Maria-Kristiina Ulas:
„Mis muutub aja möödudes? Ma hakkasin joonistama omaenese nägu. Tuttavad silmad, kühmuga nina, aga mida rohkem ma viimistlesin, seda enam vaatas mulle vastu minu koera ilmekas pilk. Näod segunevad – nina muutub triibuliseks, kõrvad kasvavad karvaseks. Ilmed muutuvad mõteteks ja mõtted grimassideks. Kusagil kaugel selja taga undavad lapsepõlve lõhnavad hirmud. Päevad vilksatavad mööda. Ühe hoobiga nädal. Juba lopsatab järgmine. Varasem aeg tuhmub, kaotab läike ja erksuse. Kestev uni neelab sumbuvad päevad. Magus meelas uni valgub öö ja päeva keerdudes. Mööda vasekarva joont liigun kusagil oma väikse mina nägude vahel. Kunstniku täpiline värviline naljakas nahk. Noore koera ergas sädelev pilk. Kui lootus puhkeb, kostab kiledat klähvimist ja kõrvus kõlab vilekoor. Üleelusuurune lootus toidab hella tagasivaatavat igatsust, mis võiks viia joone rändama tiheda viirutuse radadelt selge kujutluse võimalustesse. Ma hüppan väsimatult nagu hampelmann, kui keegi võtab vaevaks tirida. Ma loobin koerale käbisid ja vaatan, kuidas ta kargab nagu vedrust visatud. Noor kevadine vihm vuliseb vihmaveetorudes ja ajal ei ole maitset, sest isegi hirm tuhmub ja kaotab värskuse. Päev aja surnukslöömist on rohkem väärt kui tuhat tegusat sekundit. Materdada aega joonistades ja joonistades. Kunstnik.“

Maria-Kristiina Ulas (1965) lõpetas Tallinna Kunstiülikooli graafikuna 1991. aastal ning on sellest ajast alates esinenud aktiivselt näitustel nii Eestis kui välismaal, on Eesti Kunstnike Liidu ning Vabagraafikute Ühenduse liige, pälvinud mitmeid auhindu (sh Kristjan Raua nimeline kunstipreemia). Hetkel töötab Eesti Kunstiakadeemias joonistamise õpetajana.

Näitus jääb avatuks kuni 18. juunini
E–R 10–18, L 11–16