Novembris 2023 ja märtsis 2024 käisin kaks korda Marie Underi jälgedes Stockholmis. Ei, ma ei käinud jalutamas Stockholmi äärelinnas Mälarhöjdenis, et näha neid kaljusid, kust puhus üle „Must tuul“. Olin hoopiski broneerinud külastuse Rootsi Akadeemia Nobeli raamatukokku, et leida jälgi, mil viisil luges Nobeli kirjandusauhinna komitee Marie Underi luulet.

Rootsi Akadeemia Nobeli raamatukogu asub Stockholmi vanalinnas Nobeli auhinna muuseumiga samas majas, kuid sinna sisse pääseb üsna märkamatust küljeuksest. Raamatukogu on avatud kõigile huvilistele, aga ilmselt peab olema natuke nohik, et õigel ajal õigesse kohta sattuda. Lahtiolekuajad on üsna piiratud: üldse mitte iga päev ning mõnikord pärastlõunati, mõnikord õhtuti, suvel on raamatukogu üldiselt kinni. Sellegipoolest on see väike kultuurne oaas keset vanalinna ja tore koht, kus kvaliteetkirjandust lugeda.

Olin arhiivis teadlasena: uurin Tartu ülikooli doktorandina rootsi keelde tõlgitud eesti kirjanduse käekäiku. Kirjanike liidu vastne juht Maarja Kangro on andnud mõista, et tema üks eesmärke on Nobeli kirjandusauhinna toomine Eestisse. Meie autoritest oli just Under esimene ja ühtlasi sellele tunnustusele üsna lähedale jõudnud kandidaat ning tema „juhtum“ on ka nüüdseks avatud (sellest on kirjutanud näiteks Tauno Vahter). Jaan Kaplinski ja Jaan Krossi aktuaalsus Nobeli komitee lugemislaual 1990. aastatel on veel saladuselooriga kaetud – protokollid on salastatud 50 aastaks.

Kandidaatide sõelumiseks on Rootsi Akadeemial ülemaailmne võrgustik auväärt institutsioonidest, kes esitavad auhinnale oma kandidaate. Marie Underit on alates 1945. aastast preemiale esitanud kõigepealt professor Ants Oras ning seejärel mitmel järjestikusel aastal Rootsi endine peaminister Hjalmar Hammarskjöld (1862–1953).

Kuigi ma teadsin, et Oras on Underi luulet saksa keelde tõlkinud, olin sügavalt üllatunud, nähes, kuidas Underi kandidatuur seisabki peamiselt kahel ülikoolisambal – professor Ants Orase käsikirjalistel(!) tõlgetel ja tema Underi loomingu ülevaatel ning Eestis skandinavistikat õpetanud professor Per Wieselgreni asjatundjaarvamusel, millele olid lisatud mõned proosatõlked rootsi keelde. See liigutas mind väga. Kõigest kaks inimest. Nende pühendumine. Tutvustan Orase ja Wieselgreni tegevust ja argumentatsiooni peagi lähemalt oma teadustöös.

Underile lisandub ajapikku rahvusvahelisi tunnustajaid ja nomineerijaid nii Londonist kui ka Soomest, kuid alates 1950. aastast suureneb märgatavalt ka kandidaatide hulk. Kui see aastal 1946 oli 22, siis neli aastat hiljem, 1950. aastal juba 54. Üleilmastumine muudkui hoogustub ning 1969. aastaks on nomineerituid juba 184. Nii et hindamisel läheb käiku rohkem välistamise meetod. On ilmselge, et võimalused 22 või 184 kandidaadi hulgast valituks saada on hoopis teised. Seega Underi võimalused olid suurimad just vahetult pärast esma­nomineerimist. Umbes 200 ringis on kandidaate ka tänapäeval.

Kui tahes mõjukad on toetajad, kes lumepalli veerema löövad, on ometi tarvis ka neid ümbritsevat elavamat kirjandusringlust – tõlkeid suurtesse keeltesse ning Nobeli auhinna puhul arvesse tulemiseks tõesti ka tõlkeid rootsi keelde. Seda on näidanud muu hulgas Kaplinski retseptsioon.* Esitatud kandidaadi silmapaistvusse võiks uskuda rohkem kirjandusmaailma inimesi kui üks tohutult võimekas professor-tõlkija. Ideaalis liituvad temaga teisedki (tõlkijad, kirjastajad ja lugejad) ning kandidaadi teosed ilmuvad võõrkeeltes kui võimas kogupauk – mitmes keeles paralleelselt ja lühikese aja jooksul. Tulevase nobelisti n-ö kampaaniaks peavad tegema koostööd mitmed institutsioonid. Nagu paistab Nobeli auhinna arhiivist, ei maksa esmanominatsioonidega olla liiga pillav, kui edasine plaan tegelikult puudub: just esimesel ja paaril järgmisel aastal pühendatakse autorile kõige rohkem aega, leitakse eksperdid, kes avaldavad arvamust, tellitakse raamatuid ja jõutakse ehk isegi lugemiseni.

Märkasin Nobeli raamatukogu lugemissaali avariiulitel valikut värskeid kirjandusajakirju – nende seas Estonian Literary Magazine, kaanel Tõnu Õnnepalu. Hiljuti tuli uudis, et ELM lõpetab ilmumise. Missugust eesti kirjanduse väljaannet hakkab Rootsi Akadeemia Nobeli raamatukogu tellima nüüd?

Kõige kummalisem leid Nobeli raamatu­kogu nimistust oli eestikeelne kogumik „Eesti novell 2020“ – miks just see, miks just siis? Oli see pandeemiaaegne viis „eestlasega kohtuda“? Minu seekordsete Stockholmi-reiside eripäraks oli igatahes just eestlastega kohtumine – rootsieestlastega. Sirle Sööt, Kairi Ilison, Evelin Tamm – naised, kes ei ole kirjandusuurijad, kuid kes on Underi jälgedes käinud hoopis tihedamini kui meil siin Eestis kombeks. Underi jälgedes on käinud ka säravaim praegu elavatest eesti kirjanduse rootsi keelde tõlkijatest – Enel Melberg. Tema tõlgitud Underi luule valikkogu ilmus 2007. aastal. Tänavu märtsis esitles ta oma pandeemiaaegse töö vilju: rootsi keeles ilmus Krossi „Kolme katku vahel“.

Stockholmi Eesti Majas tegevad Sirle Sööt ja Taave Vahermägi olid väga inspireerivad võõrustajad. Nad viisid mind kokku ka Stockholmi Eesti Kooli endise direktori Jaan Seimi ja tema rootslasest naise Ingridiga. Seimide koduraamatukogust silmi üle lastes sain elamuse – pilt oli väga lähedal mu ettekujutusele sellest, kuidas võiks välja näha „rootsi kirjanduse väli“, milles on omaks võetud rootsikeelne eesti kirjandus. 1960ndatel ilmunud moodne rootsi luule kõrvuti rootsikeelse Marie Underiga. Lihtsalt ilus.

Kahe Stockholmi-reisi vahepeal oli mul sünnipäev. Ühtäkki ei olnud ma enam vanuses, mil Under avaldas oma debüütkogu „Sonetid“. Omal ajal paljusid noori naisi mõjutanud luulekogu autor oli küps naine – kahe lapse ema ja 34aastane. Jah, tal oli luulekogusid kokku pandud juba varemgi, need ei jõudnud lihtsalt ilmuda. „Sonettidega“ astus avalikkuse ette naine, kes ei olnud oma luules „kogemata“, „kõrvalpilgule“ või noorusest tulenevalt sensuaalne. Ta teadis, mida ta teeb. See jõudis mulle eriti kohale just nüüd. Selles vanuses. Ja eriti veel kõrvuti Sveta Grigorjeva (mutantjamast) kehalisusest pakatava luulekoguga „Frankenstein“ (2023). Grigorjeva on praegu umbes samas eas. Ja temagi luulekogu loetakse. Loetakse, et avardada oma keha piire. Et avardada luule piire. Tantsuauhinnaga julgeti seda ka avalikult tunnustada.

Soovin, et me, eestlased, julgeksime oma luulet tunnustada. Tõlkida seda, kui see on veel värske. Kui see on veel kehadega ühenduses ja saab ületada riikide ja keelte piire. Olla kohal, olla maailmakirjandus.

Üks laulja on Nobeli kirjandusauhinna saanud – sellega tunnustati ju ka tänapäeva lavaluulekultuuri. Tunnistati, et luule on laul, laul on luule. Nüüd on tantsija kord.

* Vt Sirel Heinloo, The Swedish Reception of Jaan Kaplinski’s Works and the Expression of the World Literary Field. – Methis 2023, kd 25, nr 31-32, lk 294–321.