MARGE MONKO
on kunstnik ja Eesti kunstiakadeemia fotograafia osakonna professor. Ta on õppinud EKAs (MA fotograafias, 2008) ja täiendanud ennast Viini rakenduskunstide ülikoolis.
Milline on Eesti kultuuripoliitika suurim õnnestumine või läbikukkumine?
Õnnestumine on kindlasti see, et viimase 5-6 aasta jooksul on mitmeid olulisi kunstiinstitutsioone asunud juhtima inimesed, kes suudavad ka omavahel koostööd teha, panustades valdkonda tervikuna. Rõõmustab ka see, et Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskuse ja Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse poolt on kunstnikele loodud mitmed rahvusvaheliste residentuuride võimalused (näiteks ISCP ja Wiels) ja siin käib rohkem kuraatoreid kui kunagi varem. Samuti on positiivne, et kunstnikutasude maksmine on muutunud peaaegu normiks – parim eeskuju on siin ehk Tallinna Kunstihoone. Tõstaksin esile ka kunstnikupalka, mul on hea meel, et kirjanikke ja kunstnikke usaldati riigipoolseid lisatingimusi või kohustusi seadmata.
Ebavõrdsust tekitab aga näituseasutuste vähesus või õigemini puudumine väljaspool Tallinna ja Tartut (erandiks mõned üksikud, näiteks Haapsalu Linnagalerii ja Vana-Võromaa kultuurikoda). Ma ei pea siin silmas kontserdimaja või kultuurikeskuse fuajeed või koridori, vaid selleks spetsiaalselt ette nähtud, kaasaegse kunsti näitamise standarditele vastavat näituseruumi, mida riik ja omavalitsus partneritena toetaksid. Riiklikult rahastatud teatrid ja kontserdimajad on meil linnades ju olemas. Just siin joonistubki kultuurivaldkondade erinev rahastamine tugevalt välja.