Liikumisest kõneldes mõeldakse tantsumaailmas vabaduse all sageli keha vabadust. See avaldub liikumisvalikutes ja -ulatuses, nii füüsilis-funktsionaalses tähenduses kui ka kontseptuaalsetes ja loomingulistes valikutes. Isegi kui keskkond või liikuja füüsilised võimed seavad piiranguid, leiab keha neile lahenduse. Keha vabaduse eelduseks on erisuguste liikumisulatuste ja -kvaliteetide võimaluste lai väli. Mida enam pingutada, seda laiemaks võib kujundada oma liikumisvabaduse ruumi. Piiri ületades on oht sellest ka ilma jääda. 

Keha toimib vabaduste ja piirangute pidevas mõjuväljas. Liikumisfüsioloogia ja motoorika mõistevaras räägitakse liikumise mehaanilistest ja funktsionaalsetest vabadusastmetest. Ohu korral võib keha ajutiselt teatud määral oma vabadustest loobuda. See võib olla vajalik kohanemine (näiteks liikumisulatuse vähenemine vigastuse korral) või ennetav ellujäämismehhanism (liikumist piirav valu). Keha vabadusel on erilaadsed ulatusastmed. See, kuidas närvisüsteem „valib“ nende peaaegu lõputu hulga vabadusastmete seast sobiva, on tänapäevalgi motoorse juhtimise ja õppimise mõistmiseks lõpuni läbipaistmatu. 

Praegune aeg muudab arusaamu vabadusest. Ühiskonna vabadus on pandeemiajärgses maailmas muutunud, aga mitte kadunud: ka uutes elutingimustes peituvad uute vabaduste eri astmed. On valdkondi ja nähtusi, kus vabadusastmed peaaegu puuduvad, ja neid, kus tohutu hulga vahel valimine nõuab pingutust. Filosoof Daniel Dennet on leidnud, et sellise keerukuse valdamine on omane ainult inimesele, ja tema sõnul võikski selles seisneda vaba tahte tuum: vabaduse komplekssuse tajumine ja võime vastata hetkeolude tingimustele kohasel moel. 

Tõenäoliselt peame oma muutunud vabadusastmed alles tuvastama. Võib-olla saab seejärel ka uute võimaluste piire laiendada. Oleme pidevalt muutuvas vabaduste ja piirangute pingeväljas, olgu siis keha, indiviidi või ühiskonnana. 

Foto autor Kris Moor