René Eespere selgitab kavalehel, et tal on olnud võimalik pika aja jooksul jälgida oma „Metsluikede” saatust ja seda muusikat kohendada. Ta vihjab, et seegi pole ehk muusikali viimane tulemine. Kindlasti mitte, sest teosel on statsionaarlavastuse haaret nii lavaliste võimaluste kui muusika poolest. Sellele juhib tähelepanu kas või sümfooniaorkestri piiramatute võimaluste kasutamine partituuris. Anderseni „Metsluiged” on muinasjutu kohta küllaltki komplitseeritud tegevustikuga ja heliloojal pole lihtne süžee keerdkäike muusikas kajastada. Seejuures tuli arvestada, et süvamuusikale omaseid arendusjooni kaotamata peab muusika ühtaegu tegevust edasi viima ja ka lastele mõistetav olema – publikuks on ju valdavalt 5–7aastased lapsed. Eespere orkestratsioon on suurejooneline ja põhjalikult läbi komponeeritud, sellevõrra on muusika ka täiskasvanulikum. Lastetükid on enamasti küll lapselikuma muusikaga, aga ilmselt on Eespere võtnud tõsiselt postulaati, et lastemuusikat tuleb luua tõsise lähenemisega. Muusikalised kujundid on küll lihtsad, kuid nende arendamine küllalt ulatuslik. Omapäraselt võluvadki pikad jutustavad instrumentaallõigud, kuhu põimuvad koorihääled. Tütarlastekoori kaasamine on väga huvitav leid ja annab muusikale palju värvivõimalusi.
Nagu Eespere muusikale iseloomulik, on „Metsluikedegi” muusika enamasti heakõlaline ja valitseb lüüriline alatoon. Mitmes numbris tabasin ka eesti rahvamuusika intonatsioone. Rohkem oleksin oodanud eredaid, just orkestri erinevatest pillidest lähtuvaid kontraste. Neid küll oli, näiteks kurja kuningannat (Jekaterina Nikolajeva) tutvustav muusika loo alguses, kuid materjalist võinuks välja kasvatada kurjuse muusikalise kujundi! Põnevust ja väheke õudust tekitas stseen surnuaial, kus peategelast Eliiset hakkasid kimbutama vaimud. Eespere on muusika loomisel olnud iselaadses situatsioonis, sest peategelane Eliise ei tohi suure osa ajast lausuda sõnagi, sest muidu ei saa tema luikedeks nõiutud vennad tagasi inimeseks. Seetõttu ongi tütarlastekoor Eliisega seotud tegevuse ja tema mõtete-tunnete kajastajaks.
Päris heas tempos liikunud muusikali lõpuga peaks lavastaja midagi ette võtma, sest muinasjutu lahendus, Eliise vendade muutumine inimesteks, on just see, mida publik saalis on oodanud. Aga siin läheb tempo järsku alla – kõige olulisem sündmus öeldi ära vaid jutustaja ühe lausega. Publik oli esimesel hetkel nõutu, mina nende seas. Siin võiks kasu olla videoprojektsioonist (tundub, et videoprojektsiooni rolli on lavastuses alahinnatud, piirdutakse vaid pilvekeste ja udusulekeste näitamisega). Aga nüüd ühest põhimõttelisest küsimusest. On arusaadav, et seekord olid „Metsluikede” lavastuslikud võimalused piiratud. Kuid siiski, miks pidid Eliise ühtteistkümmet venda kehastama neiud? Eriti kummaliselt mõjusid vendadena laval sebivad kenad tütarlapsed tüki lõpus! Kas on tegemist moodsa lähenemisega à la Pepeljajev või on lavastaja arvamusel, et väikestel lastel soolisi küsimusi ei ole. On küll. Laste puhul peavad just põhiasjad paigas olema! Loen seda lavastuse suurimaks möödalasuks. Suurepärast taset näitas Otsa kooli orkester Mihhail Gertsi juhatusel (kontsertmeister Merike Heidelberg). Ühtlaselt heas ansamblis paistsid silma kontrabassid oma täpse ja nüansirikka mänguga. Väga musikaalset ja puhtalt kõlas ET V tütarlastekoor (koormeister Aarne Saluveer). Esituse üheks võluvaks omaduseks oligi orkestri ja tütarlastekoori meisterlik sidumine. Peaosatäitjatest jäi eriliselt meelde kuninga ja piiskopi kaksikrollis esinenud Ott Kartau. Tema suur kogu, veenev tekstiesitus ja ilmekas laul panid kuulama ja kaasa elama. Viimasel ajal oma mitmekülgsusega populaarsust kogunud Marilyn Jurman Eliisena oli lastetükki hea valik ja pole tema süü, et tal tuli häält suurel osal ajast vaka all hoida. Kord printsiks, siis jälle jutustajaks kehastunud Arno Tamm pidi muinasjutu tegevustikku edasi viima vaheldumisi Kartauga ja ta tuli selle mitte just kerge ülesandega hästi toime. Eesti muusika anderseniaana on saanud „Metsluikede” näol väärika täienduse ja ärgitab loodetavasti ka meie noorema põlvkonna heliloojaid süüvima muinasjutumaailma fantaasiatesse.