Bronisław Malinowski mõju ja haare on erakordselt lai, temast ei saa sotsiaalantropoloogias kuidagi mööda. Malinowski viis antropoloogia tugitoolist džunglisse, kolonisaatori verandalt põlis­elanike lõkke äärde ja tegi sellest tõsiseltvõetava teaduse. Olgugi et poola-briti päritolu Malinowski ei olnud esimene suur nimi antropoloogia ajaloos ega ka esimene, kes teostas uuritavate hulgas välitöid, töötas tema välja sotsiaal- ja kultuuriantropoloogia¹ metodoloogilise tuuma – osalusvaatluse. Malinowski kutsus uurijaid üles „väljuma teoreetiku kabinetist antropoloogilise välitöö lageda taeva alla“ ja nii muutis ta XIX sajandi spekulatsioonidele tugineva antropoloogia empiirilisest materjalist lähtuvaks teaduseks.

Kõige lihtsamalt öeldes tähendab osalusvaatlus kauaaegset viibimist uuritavate keskkonnas ja osalemist nende elus. Tänapäeval on see kõrvuti inter­vjuudega iga antropoloogi põhilisi töövahendeid, kuna kultuuri mõistmiseks on vaja lähedalt näha, kuidas see kultuur argielus toimib. Ainult nii on võimalik kirjeldada uuritavate omailma, kuidas tajutakse reaalsust ja suhtutakse ellu. Sajand tagasi ei olnud selline käsitlus sugugi ilmne. Tolle aja tüüpiline antropoloog pani oma tähelepanekud kaugetest kultuuridest kirja misjonäride, maadeavastajate ja sõdurite reisikirjade ning koloniaalrännakutelt kaasa toodud röövitud varanduse põhjal. Parimal juhul istus ta kolonisaatori verandal mugavas kiiktoolis ja püüdis kirjeldada kohalike elu oma turvalisest perspektiivist. Sellised representatsioonid aitasid lääneriikides tekitada kujutelma kaugetest eksootilistest rahvastest kui irratsionaalsetest „metslastest“, kes kütivad päid ja seksivad ohjeldamatult, kelle elu juhib maagia ja keha katavad tätoveeringud. „Metslast“ kirjeldati vastandina kujutluspildile arenenud viktoriaanlikust subjektist.

Tugitoolist džunglisse

Poola haritlaste perekonnas 1884. aastal sündinud Bronisław Kasper Malinowski kaitses esimese doktorikraadi matemaatika ja füüsika alal. Ent õpingute käigus, väidetavalt suuresti tänu James Frazeri kultusteose „Kuldne oks“ lugemisele, tekkis huvi antropoloogia vastu, mida ta asus 1910. aastal Londonis õppima. Reaalteaduste taustast lähtuvalt olevat ta leidnud, et antropoloogia on küll huvitav, aga sellesse on vaja tuua rohkem „teaduslikkust“. Kuna tema õppereisi ajal puhkes Esimene maailmasõda, venisid välitööd tänapäeva Paapua Uus-Guinea kandis plaanitust pikemaks. Nii aga jõudis ta põhjapaneva tõdemuseni: mida oma tegevuse kohta öeldakse ja mida tegelikult tehakse, on sageli kaks eri asja. Et teada saada, mida tegelikult tehakse, on vaja jõuda inimestele väga lähedale.

Seepeale astus Malinowski, piltlikult öeldes, verandalt õue. Ta viis oma telgi Kiriwina (tollal Trobriandi) saarestiku põliselanike külla ja õppis ära kohaliku keele. Äärmiselt põhjalikele välitööde märkmetele tuginedes kirjutas ta mitu esseed ja raamatut. Tema esimene ja ühtlasi tuntuim monograafia „Lääne Vaikse ookeani argonaudid“ (1922) murendas lääne kujutluspildi „metslasest“. ² Malinowski näitas, et kaugete maade põliselanikud on rikka vaimse siseilmaga ratsionaalsed inimesed oma keerulistes ühiskondades. Kui analüüsida, milleks seal midagi tehakse, siis polegi nad „meie inimestest“ kokkuvõttes erinevad. Muutes põhimõtteliselt antropoloogia „tegemise“ viisi, võib Malinowskit pidada, nagu ütleb ka Toomas Gross siin käsitletava kogumiku järelsõnas, nüüdisantropoloogia esimeseks tõeliseks antropoloogiks.

Maagia, teadus ja religioon

„Maagia, teadus, religioon ning teisi esseid“ on tõlge 1948. aastal välja antud kogumikust, mis koosneb viiest eri aegadel kirjutatud artiklist. See on Malinowski esimene eesti keelde tõlgitud raamat, varasemalt on tema tekste avaldatud kogumikus „Struktuur ja funktsioon briti koolkonnas“ (2013). Muidugi tuleb lugedes arvestada, et sajand tagasi kirjutatud tekstide keelekasutus jääb kohati omasse aega. Pärast postkolonialistlikku pööret humanitaarteadustes ei tuleks enam kellelgi mõttessegi rääkida primitiivsest kultuurist ja metslastest ega asetada ühiskondi hierarhiasse. Võib küll mõtiskleda, et ilmselt tajuti nende sõnade tähendusväljasid tol ajal teisiti. Nimetades oma uuritavaid primitiivseks ei pruukinud see tingimata tähendada, et antropoloog pidas end arenenud versiooniks inimesest, kes vaatab metslastele ülevalt alla.

Ent Malinowskit lugedes ei saa sugugi järeldada, et tema keelekasutuses puuduks ühiskondade arengupõhine hierarhiseerimine („madalamad kultuurifaasid“ lk 47; „meie arenenud kõrgest turvalisusest vaadates“ lk 96 jm). Ilmselt ei olnud juurdunud kolonialistlikust diskursusest võimalik pead välja pista enne, kui nihestusid sügavamad tähendus-tektoonilised plaadid ja see sai toimuda alles laiemate ühiskondlike muutuste ning silmapaistvate postkolonialistlike autorite nagu Edward Saidi, Franz Fanoni, Gayatri Spivaki viljaka töö tulemusel.

Ent Malinowski tekstides on siiski tähelepanuväärne tema järjepidev püüdlus eelarvamusi kummutada. Näiteks kritiseerides religiooniuuringutes tähelepanuta jäänud ainujumala ideed ja moraali kohta põliselanike usundites, küsib ta: „Vahest seletab seda eelarvamus, et „alged“ peavadki olema väga toored ja lihtsad, „arenenud vormidest“ erinevad, või siis arusaam, et „metsik“ ja „primitiivne“ on tõepoolest metsik ja primitiivne!“ (lk 23). Kogumiku ava­essees „Maagia, teadus ja religioon“ (1925) esitab ta selgeid vastuargumente modernistlikule suhtumisele, mis käsitleb põlisrahvaid irratsionaalsena, müstitsismi ja ritualismi maailmas elavana, kus puudub teaduslik mõtlemine. Malinowski väidab koguni provokatiivselt, et põliselaniku vaimne hoiak on kohati sarnane moodsa teadlasega (lk 27).

Essees avab ta samm-sammult, kuidas põliselanik puutub oma elus kokku lugematul hulgal probleemidega, millele on teada-tuntud printsiipidel põhinevad lahendused: näiteks kuidas ehitada kanuud või millal panna seeme mulda. Teisalt esineb hulk määramatust, mida ei saa ka parema tahtmise korral kontrollida. Isegi kui kanuu­ehituses kasutatakse empiirilisi teadmisi materjalidest ja tehnoloogiatest, ei ole selle kasutaja kunagi kaitstud ootamatute loodete, äkiliste tormide ja tundmatute karide eest (lk 31).

See on koht, kus tuleb mängu maagia, millega püütakse saavutada kontroll juhuslike ja määramatute elementide üle. Malinowski käsitluses on maagia praktiliste toimingute kogum, mida tehakse mingi eesmärgi saavutamise nimel. Malinowski kirjelduses peitub maagia eranditult ainult inimeses ja vallandub tema maagilise toiminguga, mille kõige mõjusamaks komponendiks on nõiasõnad ehk loits. Inimkeha on maagi anum ja voolukanal. Maagilised riitused põhinevad tavaliselt psühhofüsioloogilisel mehhanismil, manades kujutluspilti soovitud eesmärgist.

„Tema organism reprodutseerib toiminguid, mida lootus talle pakub, tugevalt tunnetatud kirg ette kirjutab,“ kirjeldab Malinowski (lk 84). „Maagiline rituaal, enamik maagia printsiipe, enamik loitse ja aineid on inimesele ilmutatud neis kirglikes kogemustes, mis valdavad teda instinktiivse elu ja praktiliste tegevuste ummikseisus, neis tühimikes ja pragudes, mis on jäänud alati ebatäiusliku kultuurimüüri, mille ta enda ja oma saatuse kõikehaaravate kiusatuste ja ohtude vahele püstitab“ (lk 85). Maagia on niisiis vahendiks, millega põliselanik taotleb praktilistel eesmärkidel kontrolli looduse üle, mida ta täielikult ei valitse.

Möödunud talvel levis Eesti netiringkondades üks kollektiivne rituaal. Igal õhtul kokkulepitud kellaajal peatati oma argitegevus, suleti silmad ja lausuti mõttes näiteks midagi sellist: „Lageraie Eestis on peatunud! Metsloomade ja -lindude kodu on kaitstud! Eesti mets ja loodus on taastunud!“ Niisuguseid ühismeditatsioone Eesti metsa kaitseks toimus teisigi. See on üks näide tänapäeva maagilistest tegevustest, aga kontrollimatu jõuna ei tajuta siinkohal mitte loodust, vaid jõude, mis loodust kontrollivad. Eks ilmestab riituste olemasolu tajutud võimetust keskkonnakaitse poliitikat mõjutada, veel vähem kontrollida. Malinowski järgi hoitakse sellise tegevusega oma optimismi ja säilitatakse lootust. Nimelt märgib ta tabavalt, et maagia kultuuriline funktsioon seisneb inimese optimismi ritualiseerimises, millega tugevdatakse usku, et lootus saavutab võidu hirmu üle.

Funktsionalistlik kultuurikäsitlus

Malinowski kultuurikäsitlust peetakse funktsionalistlikuks ja see oli XX sajandi alguse antropoloogias valdav. Lihtsustatult tähendab see, et kultuur rahuldab inimese bioloogilisi, psühholoogilisi ja sotsiaalseid vajadusi, täidab mingit funktsiooni. Selleks et mõista kultuuri, on vaja välja selgitada, milleks midagi ühiskonnas tehakse, tuleb uurida kombeid, rituaale, institutsioone, uskumusi ning nende kasutust.

Malinowski näitab, kuidas kultus ja rituaal on seotud praktiliste murede ja vaimsete vajadustega, kuidas religioon fikseerib vaimseid väärtusi ning müüt juhib käitumist. Nii jõuab ta teose avaessees järeldusele maagia ja teaduse sarnasusest, sest mõlemad täidavad mingit kindlat eesmärki, mis on seotud inimese vajaduste ja püüdlustega. Funktsionalistlikus mõttes töötavad ju nii keskkonna­teadlane kui ka mediteeriv kodanik sama eesmärgi nimel. Kus seaduse jõustamine kohtuotsuste ja karistuste toel puudub, seal on seda tähtsamad moraalireeglid, mille on sätestanud religioon. Religioon on kõlbelise kontrolli alaline allikas (lk 44), mis pakub lohutust, aitab toime tulla hirmuga ning hoiab solidaarsust. Misjonäride tegevust kritiseerides kirjutab Malinowski:

„Kuniks metslaste uske on vaadeldud kui tühipaljast ebausku, teesklust, lapsikut või haiget fantaasiat või paremal juhul tooreid filosoofilisi spekulatsioone, oli raske aru saada, miks metslane nii kiivalt ja ustavalt nende külge klammerdus. Aga kui me mõistame, et igasugune metslase uskumuste kaanon on tema jaoks elav jõud, et see doktriin ongi sotsiaalse tekstuuri sideaine – sest sellest lähtub kogu tema moraal, kogu tema sotsiaalne sidusus ja vaimne enesevalitsus – , siis on lihtne aru saada, et ta ei saa sallivust endale lubada. Samuti on selge, et kui hakkad kord tema „ebausku“ maha mängima, siis hävitad kogu tema moraali, ilma et oleks palju lootust talle teist asemele pakkuda.“ (Lk 72)

Ei ole müütki Malinowski käsitluses pelgalt „primitiivne intellektuaalne tugitooliharrastus“, vaid sellelgi on funktsioon – see väljendab, võimendab usku, kõlblust, kinnitab rituaali efektiivsust ja kätkeb endas praktilisi reegleid, millest saab juhinduda. Ent nii müüdi kui ka laiemalt keele uurimise puhul toonitab Malinowski, et neid tuleb uurida oma sotsiaalses elulises kontekstis – selle esitamises, väljendamises ja kontekstuaalsetes suhetes, mitte vaid tekstina. Keele uurimisele etnograafilisest vaatenurgast on pühendatud essee „Tähenduse probleem primitiivsetes keeltes“ (1923), kus Malinowski tutvustab situatsiooni konteksti kontseptsiooni, mis hiljem osutus mõjukaks nii lingvistikas kui ka performatiivsuse uuringutes. Malinowski vaatepunktist lähtuvalt võib näiteks soo­performatiivsuse uurimises täheldada, et igasugune sooline esitus on alati seotud nii selle kitsama kontekstiga – konkreetse sündmuse või situatsiooniga –, asetudes alati ka laiemasse sotsiokultuurilisse konteksti, mis paratamatult läbib igasugust tähenduslikku tegevust.

Reaalsuse tõlgendamine

Essee „Surnute hinged Trobriandi saartel“ (1916) on oma etnograafilise rikkuse ja jutustava laadiga raamatu mõnusaim lugemine. See kogumiku pikim artikkel viib põnevale rännakule rohkem kui saja aasta tagusesse maailma Kiriwina saarele Trobriandi saarestikus. Essee kirjeldab kilivilade surnute hingi (baloma) ja teistpoolsust puudutavaid uskumusi ning loob Malinowski välitöökogemusest ja tema etnograafi-persona’st vahetu pildi. Muu hulgas käsitleb ta suguluse temaatikat, esitledes intrigeerivat teesi, mille kohaselt puudub kiliviladel arusaam bioloogilisest isadusest. Neil on küll ähmane ettekujutus seksuaalvahekorra ja rasestumise seostest, ent puudub igasugune teadmine mehe panusest uuele elule. Naine rasestub teispoolsusest tagasi pöördunud surnute hinge baloma kaudu. Sotsiaalne ja psühholoogiline isadus, kirjeldab Malinowski, tuleneb mehe kohustustest abikaasa ees.

Seda seisukohta on kritiseerinud nii teised etnoloogid kui tolleaegne koloniaaladministraator, pidades seda üheks punktiks, kus Malinowski eksis. On oletatud, et trobriandlased vaid teesklesid teadmatust ja viskasid seeläbi Malinowski üle nalja, aga täheldatud ka taimsete, s.o traditsiooniliste, rasestumisvastaste vahendite kasutust.³ Ent võimalik, et seda selgitab ka tõik, et meesuurijana puudus Malinowskil ligipääs naistele.

Poleemilise artikli viimane alapeatükk välitööde meetodist on aga väärt lugemine igale antropoloogiatudengile. Selle mõjutusel kujunes ambitsioonikate antropoloogiatudengite seas normiks initsiatsioonirännak kaugele maale pikkadele välitöödele, aga tema panus antropoloogia metodoloogiasse on märksa põhimõttelisem. Malinowski on küll tuntud välitööde põhjaliku üksikasjalise dokumentatsiooni poolest, ent seejuures tõstab ta esile etnograafi loovuse – sotsiaalsete struktuuride vahelised seoseid saab luua vaid analüüsi ja üldistuste kaudu. Samamoodi kinnitab ka Robert Redfield kogumiku sissejuhatuses, et antropoloogia on olemuslikult kunst – kuidas tähele panna detailset, otsides samal ajal universaalset

Malinowski kritiseerib „puhta fakti“ kultust, pidades seda etnoloogilise materjali sageli fragmentaarse ja ebasidusa esituse põhjuseks. Andmete kollektsioneerimisel pole mõtet, kui neid samal ajal ei tõlgendata, organiseerita ja loogilise süstematiseerimise kaudu laiemate üldistuste poole ei liiguta. Vaatlus ilma teooriata on võimatu, ent teooriat saab kinnitada ainult fakt.

Antropoloogi tundemaailm

Hoolimata vaieldamatust panusest antropoloogiasse kaasneb Malinowski nimega ka vastuolusid. Tema 1967. aastal postuumselt avaldatud välitööde päevikud⁴ – neist suurem osa on poolakeelsed ja ilmselgelt ei olnud avaldamiseks kirjutatud – külvasid antropoloogiasse ja Malinowski kuvandisse parajalt segadust. Malinowski päevikutest ilmneb hoopis teistsugune, kohati koguni rassistlik suhtumine oma uuritavatesse. Korraga selgus, et Malinowski polegi nii kena ja tasakaalukas inimene, nagu tema avaldatud kirjutised ja rahvusvaheline prestiiž lubanuks arvata. Teisalt kinnitavad päevikud ka tõsiasja, et dünaamilises, keerulises ja paratamatult vaimselt kurnavas situatsioonis, nagu seda on välitööd täiesti erinevas kultuuriruumis, on antropoloog hoolimata oma meetoditest lõppude lõpuks siiski inimene oma emotsioonide, afektiseisundite ja kehaliste iseärasustega.

Poleemika järellainetuses, aga põhiliselt siiski 1980. aastate antropoloogias toimunud enesepeegelduspöörde tagajärjel on uurija roll välitöödel, tema suhe nii uurimisteemasse kui ka uuritavatesse ning teadmiste kogumise tingimused üks läbivaid väitlusi. Nii ei saa eneserefleksioonist ja uurimiseetika alastest küsimustest töö üheski etapis enam mööda minna. Tean omast käestki välitöödelt Indoneesias öelda, et nii nagu iga inimene, võivad ka antropoloogid välitöödel sattuda nii ebamugavatesse kui ka meeliköitvatesse olukordadesse. Võime haigestuda või armuda, peame taluma raskeid kaotusi, nt mõne sõbraks saanud informandi ootamatu surm või toime tulema rõhuvate olukordadega nagu seksuaalne ahistamine või muu rünnak. Üha tihemini läbi põimunud ja paljuski virtuaalruumi kandunud maailmas ei ole sageli võimalik eristada, kust algab välitöö ja lõpeb tavaelu. Osalusvaatlus on kõikehõlmav kogemus ja uurijana osaleme selles kogu meelte spektrumiga.

Kahtlemata viitasid käsitletud kogumiku mõned seigad autori kultuuritaustast tingitud kallutatusele, tehes kohati seda vägagi ilmselt, näiteks „Viimati nimetatud tantsud, mille rütm on alati aeglasem, on (eurooplase maitse jaoks) rikutud meeste kombega kanda naiste rohukõrtest alusseelikuid.“ (Lk 193) Ent veel selgemalt näitlikustasid Malinowski päevikud, et nii nagu meie uuritavate emotsioonid on suuresti kultuuriliselt tingitud, on sedasama ka meie tunded.

Vägivallast

Malinowski suri ootamatult 1942. aastal. Elu lõpuaastad pühendas ta totalitarismi antropoloogilisele kriitikale. Sellest perioodist sisaldab kogumik essee „Sõja antropoloogiline analüüs“ (1941), kus ta kummutab nii romantilise kujutluse ürgsest patsifismist kui ka sõja õigustuseks sageli kõlava arvamuse, et sõda on kuidagi inimesele olemuslik. Essees eristab ta individuaalset-spontaanset ja organiseeritud-kollektiivset vägivalda ning väidab, et esimene ei ole põhjuslikus seoses teisega. Etnograafilistele materjalidele osutades näitab ta, et agressioon on tihti koostöö kõrvalsaadus, mida esineb rohkem ruumiliselt kokkusurutud koosluste puhul, näiteks perekonnas. Ent agressioon pole „mingil juhul ühtegi tüüpi organiseeritud vägivalla bioloogiline tuum selles mõttes, nagu seks on organiseeritud pereelu, nälg toiduainete kogukondliku varumise või evakuatsioon sanitaarsete korralduste tuum või nagu kehatemperatuuri püsimine on bioloogiline tegur, mille ümber koonduvad riietuse ja peavarju kultuurilised kohandused.“ (Lk 357)

Nii agressiooni kontrollimehhanism kui ka vägivallaaktid on determineeritud kultuuriliselt, mitte bioloogiliselt. Sotsiokultuurilises maailmas võib aga vihaimpulss minna üle krooniliseks seisundiks. Esseed lugedes ei saanud ma hoiduda Malinowski käsitluse ülekandmisest Georg Floydi hukkamisele ja sellele järgnenud protestimässule USAs. Kusjuures ka Malinowski kasutab lämmatamise näidet (lk 348-349). Selle primaarse bioloogilise impulsi vägivaldse tõkestamise loomulik reaktsioon oleks äge katse takistus eemaldada. Teatavasti on hingamisakt sümboolselt samastatav elu enesega. Nagu Malinowskigi märgib, on see mitmesuguste animistlike praktikate prototüübiks.

Nii kandusid ka Floydi viimased sõnad „ma ei saa hingata“ kultuurilise metafoori sfääri, tähistades rassismi struktuurse vägivalla alalist jõudu, mis on võrreldav primaarse füsioloogilise tegevuse takistamisega. Agressiooni kontrollimine sellises olukorras on kultuuriliselt õpitud, struktuursele lämmatamisele vastuseks lahvatanud mäss aga loomulik reaktsioon.

1 Kuigi antropoloogiast rääkides peetakse tavaliselt silmas sotsiaal- ja kultuuriantropoloogiat, saab eristada ka bioloogilist ja füüsilist, lingvistilist ja visuaalset antropoloogiat. Lihtsuse huvides olgu öeldud, et käesolevas artiklis pean antropoloogiast rääkides silmas sotsiaal- ja kultuuriantropoloogiat.

2 Soovist mitte taastoota kolonialistlikku sõnakasutust, viitan Malinowski uuritavatele kui põlisrahvale ja põliselanikele.

3 Vt nt Pulman, Bertrand. (2004). Malinowski and Ignorance of Physiological Paternity. Revue française de sociologie, vol. 45(5), 121–142. doi:10.3917/rfs.455.0121; Senft, Gunter. (1997). Bronisław Kasper Malinowski. – Handbook of Pragmatics. Amsterdam/Philadelphia: John Benjamins Publ. Co.

4 Bronisław Malinowski. A Diary in the Strict Sense of the Term. Stanford University Press 1989.