Tülitekitaja. 1997. repro
Tony Oursleri retrospektiiv Helsingi Tennispalatsis on avatud kuni 19. II.
Helsingi linna kunstimuuseum on juba aastaid paistnud silma ühtlaselt põnevate näituste poolest. Tennispalatsi lisandumisega muuseumi näitusesaalide hulka tundub, et heade väljapanekute arv on üha suurenenud.
Ka praegu avatud soomlaste endi koostatud uurimuslik meeste aluspesu teemaline kunstiprojekt ning iseäranis koostöös Pariisi Jeu De Paume’i ja Salamanca DAZiga valminud Tony Oursleri näitus on kindlalt taas aktiva poolel.
Ilmselt on soomlased meeste aluspesu projektis eeskuju võtnud või vähemalt innustust saanud Peterburi kunstnike kuus aastat tagasi valminud nõukogude naise pesu näitusest, mis veel kaks aastat tagasi oli väljas Helsingi linna ajaloomuuseumis. Nõukogude naisele mõeldud pesu kuulus sihikindlalt uue inimese, naise ümberkasvatamise programmi: ahvatleva-võrgutava naise asemel pidid suured soojad pikkade säärtega uhutud püksid ning soojad särgid vormima nõukogude naisest võrdse sõbra-seltsimehe. Meeste aluspesu vastu ei paista uue inimese kasvatajad-kommunistid ega ka eraomandust pühaks pidavad kapitalistid erilist huvi üles näidanud olevat. Veel 1960ndateni näis selles tööstuses kõik omasoodu kulgevat: neil harvadel juhtumitel, kui meest tema keha põhjal hinnati, olid hindajad peamiselt mehed ise ning siis ei ilmunud hinnatav hindaja ette ka aluspesus. Intiimses olukorras polnud vaja pingutada: naine pidi talle määratud või sattunud mehega rahul olema või vähemalt ei pidanud mees pingutama ja looma spetsiaalset intiimset atribuutikat.
Tony Oursler on vaieldamatult üks praeguse videokunsti suuri tegijaid. Usun, et paljud eestlased mäletavad tema tugeva emotsionaalsusega laetud ahastavalt häälitsevaid videopäid üksteist aastat tagasi toimunud “Ars 95-lt”, kui Kiasma või õigemini Soome kaasaegse kunsti muuseum asus veel Ateneumis. Ka praegusel retrospektiivsel väljapanekul on vaadata nii 90ndate keskpaiga kui ka varasemad ja päris viimase aja tööd. Kokku moodustab see kummastavalt fantasmagoorilise, isegi apokalüptilise vaatepildi, millel ilmselt on oma osa Ameerika sootsiumi terrorismihirmul.
1957. aastal sündinud ning 1979. aastal California kunstiinstituudi lõpetanud Oursler tuleb jõuliselt kunstiellu peaaegu vahetult pärast õpinguid: juba 1981. aastal on tal isiknäitus New Yorgi MoMAs, 1985. aastal järgnevad väljapanekud Lyonis ja Pariisis, 1993. aastal Berliinis ja Genuas, Birminghamis ja Liverpoolis, 1997. aastal Bilbaos, kui vaid mõningaid nimetada. Loomulikult saatsid kõiki neid kataloogid ja loomingu uued tõlgendused.
Kuni 1992. aastani käsitles Tony Oursler videot nagu enamik videokunstnikke: video oli liikuva pildi ehk filmi derivaat ning selle näitamiseks oli n-ö must kuup ja selle spetsiaalne ekraansein parim moodus. Kasseli IX “Documenta’l” tegi ta kannapöörde ning paigutas, õigemini sobitas oma videod muuseumide ja galeriide ekspositsiooni ning koridori, tualettruumi. Oursleri video ei olnud enam omaette ruumi ja seina, ekraani vajav kunstiteos, vaid ta ilmus vaataja ette ootamatult nagu ükskõik milline ekspositsioonielement või ka tarbeese. Kuid harjumuspärastest passiivsetest objektidest eristab Oursleri videoobjekte mälu ja kogemuse simulatsioon, hüpnootiline ruum, mis omakorda ähmastab reaalse ning kunstliku ruumi piiri.
Ka teoreetilises plaanis on film, filmikunst, aga ka kino kui arhitektuuri erivorm ning publiku manipuleerimisviisid kunstnikku huvitanud tema karjääri algusaastatest peale. Tennispalatsi näituse kataloogiski leiduvad Oursleri mõtisklused ruumist, ruumisimulatsioonist ning ruumi tajumisest kolmemõõtmelise meediumi pretensioonidega kahemõõtmelis(t)e meediumide kaudu/abil. Tema fragmentaarne ajas edasi-tagasi liikuv essee “Kuues ruum” toob lugejani kunstniku subjektiivse optilise illusiooni tekkimise/tekitamise kronoloogia: pime koobas kui camera obscura prototüüp, mis tekitab sellest väljapoole jäävast ruumist ümberpööratud kujunditega illusiooni; eelajaloolised ehitised nagu Stonehenge Inglismaal, New Grange Iirimaal ning taevas kui nende siseruum; XVIII sajandi lõpu – XIX sajandi alguse optiliste ja teatritrikkide kombinatsioonina loodud liikuvate kujunditega teater ning arusaam, et vaatemängu võimsus sõltub etenduse ja hoone sobivusest; selle idee kinnistumine filmikuldajastul 1920. – 50. aastatel; Roger Cormani 1963. aastal loodud film “Röntgenikiirtest silmadega mees”, kus peategelane näeb inimest skeleti ja siseorganite kooslusena ning ruume seotuna seal toimunud sündmuste mälestustega; Ray Bradbury romaan “Fahrenheit 451” ning selle põhjal 1966. aastal loodud Francois Truffaut’ film, mis põhineb liikuvate seintega ruumikontseptsioonil jne. Seda esseed (ja muidugi ka kunstniku teisi kirjutisi) tuleks vaadata kui tema kunsti sõnalist väljundit, sissejuhatust selle mõistmiseks.
Tony Oursleri tööd on videoinstallatsioon selle puhtas, isegi ideaalvariandis. Need ei koosne mitte ainult reaalsetest objektidest ja neid toetavast, kuid siiski eraldi seisvast videost, vaid videopilt on objekti, olgu siis figuuri või eseme orgaaniline osa. Ta mängib fragmendil, keha tähenduslikel osadel: peal, suul ja silmal, millel on ju euroopalikus kultuuris iseäranis tähtis roll. Vaataja satub tema kõhedaks tegevas võõrandatud ruumis korraga nii skisofreenilisse, jälgija kui ka jälgitava rolli.
Vaatamata Oursleri installatsioonide kummalisusele, teadlikule nihestatusele, on ta suutnud hoiduda kurioosumite kambri efektist. Selleks on tööd liiga tõsised ja liiga hästi paika pandud.
Tony Oursleri näitust soovitan siiralt kõikidele, ka neile, kes siiani on leidnud, et tal on kodus parem televiisor kui näitusesaalis ja seetõttu arvanud kogu videokunsti tühiseks.
