Vanemad inimesed ehk veel mäletavad nõukogude lastekirjaniku Arkadi Gaidari jutustust „Timur ja tema meeskond“, mida kasutati aastakümneid aktiivselt punases ideoloogia- ja kasvatustöös „keskmise kooliea“ ajupesuks. Lugu on puhas hea ja kurja võitlus, kus head lapsed aitavad Timuri juhtimisel vanureid ja punaarmeelaste perekondi, võtavad kõik nõrgemad oma kaitse alla ning takistavad ühtlasi varga- ja huligaanibandet kurja tegemast. Vikipeedia andmetel tõlgiti lugu aastatega 75 keelde ning 1986. aastaks oli teose kogutiraaž üle 14 miljoni eksemplari, lisaks see loomulikult ekraniseeriti. Nii et võib öelda: kasutus ja mõju oli tohutu.

Nüüd võttis Eero Epner ette kohandada see süžee vaba Eesti tänapäeva sobivaks ning loo „Kuidas võita valimisi ja mõjutada inimesi“ Eesti Ekspressis avaldamise järgses retseptsioonis lõid lained kohe taevani laksuma. Ei juhtu just tihti, et kõigest nädal pärast loo ilmumist nõutakse ilukirjanduslikus palas kirjeldatu uurimist, arutamist parlamendis ning koguni seaduste muutmist, sest polevat kindel, kas Timuri salk enda meelest ainult head teha püüdes juhtumisi mängureegleid ei rikkunud, seaduses lubatu piire ei ületanud.

Erakondade kampaaniakulu ning saadud mandaadi hind riigikogu valimistel 2015. ja 2023. aastal. * Arvesse on võetud kõik kahel valimiseelsel kvatalil deklareeritud kulud. ** Keskerakonna 2015. aasta kulud ei sisalda alles hiljem selgunud ja algselt deklareerimata kulusid.      ERJK

Ei ole vahet, kas heategevuslikule missioonile läheb Timur, Tarmo, Varro või koguni mõni naisterahvas, toimunut enam purki tagasi ei topi ning riigikogu valimise seisukohast on tagajärjed pöördumatud. Valimistulemust ei tühistata ning mandaate ümber ei jagata. Kui aga peaks tõesti minema nii, et Epneri mõjutustegevuse tagajärjel jõuab erakonnaseaduse muutmise eelnõu valitsusest lõpuks riigikokku arutamiseks, tõestab see kunsti jõudu ja võimsust ühiskonna arenguprotsesside kujundamisel ning au ja kiitus autorile.

Parlamendi aruteluks peaksid saadikud end siiski suutma kunstielamuse emotsionaalseist kütkeist vabaks raputada ning fookuse õigesti seadma. See tähendab nii mõnegi pika sammu ajalukku tagasi võtmist. Probleem ei ole selles, kellel ja kuidas on väljaspool parteielu jätkunud jultumust sekkuda erakondade endale võetud poliitika­tegemise monopoolsesse õigusesse ning kuidas selliseid tulevikus seaduse jõul takistada, et mõni erakond ei saaks „väljast“ tasuta, ent rahas mõõdetavat ja oletuslikult kasu toovat hüve, ebaausat eelist.

Probleem on rahas, täpsemalt selle nappuses. Erakonnasüsteem elab endistviisi lihtsakoelises usus, et raha toob mandaate (võim ostetakse), mistõttu valimistest valimistesse ei suuda erakonnad erinevalt tuhandetest poliitikavälistest mittetulundusühingutest oma kulutamisvajadust tuluga katta. Mandaate riigikokku ostetakse küll enampakkumisel, kuid tagantjärele vormistatud pangalaenu või järelmaksuga. Elatakse võlgu, ei osata ise majandada, mis sest, et seda kõigile teistele õpetama kiputakse.

Ometi pidi põletav rahapuudus käsikäes valimiskampaanias üksteise rahalise ületrumpamisega, mis kasvatas korruptsiooniohtu ning põhjustas häireid demokraatia toimimises, leidma lahenduse juba 20 aasta eest. End kaelani võlgadesse mänginud, kuid suurepärase valimistulemuse saavutanud Res Publica noored ja vihased korruptsioonitõrjujad, justiitsminister Ken-Marti Vaher ning riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees Urmas Reinsalu tõid 2003. aasta sügisel riigikogu ette eelnõu, mis pidi erakondade rahamure lahendama lihtsalt ja ühe hoobiga, asendades ettevõtete kui juriidiliste isikute ebastabiilsed ja küllap pahatihti vastuteene nõudmisega seotud annetused turvalise ja regulaarse toetusega riigieelarvest.

Seaduseelnõu teisel lugemisel riigikogus selgitas Reinsalu: „Esimene eesmärk on muuta erakondade riigipoolse rahastamise korda. Teine eesmärk on täpsustada erakondade sisekorralduslikke küsimusi. Kolmas eesmärk on kriminaliseerida sundpolitiseerimine. Neljanda eesmärgina võib nimetada erakonda kuulumise piirangute osalist kahandamist teatud ametiisikute puhul.“ Oli õilsate kavatsuste ajastu, või kas ikka oli?

Närimata siinkohal tähte, kas ses jutus eesmärgid ja vahendid sassi ei ole läinud, peab küsima, kas eesmärgid on 20 aastaga saavutatud. Kas toonased uued reeglid on toetanud erakondade head toimetulekut ja suunanud nende siseelu mõistuspärasuse teele, muutnud valimised raha enampakkumisest ideede võistluseks? Mitte eriti. Tõe huvides märgin, et erakonnaseadust on Res Publica viidatud enesepääste operatsiooni järel muudetud koguni 20 korda, kuid hea tulemuseni ei ole kord suurem, kord väiksem parandustöö ikka viinud. Majanduslikus plaanis jätkavad erakonnad endistviisi ebastabiilsel ja riskirohkel kursil. Kas tõesti ongi tegu lahendamatu ülesandega?

Ühiskond ja valijaskonna koosseis ei ole aga erakondadega sama sammu pidanud, vaid kõvasti muutunud. Valija on iseseisvam, toimetulevam, haritum, informeeritum ning ootab erakondadeltki midagi muud kui vana lõputu taastootmine. Kui nüüd Tarmo Jüristo Salk selle rabava uudise mõnele erakonnale teatavaks tegi ja seal uudisjuttu uskuma jäädi, võis, kuigi ei pruukinud sel valimistulemusele mingi mõju olla. (Mu meelest on valijaid solvav iga poliitiku arvamus, mis vihjab valija rumalusele ja manipuleeritavusele. Selliseid võib olla, kuid väita, et massiliselt, tähendab ühtlasi hävitavat hinnangut nii Eesti haridussüsteemile, ajakirjandusele kui ka kodanikuühiskonnale.)

Pole aga selge, kuidas võimalikku mõju tagantjärele mõõta. Pealegi, raha kulutamise sirgjooneline mõju valimistulemusele hakkas kahanema juba ammu enne seda, kui Salk loodi. (Selle kohta, kui tugev oli kulu ja valimistulemuse korrelatsioon kuni 2011. aastani, saab huvi korral lugeda Heldur Meeritsa kümnenditagusest loost „Kas raha teeb riigikogu?“*.)

Näiteks juba 2015. aastal said EKRE ja Vabaerakond oma 7 ja 8 mandaati võileivahinna eest ja ega muudki võrdselt maksnud. Nii suurt leidlikkust rahata mandaatide hankimiseks tänavu keegi ei ilmutanud, kuid võrdsustaval eeldusel, et kõik erakonnad kulutavad poole aasta jooksul enne valimisi kogu raha valimistulemuse hüvanguks, on näha, et liberaalsete kodanike käest väidetavalt nutikat nõu saanud erakonnad ei võitnud mandaate tingimata teistest odavamalt kätte (vt tabel). See aga, et Isamaa ja sotsiaaldemokraadid peavad mandaadi saamiseks alati teistest rohkem maksma, näib küll reegel olevat.

Niisiis ei seisa riigikogu ees kiiret lahendamist vajava küsimusena mitte see, kes ja kuidas võib poliitikas osaleda ning kuidas seda ohjata, vaid hoopis see, mida teha, et erakonnad lõpuks ometi majanduslikult toime tuleksid. Viimase kümnendi faktid kinnitavad, et praegu lubatud allikatest piisavalt raha ei kogune, tee või tina. Erakondade liikmete enamus keeldub järjekindlalt liikmemaksu tasumisest. Suursponsorite arvukuse kasvule ei saa loota, sest on vaid aja küsimus, mil avalik suurrahastaja suurtesse pahandustesse mähkub. Riigieelarvelise toetuse kasvatamist ka ainult inflatsiooniga samas tempos ei ole ükski riigikogu koosseis julgenud ette võtta ning vaevalt et see tänavu sügiselgi juhtub.

Valida on lihtsustatult kahe tee vahel. Esiteks anda erakondadele tagasi õigus koguda ise annetusi ka ettevõtetelt ning saada neid vahendajatelt. Võimalik, et nii kogutaks rohkem, kuid see võib omakorda suurendada kulutamis­isu. Teiseks on mõeldav piirata seadusega erakondade kulutamisvõimalusi. See sunnib küll suuremale leidlikkusele kampaanias, kuid ahvatleb ühtlasi otsima aina uusi kõverteid konkurentsieelise saavutamiseks. Miljoni euro küsimuseks jääb esialgu, mida teha selleks, et erakondade kui eriliste MTÜde liikmed lõpuks taipaksid, et oma organisatsiooni täielik ülalpidamine on liikmete, mitte kõrvalseisjate kohustus.

*  Heldur Meerits, Kas raha teeb riigikogu? — Sirp 12. XII 2012.