Väliskunsti muuseumi näitus annab hea ülevaate Madalmaade kunsti kuldajastu ?anritest. Siin on leidnud koha maastikud, natüürmordid, heroilised figuurid, ajastu kuulsate meeste portreed ja religioosse sisuga kunst. Eraldi tasub esile tõsta näituse osa, mis paikneb Mikkeli muuseumis. Talupoegade kujutamine oli Madalmaade kunsti üks läbivaid motiive. Kuigi maarahvast kujutavad kunstnikud tihtilugu groteskselt ja see peidab endas hulgaliselt kriitikat talupoegade elukommete aadressil, ei puudu seal ka positiivne iseloom. Madalmaade aadlikud ja kodanlus ei olnud nii võõrandunud oma talupoegadest kui ülejäänud Euroopa ülikkond.
Hiljem, XIX sajandil, inspireeris Madalmaade kuldajastu kunst märkama ka baltlasi, et eksisteerib ka eesti talupoeg oma eriliste kommete ja välimusega. See on üks võimalikest liinidest, tuvastamaks Madalmaade kunsti mõju eesti kultuurile. Kuid Madalmaade kunsti mõju Eestile oli palju varasem ja jõulisem kui XIX sajandi romantiliste metslaste tõlgendused kohalike baltlaste maalikunstis. Kahjuks on näitusel sellele vihjatud ainult üksikutel juhtudel.
Karel van Mander oli tuntud Madalmaade kunstnik ja oma ametivendade biograaf, ta kirjutas entsüklopeedilise väljaande ?Het Schielder-Boeck? (1604), kuhu koondas kõigi tuntud ning vähem tuntud kunstnike elukäigu ja loomingu kirjeldusi.
Kunstnikuna töötas van Mander maneristlikus stiilis, nii nagu tema kaasaegne Hendrik Goltzius ja Madalmaade manerismi avastaja Jan Gossaert. Madalmaade manerism on esimene katse võtta kasutusele klassikalistele eeskujudele toetuv kujutamislaad. 1508. aastal, kui Gossaert käis Itaalias, valmisid tal mitmed joonistused, mis kujutavad antiikskulptuure. Üllatavalt on ta need esitanud deformeeritud vormiga, eemaldudes sellega klassikalistest eeskujudest. Teise märkimisväärse iseärasusena tuleb esile tõsta kujutiste reljeefsust, mille tõttu need meenutavad isegi anatoomilisi joonistusi.
Kuni XVII sajandi alguseni oli manerism Madalmaade juhtiv kunstistiil. Oma panuse lisaks maalikunstnikele andsid nii arhitektid kui skulptorid, kes nakatatuna klassikalisest Itaalia kultuurist, kandsid selle edasi ida ja põhja poole.
Maalist graafika vahendusel skulptuurini
Näitusel on eelkõige esindatud maalikunst ja graafika. Maneristlikke töid on kogu ekspositsioonis kõige vähem, kuid seda kõnekamad on need Eesti kultuuri kontekstis. Näituse tähtsaim maneristlik maal, Marten de Vosi ?Kaana pulm?, õigemini üks selle maali koopiaid, valmis Vosi töökojas Antwerpenis. Eestis on sellel teosel olnud huvitav ajalugu: algselt oli tegemist Vigala kiriku altarimaaliga, kuid pärast mitmete keerdkäike jõudis see Eesti Kunstimuuseumi valdusse. Siinkohal tuleb rõhutada siiski asjaolu, et tegemist oli Eesti kiriku altarimaaliga. Tänasteski Eesti kirikutes peitub hulgaliselt kunstivarasid, mille eeskujuks on olnud Madalmaade maneristlik graafika. See inspireeris kohalike meistrite loodud kunsti ja innustas neid nikerdama skulptuure altariseintele. Manerism ei ole tähtis mitte ainult Madalmaade kontekstis, kus see oli esimene teadlik katse jäljendada Itaalia eeskujusid, pigem oli see Madalmaade kunsti esimene ekspordiartikkel, mis sai väärika jätku XVII sajandil, Madalmaade kunsti kuldajastul.
Madalmaade manerism andis tõuke ka Läänemere ümbruse piirkondadele sulanduda XVII sajandil valitsevasse klassikalise kultuuri vaimustusse. Õigemini oli masstootmisesse läinud madalmaade graafika neile esimene võimalus saada osa ülejäänud Euroopa suundumustest. Mainitud stiilis tööd moodustavad väikese osa näitusest, kuid kohaliku kunstajaloo seisukohast on see ehk kõige olulisema tähtsusega liin. Horisont on palju avaram, muuseumide kõrval hõlmab Madalmaade kunst ka Eesti kirikliku kunsti parimaid näiteid XVII sajandist.
