudes leiti langus olevat (vastavalt juuli ja jaanuari uuringutes) 97% ja 98%, kleepuvatel püünistel oli langus 86% ja 62%. 2015. aastal täheldati Suur­britannias 56% ja Tšehhimaal 50% hariliku lepatriinu arvukuse vähenemist. Kahjuks ei ole Eesti kohta palju teada. 1974. aasta kuumal ja põuasel suvel oli Võsu ja Käsmu rannajoon kahe-kolme sentimeetri ulatuses kaetud uppunud lepatriinudega. Rannateel jalgrattaga sõitjale põrkasid lepatriinud ühtepuhku vastu nägu. Kui neid putukaid nõnda palju oli, siis jätkus nende kasvuks elupaiku, söögiks lehetäisid jt ohvreid. 2021. ja 2022. aastal olid mu aias musta leedri ja rooside võrsed paksult lehetäidega kaetud, ent terve suve jooksul kohtasin vaid üksikut lepatriinut.

Kriis juba käes

Roolikeerajal on vaja jõuda õnnelikult soovitud ajaks sihtkohta, liikluses osalejale pole surnud putukate arvukus tuuleklaasil või numbrimärgil tähtis. Tüütuks peetud putukate osalust looduskeskkonnas lihtsalt ei teadvustata, neid ei väärtustata. Hoolimata sellest, et putukad on toiduks lindudele, nahkhiirtele, siilidele, kahepaiksetele ja kaladele vees – neile, keda imetletakse ja kellest loodusesõbrad hoolivad. Šveitsi Baseli ülikooli teadlase Martin Nyffeleri 2018. aastal avaldatud hinnangu järgi tarbivad linnud maailmas igal aastal üle 400 miljoni tonni kõiksuguseid putukaid, sealhulgas ööliblikaid, lehetäisid, mardikaid, rohutirtse, ritsikaid ja muid lülijalgseid. Sama kogus putukaid kulub toiduks sipelgatele. Maailma ämblikud toituvad vaat et 800 miljonist tonnist putukatest. Esitatud arvud osutavad putukate tähtsusele Maa ökosüsteemis. Linnustatistika kohaselt on maailmas 11 158 linnuliiki. Nendest on enam kui 6000 peamiselt putuktoidulised. Uuring näitab, et metsas elavad linnud tarbivad umbes 300 miljonit tonni putukaid. Viljapõldudel, rohumaadel, savannides, kõrbetes ja tundras elavad linnud söövad ära 100 miljonit tonni. Maanteede äärde pannakse kevaditi hoiatavaid silte „Ettevaatust, konnad teel“, ent putukapuuduse korral teele tulijaid konni ei olekski. Samuti täidavad putukad tähtsat osa biojäätmete lagundamisel ja aitavad toitaineid läbi pinnase ringlusse võtta. Nad on maismaa ökosüsteemide ja ka süsinikuringluse üks aluseid. Olenemata inimese suhtumisest vajame putukaid rohkem kui nemad meid. Tuuleklaasi fenomen leidis maailmas laialdast kajastust 2017. aastal, pärast seda on meedias hakatud putukate arvukuse vähenemise teemat käsitlema.

Kolmveerand Maal kasvatavatest põllu- ja aiakultuuridest vajab putukatega tolmeldamist. Selle „teenuse“ väärtust hinnatakse aastas 235–577 miljardi dollarile.

Eriti teeb muret mesilaste ja kimalaste arvukuse vähenemine. Nende puudus ohustab väiketalupidajaid siin-seal Aasias, Aafrikas ja Lõuna-Ameerikas. Just nemad sõltuvad kõige rohkem tolmeldajatest. Väikefarmeri haritava maatüki toodang ei ole mõeldud kauplemiseks või müügitulu saamiseks – see on iseenda, pere ja kogukonna toitmiseks, ellujäämiseks tuleb ise põllusaadusi kasvatada. Kui nad ei suuda seda teha, nende võimekus väheneb, siis jääb üle vaid lahkuda, aga see põhjustab rändekriisi. Muidugi on veel võimalus käsitsi tolmeldada, kuid seda on praktiseeritud vaid mõningates Hiina piirkondades.

Poliitikud ja ajakirjandus hoiatavad kliima soojenemise ja saabuva energiakriisi eest ega pane tähele, et looduses, väljaspool linnakeskkonda, on kriis juba käes. Teadlaste 73 uuringu kokkuvõttes on leitud, et kohalike putukate väljasuremise kiirus on kaheksa korda kiirem kui selgroogsete loomade oma. Samas tempos väheneb ka putukatest toituvate loomade toidubaas. Üks põhjus, miks ülemaailmne probleem putukate hävingust pole inimeste teadvusse jõudnud, peitub neid loomakesi uuriva teadusharu – entomoloogia – arengulanguses, samal ajal kui teisi bioloogia erialasid finantseeritakse ja soodustatakse. 2019. aasta entomoloogia kongressil ütles saksa juhtiv entomoloog Jürgen Gross, et putukatundjad ise on juba ohustatud liik, sest ülikoolid on kaotanud palju eksperte ja vastavate spetsialistide juurdekasv väheneb.

Hääletu kevad

1962. aastal ilmus Rachel Louise Carsoni raamat „Hääletu kevad“, mis tõlgiti eesti keelde 1968. aastal. 1960. aastal oli pestitsiidide kogutoodang maailmas 272 000 tonni. Hoolimata Carsoni raamatu suurest ülemaailmsest mõjust oli ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) andmetel pestitsiidide toodang 2020. aastaks suurenenud 2,7 miljoni tonnini aktiivaines, koos abiainetega aga 4 miljonit tonni aastas.² Siinjuures ei ole suurenenud mitte üksnes kogutoodang, vaid ka sortiment. 1998. aastaks oli registreeritud ligi 50 000 pestitsiidi nimetust. Nüüdseks on nendest juba tuhanded varem ohutuks peetud keelu alla pandud. Tarbitud pestitsiididest kulub toimeainete poolest umbrohu tõrjeks 32%, seen- ja bakterhaiguste vastu 33% ja putukatõrjeks 27%. See jaotus on FAO andmetel olnud viimase kümne aasta jooksul stabiilne.

Põldudele pritsitavate pestitsiidide kogusest jõuab alla 1% haigustekitaja või kahjurini. Kui hektarit (10 000 m²) põllumaad töödeldakse putuka­mürgiga, siis piltlikult öeldes jõutakse sihtmärgini vaid 100 ruutmeetri suurusel alal, seevastu 9900 m² suuruselt alalt levivad pestitsiidid keskkonda – õhku, mulda, põhjavette, toidukultuuridesse. Mõnevõrra efektiivsemad on umbrohu­tõrjeks kasutatavad herbitsiidid, millest Greenpeace’i andmetel jõuab siht­märgini kuni 30%. Pestitsiidide kasutamisest tekkiv kõige suurem häda on see, et töödeldakse põldu või istandust, mitte aga haiguste ja kahjurite kollet. Kultuurtaimede pindalane töötlemine pestitsiididega ei eelda teadmisi haigustekitaja või kahjuri kohta. Piisab mürki pritsiva masina tundmisest ja põld või istandus on töödeldud. Integreeritud taimekaitse korral väheneks mürkkemikaalide vajadus kuni 100 korda, ent keemiatööstuse lobitöö välistab looduslähedasemad lahendused.

Mõned teadlased on võrrelnud lindude arvukuse vähenemist ja surma püramiidiga pestitsiididest: see, mis leitakse ja registreeritakse, on püramiidi tipp. Püramiidi põhi esindab enamikku lindude surmadest, mis on pestitsiididega seotud ja jäävad avastamata. Viimase 50 aasta jooksul on haude­lindude arvukus Ameerika Ühendriikides ja Kanadas vähenenud 3 miljardi võrra, kogu Euroopas on 40 aastaga linde vähem 600 miljonit. Looduskaitse püüab tagada haruldaste seene-, taime-, linnu- ja loomaliikide säilimise, müügi­mees aga soovitab farmerile efektiivselt toimivaid kemikaale kahjurite, taimehaiguste ja umbrohtude vastu, süvendades sellega pestitsiidisõltuvust. Andmete analüüs vahetult pärast Teist maailmasõda näitas, et iga täiendav väetisele või pestitsiididele kulutatud dollar suurendas toodangut keskmiselt 3–5 dollari võrra. Pole ime, et põllumehed asusid uusi kemikaale ostma, mõtlemata mõjust ökosüsteemile ja rahvatervisele. Olenemata Rachel Carlsoni juba kuuekümne aasta eest osutatud probleemidest teenivad ettevõtjad putukate tapmisega endiselt tohutut kasumit. Sellel on otsene mõju elusloodusele, kuid tööstusharu tehtav reklaam mõjutab kahjustavalt putukatesse suhtumist ja soodustab eelarvamuste teket. Võimendatakse lugusid, mis soodustavad pestitsiidisõltuvust, sealjuures ignoreerides teadust, tõendeid ja suuremat keskkonnapilti, et looduslähedase tootmiskultuuri puhul ära kasutada hirmu võimaliku toidunappuse ees.

Rohutirtsu efekt

Erinevalt tuuleklaasil hukka saanud tiivulistest putukatest, kelle liigiline koostis jääb tähelepanuta, on inimestele vajalikud seltsingulised putukad pälvinud hoole. Seltsinguliste putukate biomassi Maal on hinnatud 700 miljoni tonnile. Mesilaste jälgimine ja nende elutegevuse uurimine annab aimu pestitsiidide toimest putukamaailmale. Kultuurtaimede töötlemisel pestitsiididega satuvad nende jäägid õietolmule, mida mesilased tarusse kannavad. Mesilastarudes on tuvastatud 121 agrokemikaali ja nende laguprodukti, kusjuures õietolm on keskmiselt saastunud üheksa pestitsiidiga, üksikjuhtumil isegi 21 toimeainega. Teisisõnu, keskmine mesilaspere ja neile varutud toit on tõeline pestitsiidide supp, mis on kombineeritud igal võimalikul viisil. Kuna mesilaste korjemaa on kõigest kaks-kolm kilomeetrit, tekib küsimus, kas tõesti kasutatakse nii piiratud ulatusega põllupinnal nii suurel arvul eri pestitsiide. Vastus peitub ilmselt eespool esitatud tõdemuses, et 99% taimekaitsevahenditest (loe: mürkkemikaalidest) hajub loodusesse aurustumisel, tuule ja pinnaveega. Mürkkemikaalide loodusesse hajumine selgitab enam kui kliima soojenemine asjaolu, miks isegi looduskaitsealadel putukate arvukus väheneb.

1980. aastate alguses avastati, et riisi­põldudel kasutatud pestitsiidi lindaan esineb parasvööndi ja Arktika alade pinnases ning veekogudes suuremas kontsentratsioonis kui riisipõldudel, kus seda kasutati.³ Leiti, et paljud pestitsiididena kasutatavad püsivad orgaanilised saasteained (persistent organic pollutants, POP) lenduvad koos vee aurustumisega soojenenud aladel õhku ja langevad pärast atmosfääris jahtumist uuesti maapinnale. Nähtust hakati nimetama globaalseks destillatsiooniks ehk rohutirtsu efektiks.⁴ Need POP-ühendid (ka elavhõbe) käituvad nagu rohutirtsud tõustes korduvalt õhku ja langedes maapinnale, ka sinna, kus mürgiprits üle ei ole käinud. Globaalne destillatsioon võimaldab POP-ühendite kokteili teket, mille puhul koosmõju kumuleerub. Globaalse destillatsiooni mõjul nihkuvad loodusesse paisatud mürkkemikaalid üha lähemale poolustele, kus aurustumist enam ei toimu. Ent kliima soojenemisest tingitud jää sulamine poolustel viib polaaralale ladestunud POP-ühendid taas ringlusse.

Ka seenhaiguste tõrjeks vajalikke fungitsiide kasutatakse tavaliselt õitsemise ajal, kui mesilased otsivad nektarit. See ajastus ohustab mesilasi. On täheldatud, et mesilased eelistavad saastumata kontrolliga võrreldes suhkruvett (kunstlikku nektarit), millele on lisatud fungitsiidi. Teised uuringud on näidanud, et õietolmu graanulites esinevad pestitsiidijäägid pärinevad sageli teistelt taimedelt, mitte ainult töödeldud põllukultuuridest, isegi kui valdavalt on tegu põllumajandusmaastikuga.

Muidugi tekib küsimus fungitsiidide toimest mesilastele ja teistele putukatele, sest need on mõeldud vaid seenhaiguste tõrjeks. Erinevalt laboratooriumides peetavatest katseloomadest on putukatega tehtavad uuringud suhteliselt haruldased. Mõningad andmed on siiski näidanud, et putukamürkide toksilisus kahekordistub fungitsiidide toimel ja mesilaste vastupanuvõime haigustele väheneb. Need uuringud kinnitavad Rachel Carlsoni tähelepanekut, et kemikaalide kombinatsioonid teevad rohkem kahju kui eraldi ained.

Küllaltki hoolikalt on uuritud umbrohutõrjeks laialdaselt kasutatava glüfosaadi (Roundupi toimeaine) mõju mesilaste liikidele. Meemesilaste puhul on täheldatud vaklade suremust enne valmikuks saamist. Korjemesilaste puhul kahjustas glüfosaat nende meele­organeid, mis aitavad leida korjeks sobivaid taimi ja kodutaru. Kimalaste puhul leiti, et glüfosaat kahjustab võimet hoida oma kolooniaid õigel temperatuuril. Suutmatus reguleerida koloonia temperatuuri avaldab mõju kimalaste võimele kasvatada järgmist põlvkonda.

Rachel Carson ei maininud ohustatud liikide seas putukaid. Ometi on neil otsene seos kevadhäälte kadumisega. Kõikide pesa hoidvate laululindude pojad saavad täiskasvanuks toitudes putukatest ja teistest selgrootutest. Toitumisvõimaluste vähesus tingib järglaste arvukuse kahanemise. Teisest küljest on putukatel suur kohanemisvõime ja nad on muutunud paljude kemikaalide toimele vastupanevaks ehk resistentseks. Alates pestitsiidide leiutamisest on kahjurite ja umbrohu resistentsus kogu maailmas kiiresti arenenud. 2014. aastaks oli pestitsiidiresistentsus registreeritud 954 kahjuriliigil, sealhulgas 546 lülijalgsel, 218 umbrohul ja 190 taimehaiguse puhul kogu maailmas. On teada, et selletaolise kohanemisvõime tõttu suurendatakse kemikaalide kogust, millega põldu töödeldakse. Samal ajal puuduvad andmed, kuidas need toime kaotanud kemikaalid mõjuvad toiduahela kaudu putukatest toituvatele lindudele ja loomadele.

Putukate arvukuse vähenemine ei ole seotud üksnes pestitsiidide kasutusega. Jõgede uurimisel Kesk-Walesis avastati, et temperatuuri tõusul 1 °C võrra kaasnes 21%-line putukate vähenemine. Erinevalt lindudest ja imetajatest oleneb kõigi putukate elutegevus välistemperatuurist. Putukad eksisteerivad kitsas temperatuurivahemikus, olles sõltuvad kliima soojenemisest ja kohalikest tingimustest. Putukad ei ole ka suured rändurid (erandiks Põhja-Ameerika monarhliblikad). Seetõttu võib arvata, et Eestis täheldatav tuuleklaasi fenomen kajastab meie endi tegemisi, või on keskkonnamürkide globaalset destillatsiooni alahinnatud ja tähelepanuta jäetud.

Kaks hunti ja üks lammas

Tööstusajastu algusest saadik on maha raiutud kolmandik maailma puudest, looduslikud rohumaad on haritud suurteks põllumassiivideks, kus üks põllukultuur võimaldab efektiivsemat kasvatamist ja koristust. On rajatud uusi maanteid, raudteid, kaevandusi, linnu ja asulaid. Niimoodi kaovad vajalikud elupaigad. Peale kasvuhoonegaaside põhjustab kogu eespool nimetatud inimtegevus temperatuuri lokaalset muutust, mille suhtes on kõigusoojased elusorganismid, sealhulgas putukad, väga tundlikud.

CO₂ kvoodid, tuulikute ja päikesepaneelide ehitus on kui silmaklapid, mis ei lase pead kõrvale pöörata ja näha, mis on loodusele katastroofiliselt toiminud ja toimib. Tuuleklaasi fenomen seisneb ka selles, et auto esiklaasile jäänud surnud putukad häirisid kõiki, ent puhas tuuleklaas ei pane häirekella helisema ei kliimaaktivisti, ajakirjaniku ega poliitiku peas. Vastuolu on seegi, et süsihappegaasi me oma silmaga ei näe, ent putukate, kahepaiksete, kalade, lindude, nahkhiirte, siilide ja jäneste arvukus on silmanähtavalt kahanenud.

Linnaelanik ei tea ega pane tähele, et kevadine linnulaul on minetanud varasema mitmekesisuse ja valjuse. Eakama inimesena võin öelda, et minu meelest oli varem rohi rohelisem ja taevas sinisem, ka linnulaul valjem. Ent hoopis üllatavam on tõdemus, et suve lõpp ja varasügis on juba pea hääletud. Ei ole enam kuulda rohutirtsude häälitsusi või üksikuks jäänud tirtsu sirina järsku katkemist, kui talle lähenetakse.

Eestis on linnaelanike arv on tõusnud 70% piirini. Maapiirkonnad jäävad järjest inimvaesemaks. Põllu- ja metsatööde masinad on järjest tootlikumad ning nende kasutamine suurtel pindadel on efektiivne. Nii vähenevad kulutused transpordile ja tööjõule. Tootlikumate seadmete kasutusele võtmine on õigustatud, ent sellega kaasneb looduslike elupaikade ja ka töökohtade vähenemine maal. Riigikogus ei ole esindatud ühtegi täielikult maapiirkondadele ja looduskaitsele pühendunud parteid. Winston Churchill olevat öelnud, et demokraatia on see, kui kaks hunti ja üks lammas arutavad, mida õhtuks süüa. Linnaelanike pidev kasv võimaldab demokraatlikult otsustada Rail Balticu, uute maanteede ja sõjaväe harjutusala piirkonda jäävate putukate, lindude ja loomaliikide elukeskkonna säilimise ja inimeste heaolu üle. Teadusuuringute rahastamistki suunavad linnas elavad ametnikud, arvestamata putukate osa ökosüsteemis ja vastavate spetsialistide koolitamise vajadust.

Tõnu Kurissoo on bioloog.

1 https://en.wikipedia.org/wiki/Windshield_phenomenon

2 https://www.fao.org/3/cc0918en/cc0918en.pdf

3 Geoffrey Lean , World Industry poisons Arctic purity. – Independent on Sunday 15. XII 1996.

4 https://en.wikipedia.org/wiki/Global_distillation