Tartu ülikool on teadagi Tartu linnaehituslik ikoon, mille kaudu linn end identifitseerib, presenteerib ja millega end mõningatel juhtudel ka välja vabandab. Klassika paine on seega Tartule omane ja linn ise „Odysseia“ etendamiseks orgaaniliselt sobiv koht. Hiilin kõrvale eepose üldsisust ja vaatan pigem „Odysseia“ lava, milleks kujunes terve linn.
Linn sekkus lavastusse, nii ühel õhtul korduvalt kui ka päevade lõikes erinevalt. Näiteks tegi ühel etendusel Raadi punamonumendi juures kaasa napsine vene keelt kõnelev mees, kes tahtis teada, miks siin eesti keeles mikrofoni räägitakse ja mida. Teine kord sekkusid Annelinna bussipeatuses peetavasse monoloogi jalgratastega poisikesed, kes hakkasid Penelope ümber tiirlema, mis ilmselgelt näitlejat eksitas. Monoloogi lõpus näitlejanna sisistatud „Tappa te saate!“ ja kummivilinal minema kihutav poistesalk näitas, et linn elab lavastusele kaasa ja panustab omal moel. Kuuldavasti olid poisid seda „oma korda“ õhtust õhtusse oodanud ja julget lähenemist harjutanud. Tartu Uue teatri Facebooki-lehele postitas vihane annelinlane nõudliku palvekirja, et see „Etendusemoodi asi meie armsas karprajoonis ja armsas bussipeatuses“ lõpetataks.
Kohtade leidmine ja nende sotsiaalselt konstrueeritud olemusest teadasaamine käibki just sedapidi – kohale minnes ja hoopis teisi kasutusviise leiutades. See, et pealtvaatajale suvaline bussipeatus tähendab kellelegi igapäevast kohtumiskohta ja koduläve, ei oleks varem pähegi tulnud. Nüüd aga küll. Ja see tähenduskiht jääb tookordsetele külalistele meelde. Kuigi, kui vanalinlased on hädas lällavate joodikutega, tuntakse neile kaasa, kui aga annelinlane on kimpus südantlõhestavat klassikalist monoloogi esitava näitlejaga, kuulub poolehoid pigem näitlejale. Kas vastutahtsi kodudiivanile järgnev kunst saab negatiivse eelhäälestuse korral võrdsustuda kuulaja kõrvus joobes lällamisega? Siin avaldub igivana avaliku ruumi kasutusõiguse küsimus, kus maitsed ja tõekspidamised kõige teravamalt põkkuvad. Kindel on vaid see, et keskkond, kuhu teater publiku viis, resoneeris ja andis ennustamatuid tulemusi.
Lavastuses tõlgendati klassikat ka linnaruumi kontekstis laiemalt: ei kasutatud pelgalt tiheda kasutusega kohti või ka lihtsalt staarasumeid (välja olid jäänud nii Karlova kui ka Supilinn), vaid pigem seda joonealust-ridadevahelist, mitte-Tartule omast klassikat.
Teatriruumi laiendamisega botaanikaaeda lammutati iga etendusega korraks see müür, mis muidu oaasi nii elitaarses eraldatuses hoiab. Polnud vaja rohkemat kui avatud rõduust, kahte kõnelevat inimest ja teisi üle tee neid kuulamas-vaatamas. Otsekohe tõmbus Lai tänav kokku harilikuks hoomatavaks teeks, mille ületamine või mitteületamine ei olnud isegi oluline, sest kaks tähenduslikku ruumi moodustasid tajutava terviku nagunii. Selliseid eksperimente vist peavadki tegema need, kes ei mõtle pelgalt laiuse-kõrguse-pikkuse-liiklusvoo kategooriates. Kui suuta eksitavatest parameetritest mööda vaadata, võib avastada päris palju uusi, kõlblikke kohti, mis on seni olnud pigem mittekohtadena igapäevaelust kõrvale tõrjutud.
Mängulisest linnast kõneldakse tavaliselt elementide abil, mis aitavad inimesel linnakogemust mõtestada, kuid säilitavad siiski kontakti reaalsusega, ehk siis: mäng ei saa kunagi päriselt kedagi vallata, sest päriselu traageldused on näha. Odysseuse kannul mööda Tartut kõmpides ja Raadi järve tekkest või lõhkisest tammepuust lugusid kuulates muutus see kõik aga samasuguseks reaalsuseks kui ülikooli peahoone või Ihaste sild. Mängida saabki siis, kui nendest traagelniitidest lahti lasta. Ei ole vaja kinni pidada ajaloolisest tõest või pigem siis selle representatsioonist, sest selline on mängu reegel. Odysseuse meeleheide võib aja jooksul hägustuda, kuid kindlasti mäletavad iga etenduse sada inimest, et Raadi pargi suvalises kraavis on peetud verine võitlus, millest eluga pääsesid vähesed. Linna kogemine pöörasevõitu lugude kaudu on meetod, mis upitab unarusse jäetud füüsilise ruumi uuesti elule. Kui anda kohale emotsionaalselt mingi eripärane tähendus, kasutataks ka füüsilist ruumi palju julgemalt ja enesekindlamalt. Sellega saadetakse välja signaal koha kasutatavusest ja nii võib alguse saada sündmuste jada, kus hüljatud ruumis hakkab (taas) toimima sotsiaalne kontroll ja tõuseb turvatunne, mis on omakorda hästi töötava koha üks sõlmelemente.
Liinibussi tihedas higises seltskonnas remondijärgus Roosi tänaval rappudes ja publiku vahel väänlevatele nümfidele möödapääsu puseldes oli aega kuulata kaaspubliku vestluskatkeid. Selleks ajaks oli teatrikülastajatest moodustunud bussirahvas: kuskil liikus veinipudel, teisel pool pakuti kommi ja keegi võeti täitsa võõrale põlvele. Muu hulgas oli kuulda, et vastupidiselt üksikutele kõvahäälsetele linnakodanikele ootavad teised Roosi tänava uut nägu uudishimu ja heakskiiduga. „Odysseia“ etendustel oleksid pidanud käima kõik poliitikud – see oli tõeline rahva sisse minek, tuntav ja tulemusega. Kui oled kellegagi koos püüdnud viisakalt nümfi eest põigelda, siis on tekkinud vennalik side, mis teeb võimatuks oma arvamust muul moel kui ausalt välja öelda.