Juulikuu. Vanaema istutatud vaarikad, mis aias omasoodu vohavad, on valmis ja maitsevad nagu alati – kõigist teistest paremini. Vanaema oli kunagi taimed saanud oma naabrinaise käest, too omakorda Polli katsebaasist ja minu mäletamise järgi kasvasid need juba 1980. aastate algul nagu džungel. Korjan nagu igal suvel ja imestan, sest mitte ühelgi varasemal aastal pole olnud nii vähe vaarikausse. Viiendik tavalisest, kui sedagi. Hakkab kõhe, kuna ma ei saa enne järgmist suve mingil moel teada, kas tegemist on loomuliku, kuigi haruldase anomaaliaga, või on William Gibsoni sedastatud – juba kohal oleva, kuigi ebaühtlaselt jagunenud – tuleviku printsiibil aias märkamatult maad võtnud „putukalüpsis“. Õhtul tagasi linnas piidlen hämarikus hoovi kohal tiirutavaid nahkhiiri, kel paistab olevat endistviisi piisavalt süüa, ega tea, mida arvata.
Öeldakse, et konn ei mõista ookeani ja ega ka meil liigina ole suurt lootust tajuda kliimamuutuse mõõtkava, olgugi see inimtekkeline. Protsessi tuhandete tahkude kohta tuleb andmevooge küll aina juurde, kuid arunatuke, mis lihvitud otsuste tegemiseks toimib vahetul võitle-või-põgene teljel, osutub võrdlemisi abituks, olles silmitsi ohuga, mille vastu toores jõud ei aita ja mille eest pole võimalik põgeneda. Kolmas valik on teadagi tardumine, aga kui nüüd otsida pääseteed, siis võiks seda näha asjaolus, et valmisolek seda varianti vastuvõetavaks pidada väheneb ning senise inertsuse poliitiline konjunktuursus sulab liustikega võidu. Kas ka piisavalt kiiresti?
Vastutustundlikuma keskkonna- ja kliimakäitumisega pihta hakkamiseks ei pea muidugi selget teadmist või isiklikku tõehetke ära ootama, seda enam et selle ilmne rituaalne mõõde –
igapäevased käitumismustrid nagu prügi sorteerimine, kompostimine jne –
on üks väheseid käepärast olevaid vahendeid kliimaärevuse maandamiseks, sest suuremaid ja hoomamatuid muutusi ei tundu eriti võimalik isiklikul tasandil ohjata.