Nooruses sai 1984. aasta vinüülplaadi pealt naerdes kuulatud Eino Baskini suurepärases esitluses sketši „Kahtlused“, kus virtuoos arutleb selle üle, mida nad küll sinna plangu taha ehitavad: tal pole kõhklusi, kuid teda vaevavad kahtlused …

Jätkates sellel motiivil tõsisemalt, siis mul ei ole kõhklusi teadlaste suhtes, kes esitavad tõendeid viimase 150 aasta kasvuhoonegaaside atmosfääri heite inimtekkelisuse kohta. Kui ma aga loen meie põhikooli 7. klassi ajalooõpikust lõiku: „11.–13. sajandil oli Euroopa kliima väga soodne. Ilmastik oli soojem kui tänapäeval. /…/ Viikingid rajasid oma asustuse Gröönimaale s.o „rohelisele, haljale maale“, mis oli tol ajal kaetud metsade ja heinamaadega,“ vaevavad mind kahtlused. Kas me mitte ei forsseeri oma antropotsentrilist mõtlemist üle ja mis toona siis ometi halvasti oli?

Rääkides plangu taha ehitamisest … Mul ei ole kõhklusi, et Rail Baltica projekt on suur samm kliimaneutraalsuse suunas, ühiskonna arengut ja progressi soodustav taristukompromiss, mis makstakse peamiselt kinni meie Euroopa sõprade poolt. Kuid kui ma loen selle 213 km infrastruktuuri Eestimaale ehitamise vastaste argumente, vaevavad mind kahtlused. Mitte projekti otstarbekuse suhtes, vaid kahtlused avarama horisondi versus mõnesaja aktivisti, enda liigtõsiselt võtmise suhtes. Nende tõsiseltvõetavuse suhtes on kahtlusi!

28. oktoobril oleks 75. sünniaastat tähistanud akadeemik Peeter Tulviste. Kord, natuke vähem kui kümnekonna aasta eest sattusime kirkal, klaaril ja külmal veebruaripäeval ühel üritusel Palamusel koos välja värsket õhku hingama ja seal ütles erudiit talle omase muigega silmanurgas: „Kliima väidetavalt küll kogu aeg soojeneb, aga tundub, et ilmad lähevad järjest külmemaks …“.

Kliimale tuleb kasuks, kui kliimanegatiivsete trendide inimtekkelise iseloomu osas kõhklusi poleks, kuid kahtlused peavad alati säilima.