Hiina vanasõna ütleb: kes vana asja meelde tuletab, on Jaak Juske. Muidu poleks mõtet siin jutuks tulevat vana asja meelde tuletada, kui see ei väljendaks meie ühiskonna väikese, ent lärmaka osa seisukohta. Kuradi kulturnikud, purkisittujad sellised, otsige endale normaalne töö või kui ei taha tööd vahetada, siis tehke nii, et see ennast ise ära tasuks, miks peab riik kultuurile peale maksma. Lugege kas või veebikommentaare mõne artikli juures, kus käsitletakse vabakutseliste loovisikute sotsiaalseid garantiisid, aga ka kultuuri rahastamist üldisemalt: just sellist sõimu seal kohtabki.

Kohe, kui Eesti Draamateater pani aprillis müüki järgmise hooaja septembri-oktoobri piletid, tõusis kisa taevani, sest kaugeltki kõigile soovijatele neid ei jätkunud. Pahameeletormi kõige selgem põhjustaja oli eeldatavasti hittlavastus „Lehman Brothers“, mille erakordse menu tõttu on üha tõenäolisem, et Eesti Draamateater ei saa seda repertuaarist maha võtta enne, kui koidab päev, mil kuldsest kolmikust ka noorim, Priit Võigemast, on jõudnud pensioni­ikka. Aga eks neid publiku silmis ihaldus­väärseid lavastusi ole mängukavas veel, kas või Kinoteatriga kahasse tehtud „B-koondis“. Maksumaksjatel kriipis ärritus kurku.

Julgen arvata, et tookord aprillikuu keskel pöördusid Postimehe veebitoimetajad hommikuselt „piimaringilt“ Facebooki avarustesse tagasi kopsaka saagiga: sai leitud postitusi, mida andis hea tahtmise korral uudise või arvamusloo pähe ära avaldada. Mingil arusaamatul põhjusel – või ega see nii arusaamatu olnudki, kirjatüki plärtsuv stiil tõotas veebis korralikku klikisadu – avaldas Postimees ära Parempoolsete sekka kuuluva poliitiku ja finantseksperdi Alar Voitka Facebooki-postituse.¹

Alustuseks väidab Voitka, et Eesti Draamateatri nõukogu eesotsas Piret Hartmaniga peaks tagasi astuma, sest ei oska teatrit õigesti majandada. „Draamateater on järjekordne näide, kuidas riik ei oska ka raskel ajal raha lugeda ja mõni miljon siia-sinna on ametnikele suva,“ kirjutab Voitka. „Nimelt sai Draama­teater (ja see on vaid üks teatritest) kultuuriministeeriumilt eelmisel aastal tegevuskulude katmiseks 3 miljonit eurot toetust. Samal ajal ulatusid piletimüügi tulud vaid 2,8 miljoni euroni, mis tähendas keskmist pileti hinda 21 eurot. Ja seda olukorras, kus kogu aasta keskmine saalide täituvus oli 92 protsenti ning nt „Lehman Brothersile“ pileti saamine võrdus loto­võiduga.“² Voitka arvates tooks õnne õuele piletihindade järsk tõus, mille abil saaks Eesti Draamateater oma piletimüügitulu hõlpsasti kahe­kordistada.

Londonis käinud ja seal teatrit näinud mehena võib finantseksperdil puhtalt turumajandusliku loogika seisukohalt isegi õigus olla, aga teater pole saapavabrik. (Muide, kui silmitsen Eesti Draamateatri nõukogu nimekirja, siis õige mitme liikme puhul julgen arvata, et nende välismaal ja sealhulgas küllap ka Londonis nähtud teatri hulk ületab mäekõrguselt finantseksperdi kogemuse.) Tegelikult ei pea selleks, et teatris turumajanduse karmi tuuli kogeda, Londonisse sõitma, piisab ka põgusast retkest Viimsisse, kus asuvas Artiumis on mitu erateatrit katsetanud kallite, vahel lausa 100 euro ligi ulatuvate pilethindadega (põhjus eeskätt selles, et kultuuriministeeriumilt nad tegevustoetust ei saa, saali rent ja muud lavastuskulud on aga kõrged), ent püsivat rikkust pole see neile vist majja toonud.

Seetõttu on valinud tegevustoetust saavad suuremad teatrid teise tee ning pileti hinna tõstmise asemel (niigi on ühiskonnas arvestatav hulk inimesi, kes juba praeguste hindade juures on olnud sunnitud teatris käimise oma lemmiktegevuste nimekirjast maha tõmbama) toovad välja rohkem uuslavastusi, et mahu pealt oma piletimüügitulu kasvatada. Eesti Draamateatris pole sugugi harvad õhtud, kui etendusi antakse üheaegselt kolmes saalis-mängupaigas korraga. Seda kõike ikka selleks, et kõhn rahakott ei saaks vaatajal takistuseks ja kõigil inimestel oleksid võrdsed võimalused teatrikunstist osa saada.

1 Alar Voitka, Hääl publiku seast: draamateatri nõukogu eesotsas Piret Hartmaniga astugu tagasi! – Postimees 16. IV 2024.

2 Samas.